Читать книгу Spionaaži alused - Виктор Суворов - Страница 8

1991. aastal oli võimalus kui mitte laiali saata, siis kas või neutraliseerida rahva vaenlaste salajane armee. Nende režiim kõdunes ja varises kokku. Kõik teadsid, et ühiskonna kehas elab miljonipealine parasiit, kes imeb rahva verd ja mürgitab oma mädaga kõike ümberringi.

Mis nendega teha?

Otsustati: las elada!

Keegi ei teinud ettepanekut koputajaid hävitada. Tehti ettepanek koputajad – see tähendab siseluure – avalikustada, kõik nimepidi. Et edaspidi kaoks teistel ära himu koputajate ridadesse astuda. Koputajate hordid oleks viidud nende alatust seisundist välja lihtsa nimede avalikustamise teel.

Kuid meie heasüdamlik rahvas selle peale välja ei läinud – võib ju koputajatele tahtmatult ebameeldivusi valmistada. Arvati, et koputajates ärkab südametunnistus ning nad lõpetavad ise koputamise. Kasvavad ümber. Muutuvad põhjalikult. Ja paljud mõtlesid, et Lubjanka seltsimehed loobuvad ise oma tööst, oma palgast, suvilatest, eelarvesüstidest ning kvalifitseeruvad ümber majavalitsejateks.

Tšekistid orienteerusid sel ajaloolisel hetkel kiiresti. Kui 1991. aasta 22. augusti õhtul pärast GKTšP riigipöördekatse läbikukkumist toimus Lubjanka väljakul massimiiting ning tuhanded inimesed olid valmis minema KGB hoonet ründama, suunati protestienergia oskuslikult Dzeržinski mälestussamba vastu. KGB-l õnnestus pääseda kergelt: kõik lõppes sellega, et Moskva linnanõukogu korraldusel demonteeriti ööl vastu 23. augustit Raudse Felixi kuju ja viidi koos postamendiga Tretjakovi galerii uue hoone lähedale tühermaale. Jäi mulje, et nad rebisidki ise mürgise umbrohu välja. Kuid juur jäi alles.

Millel seisis kommunism?

Hirmul.

Aga hirm?

Koputajatel. Siseluurel.

Kommunism sai justkui läbi, aga ühiskonna valitsemise mehhanism jäi. Meist igaühe kohta kogub Lubjanka keldrites tolmu mapp. Meist igaühe kõrval pühib alati laupa „kah luuraja“. Nagu varem, kuulab pealt, jälgib, nuusib. Ühiskond on lahutatud sajandipikkuse hirmuga ning võimude käsutuses on professionaalsete nähtamatu rinde võitlejate tsentraliseeritud, distsiplineeritud armee, mis on valmis jätkama sõda oma rahva vastu samasuguse raevuga nagu seltsimees Dzeržinski ajal.

Sellest mürgisest juurest ei saanud mitte kasvada sama mürgine kasv. Ning kasvas. Ja põimus ümber Vene riikluse nagu parasiittaim.

Te võite monumente maha võtta ja püstitada, vahetada riiklike asutuste nimetusi, mõelda välja ja püstitada demokraatlikke dekoratsioone, ent riigi valitsemise sisu Venemaal ei muutunud: meie selja taga on lugematud nähtamatud ametkonnasisesed, laagrisisesed, kambrisisesed, vaksali ees olevad ja muud saaki jahtivad hordid.

Millest ma räägin? Räägin sellest, et Venemaal ei tule enne õnne, kuni on olemas massiline koputamine ja koputajate hordid.

Ja palun mitte segamini ajada: luure – see on andmete hankimine ja töötlemine vastase kohta. Selles raamatus tuleb juttu sõjaväeluurest, mis sise- ja välisluureks ei jagune lihtsalt sellepärast, et oma rahvast vaenlaste hulka ei arva ja salajast sõda tema vastu ei pea.

1 Väljend „NSV Liit on elevantide kodumaa“ oli irooniline fraas nõukogude aja anekdootides, milles naerdi välja teaduslike avastuste moonutamist poliitilistel eesmärkidel à la Venemaa on raadio või Venemaa on lennunduse kodumaa. Inglased: „Elevantide tööstuslik kasutamine“, prantslane – „Elevantide seksuaalelu“, sakslane – „Elevandid – tankide eellased“, nõukogude koolilaps – „NSV Liit – elevantide kodumaa“. – Tõlkija märkus. [ ↵ ]

2 Mõeldud veriseid sündmusi ööl vastu 9. aprilli 1989. aastal Thbilisis, kui sõjaväelased ründasid demonstrante kumminuiade, pisargaasi ja sapöörilabidatega. – Tõlkija märkus. [ ↵ ]

3 11.-13. jaanuari 1991. aastal toimunud veresaun Vilniuse teletorni juures. – Tõlkija märkus. [ ↵ ]