Читать книгу Tuules ja tormis: kogu laulusid ja ballaade - Villem Grünthal-Ridala - Страница 9

Laps olles väike, taotsin vaata

Ma õhtu aknal, veeru eel,

Vait seista, igatsedes saata

Ma taotsin pilka, härras meel.

Sui õhtu laskus, vaikne, vaga,

Alt rannast paistsid kauged veed

Ja eemal rannas põllu taga

Veel loitsid pilve kuldsed keed.

Kaks pihta seisis ranna servas,

Kaks pihta, harulist ja suurt.

Sääl meri ehas taga, kõrvas,

All rannas kastis nende juurt.

Ja nende kahe pihla taha

Vaos pikka kuldne päeva sõõr,

Kui valgus kustus, langes maha,

Ja põllult vaikis lõo lõõr.

Siis kustus aken, eha õhkus,

Läks tuhmiks hõbehaljas ruut.

Mind, õhtu tulles, kaebus rohkus,

Silm taotas valgust, päeva uut.

Pilk sinna kindis lapse vaates,

Kus algas meri, suur maailm,

Ja eha sülle, palvet saates,

Jäi ainelt vaatma tummund silm.

„Miks kustus merre punav päike,

Miks pihla otsa veeris ta?”

Läks nukraks nõnda süda väike,

jäid pihlad, kustus valgus, maa.

Jäid imetlema lapse palet,

Mis ruudu vastas, kahvatu,

Ja lapse silma nukrat, halet.

Ju taeva tõusis kolne kuu.