Читать книгу Tuules ja tormis: kogu laulusid ja ballaade - Villem Grünthal-Ridala - Страница 11

Aurus on kaugused, mustavad mandrid ja välkuvad väinad,

Rannad ja valgmad nii vaad, hallavad taevad ja maad.

Kõige pääl umbsena raskub hahetav sumpunud sõõne,

Kõik teeb hallikaks: aur, udu, suitsev ja paks,

Väin uhub külma ja rauguse kültastud rõskuse hingust,

Kõigel on umbsuse rõhk, solgivee sarnane õhk.

Kõik on tüünvaga täisi, veed, väinade uhkuvad seljad,

Uinunud kohkaja tuul, ulguveed salmede suul.

Laotus ja kõrgus on looritud raskesse hallade rüüdi,

Kurt ja hääletu tumm pää kohal taevane kumm.

Väina suus kella nüüd kaikudes lüüakse, Viirel, all paagis,

Valjusti helgib ta sääl, vaskine huugaja hääl,

Hoiates nasvadest, saartest jalaidudest eksinud laevu,

Mis on kaotanud tee, kursi ja purjetusvee.

Auru on peidetud kurgud ja kaljud ja karised hauad,

Olgugi, et vaga pind, all kohab rahnude rind.

Aurukas lõpmata meeletu hääline Viire pool mourab,

Nii et kohmetand, sest kajab väina suu, rand,

Jahmates tarduvad hõikaja võikusest kuulaja kuulmed,

Mis hulub määratu hiiglase vaskine suu.

On, nagu hirmutis raudpää hallava auru sees hundaks,

Röökides surmalist häält, nasvade, haudade päält.

Paagist taas lõpmata kaikudes kuulukse otsatu huugus,

Otsekui nõiutud kell, hoiatlik, helkija, hell.

Poiss, olen rannal ma, väike, kui Viire all lüüakse kella,

Kõrtsi ees kõrgel mäel, paasiste treppide pääl.

Kuulatab võigast ja mouravad hundamist lapselik meelmärk,

Kõrva ees hulguja ving, jahmuksis helluja hing.

Lell asub väina suul paagis,ta kella nüüd õõtsutab Viirel,

Et nii helkiv on sääl hoiatlik kaikuja hääl.

Otsekui metsiku sarvpää röögatus kauguses huilgab,

Viire all, väinade vees, auru ja halluse sees.

Tundub, kui võitlust nad peaksivad ränka ja meeletud, pikka.

Kauguses Võiküla all, kus uhab aur, udu hall.

Õhkude hahkusse raugeb mu üürike meelisklus, mõtlus,

Laugleb kui aur minu eel, hõik, helin taevasel teel.