Читать книгу Tuules ja tormis: kogu laulusid ja ballaade - Villem Grünthal-Ridala - Страница 6

Kivisaid ja maantee kõrvas

Põllupeenar, aia käär,

Pauna küün, mets taeva sõrvas,

Palu mets ja Aidamäe äär,

Kord nad võlusid mu silma,

algus suur kord väikse ilma

Õitsis võilill kraavi kaldas

Lõhnas muru, kevadmuld.

Paistis mõis, allee, puud, valdas

Rehte kaks kesk päeva tuld,

Need mind valendades hüüdsid

Kauget igatsust mus süütsid.

Lõoke lõõris kõrges sines,

Pilve all, mu pää pääl,

Värisedes õhu vines,

Selge nii kui lapse hääl,

Keset päeva selgust valged,

Rõõmu täis kui lapse palged.

Eel tee viitles, eel tee hargus,

Kuhu lookles rada pikk?

Eemale mu vaade kargus,

Niikui aiast lennud tikk,

Kelle lendu laps siis taotas,

Kunni kaugusesse kaotas.

Metsad värsked, metsad haljad,

Rohtu täis kõik karjamaa,

Kõllas seisid teeraad paljad,

Ei neist pilk veel küllalt saa,

Ikka tahtsid silmad vaata

Maad ja kaugust, taevast raata.

Käisin venna käe kõrval,

Komistades astus samm,

Komistes maas, muru sõrval,

Kunni väsis väike ramm

Sääl, kus seisis verstasammas,

Hall, mis määndand ajahammas.

Sinna lõppis teekond väike,

Aidamäe kui silmamäär,

Kauge Pauna küün ja päike,

Sääl, kus hiilgas taeva äär.

Süda ihkas koju sülle,

Mis end taotas minu ülle.

Silmi looris miski raugus,

Kõike väsis lapse pilk.

Hääbus soov ja hääbus kaugus,

Metsa parras, valu, vilk.

Üks jäi meele iha, mõtlus,

Koju soov ja sinna tõtlus.

Mind kui keegi sülle võttis:

Isa, ema, udus see,

Ümmardaja, kes ehk tõttis

Kodunt järge. Jäi vaid tee,

Jäi vaid kaugus, metsa parras,

Mõisa katus punakarras.

Jäi vaid valus helk teest kaugel,

Vaost, mis heitnud päeva kiirg,

Pisarkastest silma laugel,

Meele värin, rõõmu viirg

Kui käe heitsin isa kaela,

Väikese kui roosa paela.

Sinna koju sulas raskus,

Kui jalg väike puhkust sai,

Sinna unus nii kui askus

Maailm veetlik, suur ja lai,

Rauges niikui kuldne uju

Värvi ilu, pilve kuju.

Veelgi nüüd näen kodu Palu,

Pauna küüni, Aidamäe,

Kuulen lõo, näen helgi, valu,

Tunnen pihal hoidja käe,

Koju tee all jalge pehme,

Une sõu kui valge ehme.