Читать книгу Tuules ja tormis: kogu laulusid ja ballaade - Villem Grünthal-Ridala - Страница 8

On õhtu; päev läeb looja,

Läeb looja pihlakasse.

Ta punab, õhkub sooja,

Ta läik on verev, vase.

Ei võinud käsitada

Veel lapse aru väike,

Kuis lõpetada rada

Võis pihta punav päike.

„Läks pihla otsa looja,”

Jäi mõte mõlgutlema,

„Kuld ratas, õhtu tooja,”

Pää vastu hoidjat, ema.

Silm vaatles õhtust lõõska

Ja puna pihta palgel,

Ja põllu haljust rõõska,

Merd hiilges ehavalgel.

Nii ime täitis meele,

Jäi tummaks sõna suhu,

Viis päike mere teele,

„Kuld ratas, ütle, kuhu?”

Jäi purpur tera silma,

Kuld õhtu lapse meele,

Lõi ime väikse ilma;

ju kustus valgus veele.

Kaks pihla rannal laotus,

Rand teispool põldu, kallet,

Pihl eaks meele vaotus

Kesk puna, kõlda, hallet.