Читать книгу Spionaaži alused - Виктор Суворов - Страница 6

Kui kellelgi maailmas ei ole välisluuret vaja, miks oli seda vaja Nõukogude Liidul?

Et seda mõista, läheme tagasi lätete juurde.

Mis on luure? Luure – see on vaenlase kohta andmete hankimine ja töötlemine. Luure on igal end austaval riigil. Ent kellelgi pole pähe tulnud jagada luure välis- ja siseluureks. Normaalses riigis teenib valitsus oma rahvast. Valitsus ei pea rahvast oma vaenlaseks ning seepärast ei pea sõda oma rahva vastu – järelikult, ei luura tema järel.

Nõukogude Liidus oli kõik teisiti. Kommunistide võim oli rahvavastane võim. Kommunistid olid tõelised rahva vaenlased: nad haarasid võimu vastu rahva tahet ning murdnud võimule, alustasid sõda omaenda riigi vastu. Kommunistid hävitasid aadelkonna, kaupmeeskonna, vaimulikkonna, intelligentsi, generaliteedi, ohvitserkonna. Nad nottisid maha Vene ettevõtjad, administraatorid ja diplomaadid, hävitasid poliitilised parteid ja kõik, kes neisse kuulusid, nad lasksid maha või vangla mõistes „lasksid alla“ parimad poeedid, heliloojad, kirjanikud, insenerid ja kunstnikud. Nad kuulutasid kõige asjalikumad, kõige töökamad talumehed kulakuteks, heisates loosungi: likvideerime kulakluse kui klassi! Ja likvideerisid.

Nad ei alustanud sõda oma rahva vastu sugugi mitte pursuidest, vaid töölistest, kelle nimel nad riiki valitsesid. Nad alustasid kuulipildujatule avamisest tööliste demonstratsiooni vastu Liteinõi prospektil. Nõukogude Liidu loojangu eel raiusid nad oma kodanikke tänaval labidatega^[2.], lömastasid väljakutel tankidega^[3.]. Päris lõpu eel paiskasid nad, sarnastudes Hitleriga, tankidiviisid Moskvat vallutama ja murdsid sellega Hitleri kombel oma kaela.

NSV Liidu juhtide sõda oma rahva vastu kestis aastakümneid. See oli hävitussõda. See oli kümnete miljonite ohvritega sõda. Mitte ükski riik ei kandnud kahe maailmasõja käigus kokku niisuguseid kaotusi, nagu kandsid rahu ajal Nõukogude Liidu rahvad marksistide-leninlaste võimu all.

Kommunistlikud timukad hävitasid oma rahvast, kuid olid teadlikud tema jõust, nad kartsid rahvast. Nõukogude Liidu juhid pidasid rahvast oma vaenlaseks ja luurasid tema järele kõigi selle iidsemate hulka kuuluva ameti reeglite kohaselt. Juba 1917. aasta novembrist alates sõelusid Piiteri ja Moskva tänavail kommunistlikud luurajad, jälgisid, kuulasid pealt ja nuuskisid.

Vaadake Vetšekaa-GPU-NKVD tolle aja dokumente ja pöörake tähelepanu tšekistide terminoloogiale, ametlikele ametinimetustele: liiniluuraja Vladimirskaja tänaval, marsruutluuraja liinil Jeropino - Ponõri, kambrisisene luuraja, luuraja-virgats Kaasani vaksali kuuendal platvormil, luuraja-vaatleja Donskoi kloostri kalmistul, ametkonnasisene luuraja, ametkonnaväline luuraja ja nii edasi.

Peaaegu ühe hetkega tekkis riigis uskumatu hulk väga romantilist liiki ja sorti luurajaid, lao- ja sadamaluurajatest kuni restorani- ja vaksaliesisteni kaasa arvatud. Mida edasi, seda rohkem neid tekkis. Oma rahva järele luuravate spioonide hordide ülalpidamiseks kulutasid kommunistid mitte väiksemaid summasid kui armee ja laevastiku ülalpidamiseks.

Siseasjade rahvakomissar, riikliku julgeoleku peakomissar Nikolai Ivanovitš Ježov pidas end luurajaks, kuigi oli välismaal viibinud vaid korra, kusjuures üldsegi mitte luure eesmärgil – alkoholismi ja teiste hädade ravimiseks. Oma Lubjanka ametkonda pidas Ježov luureorganisatsiooniks. Lugege Ježovi kõnesid – ta kandis ette: me jätkame ka edaspidi meie kuulsusrikka Nõukogude luure tugevdamist! Oma viimases kirjas Stalinile 23. novembrist 1938. aastast kirjutas Nikolai Ivanovitš Ježov peene vormeli: „Luure peamine hoob on agentide võrgu ja informaatorite töö“. Teiste sõnadega: koputamine on kõige alus.

Kuid nõustugem: organiseerida agentuurne sissetung naaberriigi kindralstaabi šifreerimisosakonda – on üks asi, aga luurata Donskoi kloostri kalmistul või kilomeetripikkuses järjekorras haisva vorsti järele – midagi muud. Seepärast tekkiski pakiline vajadus jagada kuulsusrikaste kompetentsete organite tegevus sise- ja välisluureks.

Siin see on, asja sisu: välisluure eksisteerimine riigis andis tunnistust siseluure olemasolust.

USA-s, Suurbritannias, Prantsusmaal ja igas normaalses riigis on samuti oma luure. Kuid seda ei jagata sise- ja välisluureks, sest nende riikide valitsused ei pea sõda omaenda rahva vastu, ei luura nende järele.

Normaalses riigis püüab vastuluure spioone ja terroriste, politsei püüab vargaid ja mõrtsukaid ning luure kogub ja töötleb andmeid vastase kohta, kes on alati välisvaenlane. Kui normaalse riigi kodanik räägib luurest, peab ta silmas üksnes võitlust välisvaenlasega. Tal pole tarvis rõhutada, kelle vastu luure on suunatud, see on niigi selge.

Nii oli ka tollel Venemaal, mille kaotasime. Venemaa luure töötas Saksa keisri, Türgi sultani, vastalise vastu, kes asus alati riigi piiride taga. Seepärast nimetati luuret luureks, täpsustamata, kelle vastu luuratakse.

Kõlab vastuväide: kuid meil olid ju koputajad Peetrite, Katariinade, Nikolaide ja Aleksandrite ajal! Õige, olid. Kuid tõele au andes tunnistagem, et koputati nagu trummi nii Prantsusmaal, Saksamaal, Türgis kui ka Lihavõttesaarel.

Kuid kahte asja tuleb eristada.

Üks on loomulik, kas või massiline, stiihiline, altpoolt tulev pealekaebamine.

Teine asi on sõda oma rahva vastu, sõda kõigi reeglite kohaselt ja isegi ilma reegliteta, sõda koos kümnete miljonite hävitatutega, sõda, mille vajadusi kindlustab ühise eesmärgi ja plaani järgi organiseeritud paljumiljoniline kõrgesti tasustatud „luurajate“ armee. Need spioonide hordid jälgisid NSV Liidus totaalselt kogu riigi elanikkonda. Nad olid rivistatud kolossaalseks püramiidiks paljude juhtimisastmetega hierarhias, mille tipp küündis riigivõimu säravatesse kättesaamatutesse kõrgustesse.