Читать книгу Spionaaži alused - Виктор Суворов - Страница 17

3. peatükk

KGB ja GRU

1

Nõukogude Liitu juhtis Kommunistliku Partei Keskkomitee. Keskkomitee eesotsas oli Poliitbüroo. Poliitbüroosse murdsid kõige teravamate hammastega, kogenumad ja kõvema haardega juhid, nürimeelsemad ideoloogid, välispoliitika ninamehed, tööstuse, transpordi, relvajõudude, salapolitsei juhid, samuti impeeriumi kõige tähtsamate linnade ja provintside – Moskva, Leningradi, Ukraina, Gruusia ja Kasahstani käskijad.

Kommunistliku režiimi kaitsel seisis salapolitsei, mis vahetas oma nime palju kordi, nagu rästik vahetab nahka, jäädes rästikuks: Tšekaa, Vetšekaa, GPU, OGPU, NKVD, NKGB, MGB, KGB.

Mitu korda õnnestus salapolitsei juhtidel jõuda Poliitbüroo liikmekandidaatide hulka või saada isegi selle kommunistliku diktatuuri kõrgeima organi täieõiguslikeks liikmeteks. Dzeržinski, Ježov ja Beria salapolitsei juhtidena olid mingi aja (kolme peale kokku 10 aastat) Poliitbüroo liikmekandidaadid. Hiljem sai üks neist, Beria, isegi Ppoliitbüroo täisliikmeks. Palju aastaid hiljem sai Poliitbüroo liikmeks Andropov, kes tõusis võimu tippu, jättes vahele Poliitbüroo liikmekandidaadi ametiastme. Beria ja Andropov juhtisid riigi salapolitseid (samaaegselt Poliitbüroo koosseisu kuuludes) kokku 17 aastat. Seega, kommunistliku võimu 73 aasta vältel kuulusid salapolitsei ninamehed 27 aasta jooksul kandidaatide või täieõiguslike liikmetena Poliitbüroo koosseisu.

Nõukogude Liidu sõjaväeluure vahetas samuti korduvalt nime. Selle kõige esimene nimi oli Vabariigi revolutsioonilise sõjanõukogu välistaabi registrivalitsus (Registupr PŠ RVSR), viimane – NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus (GRU GŠ VS SSSR). Sõjaväeluure ülemad ei olnud kunagi, ühtki aastat ega ühtki päeva Poliitbüroo liikmed, isegi kandidaadid mitte.

Mõned Lääne eksperdid tegid selle statistika põhjal järelduse: KGB – tähtis organisatsioon, GRU – vähemtähtis.

Niisuguse järelduseni võisid jõuda mitte just kõige targemad inimesed, kes ei saanud absoluutselt aru, kuidas oli korraldatud riigivõimu süsteem Nõukogude Liidus.

Võrrelda KGB-d ja GRU-d ei saa, sest need on võrreldamatud suurused. Võrreldavaks suuruseks Tšekaa-KGB jaoks oli Punaarmee, hiljem – NSV Liidu relvajõud. Armeed juhtisid erinevatel aastatel Poliitbüroo liikmed Trotski, Vorošilov, Stalin, Bulganin, Žukov, Gretško, Ustinov ja Poliitbüroo liikmekandidaadid Frunze, Sokolov, Jazov. Kõigi peale kokku – 47 aastat.

Järeldus: kui me juba otsustasime võrrelda, siis on tarvis rääkida mitte NSV Liidu KGB-st ja NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsusest, vaid NSV Liidu KGB-st ja NSV Liidu relvajõududest.

2

Laskume nüüd ühe astme võrra allapoole.

KGB koosseisus oli esimene peavalitsus, mis tegutses NSV Liidu piiride taga, relvajõudude koosseisus oli GRU.

KGB esimene peavalitsus ja GRU – need on kaks mingil määral võrreldavat suurust, kuigi ka siin peab arvesse võtma üht väikest detaili. KGB esimene peavalitsus tegeles piiri taga luure ja vastuluurega, aga GRU – ainult luurega. Seepärast oli kõigis Nõukogude saatkondades ja teistes ametlikes esindustes tšekiste täpselt poole rohkem kui GRU sõjaväeluurajaid.

Seepärast peab GRU-d võrdlema mitte KGB esimese peavalitsusega, vaid ainult nende esimese peavalitsuse allüksustega, kes tegelesid luurega.

Nendes luurestruktuurides oli palju ühist, kuid erinevusi oli siiski rohkem. Põhjus selles, et KGB ja Nõukogude armee lahendasid põhimõtteliselt erinevaid ülesandeid.

Kommunistliku diktatuuri tekkimise esimesest hetkest kuni eksistentsi viimase päevani oli salapolitsei Tšekaa-GB peamine ülesanne selle diktatuuri kaitse sisevaenlaste eest – see tähendab oma rahva eest.

Punaarmee tekkimise hetkest kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli NSV Liidu relvajõudude peamine ülesanne jõuda maailma valitsemiseni, allutada teised riigid ja rahvad. Just seepärast toimuski 1941. aasta katastroof: Punaarmee polnud loodud oma riigi kaitseks. Sel olid hoopis teised eesmärgid ja ülesanded. Lähtudes nendest ülesannetest, töötati välja plaanid, milles puudusid täielikult oma riigi kaitsmise variandid; arendati neid väeliike, mis polnud kaitses sugugi vajalikud; loodi ujuvtanke (T-37A, T-38, T-40), mis olid vajalikud Oderi, Wisla ja Reini forsseerimiseks, kuid kasutud oma territooriumi kaitseks; relvastusse võeti kiirekäigulised tankid (BT-2, BT-5, BT-7, BT-7M), mis võisid kiiresti liikuda mööda Euroopa autoteid, kuid koduste teede lagunemise ajal olid vähekõlbulikud; vägede lahingukorda viimine riigi piiridel sobis ideaalselt ootamatu löögi andmiseks Euroopale, kuid osutus hukatuslikuks riigi ja armee jaoks vastase ootamatu kallaletungi korral.

3

Küsige neiult tänaval, kuidas teatud kohani jõuda. Ta selgitab: minge kaupluseni Versace Parfume, sealt pöörate ilusalongi poole, aga edasi vaadake, kus on Prada kotipood. Mees kirjeldab sama teekonda teisiti: näe, seal on jalgpallistaadion, selle juurest hoidke suunda õlleka poole ning sealt keerate nurga taha kainestusmaja juurde.

Igaüks näeb maailma oma silme läbi. Igaüks pöörab tähelepanu sellele, mis tema jaoks on tähtis. Seetõttu seletasid ja hindasid KGB esimene peavalitsus ja GRU ühtesid ja samu sündmusi omamoodi, ajuti kardinaalselt erinevaid arvamusi esitades.

Nõukogude armee lahendas oma spetsiifilisi ülesandeid, seepärast mõõtis GRU sõjaväeluure maailma oma mõõdupuuga.

Tšekaa-GB salapolitsei lahendas põhimõtteliselt teisi ülesandeid, seepärast nägi KGB esimene peavalitsus maailma hoopis teises valguses.

Selgitan näidete varal.

Nõukogude Liidu ja Hiina suhted polnud kõige soojemad. Aga ühise piiri pikkus – seitse tuhat kilomeetrit. Kuid seda formaalselt. Peale nende seitsme tuhande kilomeetri tuli Nõukogude Liidul kaitsta ka Mongoolia-Hiina piiri, aga see on veel 4677 kilomeetrit. Kui anda Mongoolia ilma lahinguta Hiinale, siis tekib uus Nõukogude-Hiina piirilõik pikkusega 3485 kilomeetrit.

Kui Mongooliat hiinlaste eest kaitsta, siis on ühise rindejoone pikkus üksteist ja pool tuhat kilomeetrit. Kui Mongoolia anda lahinguta ära, siis kümme ja pool tuhat. Pole suur vahe.

Meie poolel – taiga ja stepp, kolossaalsed loodusressursid hõredalt asustatud või üldse asustamata aladel. Teisel poolel – üle miljardi inimese, kes tahavad paljuneda, kuid kel pole selle jaoks ruumi. Meie küsime sõpradelt kohtumisel tervise kohta. Aga kui hiinlased tutvuvad võõra inimesega, on nad sajandeid küsinud: kui palju teil lapsi on? Pereõnne mõõdeti laste arvuga. Ja nüüd keelati hiinlastel paljunemine. Üks laps pere kohta! Aga kõrval – tühjenevad Kaug-Ida ja Siber. Kasuta ressursse ja paljune!

Kui sada miljonit bambuskeppidega relvastatud hiinlast lähevad üle piiri, siis pole neid millegagi peatada. Aga neil olid lisaks bambuskeppidele Kalašnikovi automaadid, Degtjarjovi ja Gorjunovi kuulipildujad, Petrovi ja Grabini loodud suurtükivägi, Duhhovi ja Morozovi tankid, Grušini õhutõrjeraketid, Koroljovi ja Jangeli operatiiv-taktikalised raketid. Ja tuumarelv. Ning enda väljatöötatud strateegilised raketid.

Sõjaväeluure hindas ainult välisohte Nõukogude Liidule. Teisi ohte GRU jaoks lihtsalt ei olnud olemas. Seetõttu pidas GRU juhtkond olukorda tulevasel Nõukogude-Hiina rindejoonel kriitiliseks ning Nõukogude-Hiina piiri kaitse probleemi – lahendamatuks.

Neil aegadel valitses Hiinas jagamatult Kommunistlik Partei, mille eesotsas seisis suur juht ja õpetaja. Miljard hiinlast sõitsid jalgratastel, mehed ja naised kandsid ühesuguseid pükse ja vatikuubesid. Midagi köitvat nõukogude inimese jaoks kommunistlikus Hiinas ei olnud. Jalgratas, vatikuub, suur juht ja ainus õige õpetus olid nõukogude inimesel juba olemas. Seepärast ei innustunud ta kainena ega purjuspäi Hiina eeskujust ja Hiinasse ei põgenenud. Ning kellelgi Nõukogude Liidus ei tulnud pähe korraldada elu nii, nagu oli see korraldatud Hiinas.

Sellest järeldus, et Hiina ei kujuta oma eksistentsi ega eeskujuga ohtu Nõukogude Liidu sisekorrale. Seetõttu KGB juhtivate seltsimeeste jaoks Hiina probleemi justkui ei eksisteerinud.

Veel üks näide.

1973. aasta detsembris ilmus Prantsusmaal Aleksander Solženitsõni teose „GULAG-i arhipelaag“ esimene köide. 1974. aasta veebruaris saadeti Solženitsõn NSV Liidust välja, ta elas mõnda aega Zürichis ning 1976. aasta aprillis kolis koos perega USA-sse.

GRU jaoks – ei mingeid probleeme. Analüütikud esitavad küsimuse: kas Solženitsõn saab anda tuumalöögi NSV Liidu pihta? Vastus: ei saa, tal ei ole tuumarelva. Ja see on kõik. Küsimus ammendatud. GRU-le Solženitsõn huvi ei pakkunud.

Aga KGB jaoks oli Solženitsõni raamat hullem totaalsest tuumalöögist. See andis löögi kõigi nende teadvusse, kes NSV Liidus olid veel suutelised mõtlema. Aleksander Issajevitš elas Vermontis, kuid oli ohuks NSV Liidu sisemisele stabiilsusele ning seepärast – vaenlane number üks KGB-le.

Ja viimane näide.

1976. aastal tähistasid Ameerika Ühendriigid oma iseseisvuse kahesaja aasta juubelit. Sel aastal valiti USA 39. presidendiks Jimmy Carter. Carteri administratsiooni sisepoliitika peasuund oli sõjaliste kulutuste radikaalne vähendamine. Peasuund välispoliitikas – võitlus inimõiguste eest terves maailmas.

GRU juhtkond oli Carterist täielikus vaimustuses. Poliitbüroosse lendas üksikasjalik ettekanne sellest, et Jimmy Carter on kõige parem kõigist võimalikest kandidaatidest USA presidendi kohale ning Nõukogude Liit (seda afišeerimata) peab tegema kõik võimaliku, et ta peaks edukalt vastu kogu valitsemistähtaja ja valitaks uuesti teiseks tähtajaks; peale selle, tarvis on toetada iga seda tüüpi poliitikut, kuigi vaevalt võib loota, et kunagi ilmub Carterile võrdne või temasarnane kasulik idioot.

KGB juhtidel oli Carteri suhtes diametraalselt vastupidine vaatenurk, ja vaat mispärast. Nõukogude Liit, kui keegi mäletab, asus täielikus eneseisolatsioonis. Sangarlikud piirivalvurid tapsid halastamatult kõik, kes püüdsid põgeneda sotsialistlikust paradiisist. Seda nimetati ilusa terminiga „piir on lukus“. Sellest ei piisanud. Et rahvast lääneliku elustiiliga mitte teelt eksitada, summutati halastamatult vaenulikud raadiohääled ning väliskomandeeringutesse sõitsid üksnes eriti järeleproovitud inimesed ja ainult spetsiaalsete ülesannete täitmiseks, jättes kallid ja lähedased kodumaale pantvangi.

Nõukogude Liidu okupatsiooni all olid kaheksa riiki: Mongoolia, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia ja Ungari. 1960.-1980. aastatel Rumeenias ja Bulgaarias Nõukogude vägesid ei olnud, kuid kui nende riikide valitsejad ja rahvad oleksid püüdnud astuda kõrvale sotsialistlikust korrast, oleks vennalikku abi õige tee valikul osutatud otsekohe ja tasuta. Põgenemine neist kümnest sotsialistlikust riigist oli karistatav surmaga. Ja keegi Jimmy Carter hakkas rääkima mingitest inimõigustest, sealhulgas õigusest lugeda raamatuid, milliseid vaid soovid, kuulata raadiot ilma segajateta ja isegi (kuidas üldse sellisele mõttele tuldi!) lahkuda vabalt riigist kas puhkusele või igaveseks.