Читать книгу Tuules ja tormis: kogu laulusid ja ballaade - Villem Grünthal-Ridala - Страница 10

Sui õhtu. Päev on veernud,

Päev palav. Hämar juba,

Vait talus, kus me keernud.

Sääl aid, sääl õitseb uba.

Õis valge must, õis ilus,

Lõhn hurmav vaikse meele.

Üks meho õite pilus

Lööb kumu õhtu teele.

On vaga talu õue,

Aid, ula all ja muru.

Soe laskub rahu põue,

Tast miski nüüd ei suru.

Kõik õhtul vait ja vaga:

Puu leht ja tuule kahin,

Kõrs, heingi aia taga,

Lill maas ja sumin, sahin.

Tukk õnnis silmi asub,

Kõik tundub hää,täis sooja,

Oa õis,lill, kõik, mis kasub,

Ja õhtu, rahu tooja.

Näeb und kui avasilmsi

Laps õiest, lõhnast valgest,

See tõelik, uni ilmsi,

Ta näeb ta palge palgest.

End rahu suur siis laotab

Ta üle, taevas mahe,

Õnn lauged kinni vaotab,

Kaob tõe ja une vahe.