Читать книгу Spionaaži alused - Виктор Суворов - Страница 9

1. PEATÜKK

Milleks on vaja agentuurluuret

1

Kosmosest tehtud fotodelt võib eristada isegi kõige väiksemaid esemeid. Kosmosest võib näha kõike. Milleks siis on spioonid vajalikud XXI sajandil? Kas ei lõppenud nende kuulsusrikas ajalugu eelmisel aastatuhandel?

Ei, ei lõppenud.

Sputnikute ilmumine ei avaldanud põrmugi mõju spioonide juhtivale rollile salajase sõja lahinguväljadel, ei tõrjunud spioone minema nähtamatutelt rinnetelt, isegi ei surunud koomale. Vastupidi: spioonide töö muutus XXI sajandil veelgi tähtsamaks ning tulevikus hakkab selle tähtsus tormiliselt kasvama.

Spioon ja sputnik (aga samuti kõik teised luureliigid) täiendavad ja tugevdavad üksteist. Kuid mitte mingil juhul ei asenda. Sputniku võimalused ületavad milleski spiooni võimalusi, kuid milleski jäävad suuresti alla.

Sputnik suudab kosmosest eristada kõige väiksemaid esemeid. Probleem on selles, et ta näeb vaid seda, mis toimub antud hetkel. Kuid neil, kes koguvad ja analüüsivad informatsiooni, on vaja teada mitte ainult ja isegi mitte niivõrd seda, mis toimub praegu. Neil on tarvis teada, mis juhtub homme, ülehomme või kümne aasta pärast. Selle kohta saab andmeid hankida spioon – ükski sputnik pole selleks võimeline.

On veel üks asjaolu. Sputniku kaamerad libisevad mööda maapinda. Sputnik võib näidata meile presidendipalee katust ja isegi pildistab sellel olevaid üksikuid naelakesi. Kuid sputnik ei näe seifi presidendi kabinetis ning enamgi veel: ei suuda heita pilku selle seifi sisemusse. Aga spioon võib iga seifi lahti muukida. Muukida nii, et keegi ei saagi teada, et selles seifis hoitavad saladused ei ole enam saladused.

Mitte ükski luureliikidest ei võimalda tungida vastase plaanidesse ja kavatsustesse nii põhjalikult, nagu teeb seda agentuurluure. Seepärast on agentuurluure alati olnud ja jääbki kõige efektiivsemaks vaenlase kohta käivate andmete teabehanke liigiks.

Ja spiooni ei pea ette kujutama muukrauaga supermanina. Hea spioon ise seifi lahti ei muugi. Ta leiab ja värbab inimese, kellel on selle seifi võti.

2

Veel üks argument spioonide kasuks. Kujutlegem, et käivad vaenlase uue tanki katsetused. Otse polügooni kohal ripub statsionaarsel orbiidil meie sputnik. Kasutades sputnikut saame vastused paljudele meid huvitavatele küsimustele, kuid sugugi mitte kõigile ning isegi mitte kõige tähtsamatele.

Küsimused jäävad õhku. Pole selge, kas selle tanki soomus on homogeenne või heterogeenne? Ning kui paks see on? Ja keemiline koostis? Kui soomus on paljukihiline, siis millistest materjalidest need kihid on, millises järjekorras ja mis nurga all asetsevad? Milline on mootori ressurss? Kuidas õnnestus selline tulemus saavutada? Millisest materjalist on mürsud: volframkarbiidist või uraanisulamist? Millise kujuga need on? Kuidas õnnestus saavutada selline suudmekiirus ja selline täpsus? Ning milline on toru vastupidavus selliste hullumeelsete koormuste juures? Kuidas on laadimismehhanism üles ehitatud?

Küsimusi on loendamatu hulk. Mingi informatsiooni kraabime kokku, kui kaasame raadioluure, kui tuhnime põhjalikult läbi avalikud allikad. Kuid kõigile küsimustele me vastust ei saa. Ning meie vastused jäävad poolikuks.

Isegi kui õnnestuks vastata kõigile küsimustele, oleks sellestki vähe kasu. Vastuseid olnuks vaja otsida viis aastat tagasi, kui vaenlase uue tanki väljatöötamine alles algas. Siis suudaksime välja töötada ja käiku lasta mingisuguse relva selle monstrumi vastu.

Kui aga vaenlase uus tank on juba katsepolügoonil ning meie alles hakkame huvi tundma selle lahingutehniliste näitajate vastu, tähendab, et oleme lootusetult maha jäänud.

Nii et sputnik suudab teatada, mis vastalisel on. Kuid see ei suuda hankida andmeid selle kohta, kuidas saaksime luua samasuguse või veel võimsama ja hirmuäratavama asja. Seda suudab vaid spioon ega mitte keegi teine. Kusjuures spioon suudab hankida niisugused andmed mitte polügoonikatsetuste algushetkel, kui oleme võidujooksu juba kaotanud, vaid selsamal päeval, kui konstruktorid said ülesande, ent pole veel pliiatseid kätte võtnud, sel hetkel kui meil on võimalus mitte üksnes maha jääda, vaid ka vastast ennetada.

3

Nõustudes nende järeldustega, toome lagedale veel ühe väite spioonide kasutamise vastu: 99,99% kogu informatsioonist on tänapäeval internetis. Kas pole nii?

On!

Milleks siis on tarvis spioone?

Vastus on lihtne: kui 99,99% kogu maailmas olevast informatsioonist on internetis, tähendab, et 0,01% informatsioonist internetis ei ole. Kui palju informatsiooni ka võrku välja ei pandaks, alati jääb midagi sellist, mida pole fikseeritud üheski dokumendis, ühelgi andmekandjal. Aga kui pole fikseeritud, siis ei satu see võrku mitte mingil juhul.

Kõige tähtsamat ei pane keegi kunagi võrku välja.

Agentuurluure eksisteerib just selle jaoks, et hankida need õnnetud protsendiosad, sest see on kõige tähtsam, kõige hinnalisem, kõige varjatum ja kaitstum informatsioon, ületab väärtuse poolest kõik selle, mida võib leida avalikest, poolsuletud või isegi suletud allikatest, kuid mis pole suletud piisavalt kindlalt.

Tänapäeva maailm muutub tormiliselt. See muutub üha enam keerulisemaks. Üsna hiljuti, XX sajandi teisel poolel eksisteerisid kaks maailmasüsteemi: üks eesotsas Ameerika Ühendriikidega, teine eesotsas Nõukogude Liiduga. Lääne spioonid hankisid Ida saladusi, Ida spioonid hankisid Lääne saladusi. Üldjoontes oli see kõik.

Tänapäeval on maailm jagunenud paljudeks sõltumatuteks riikideks või riikide gruppideks, kellevahelised suhted pole alati vennalikud ega heanaaberlikud.

Seepärast ei jää spioonid kunagi tööta.