Читать книгу Tuules ja tormis: kogu laulusid ja ballaade - Villem Grünthal-Ridala - Страница 5
KÕRTS RANNAL
ОглавлениеKõrts valge on üleval mäel,
Ta ees on postide rida,
Kui tempel ta valendab sääl
Kesk koitu ja vastu ida,
Sääl on minu lapseea muru,
Mil meelt ei hool, mure, suru.
Mäel haljendas põldude nõlv,
Sääl kevadel õitsesid lilled,
Lõo lõõritust helises võlv
Pää kohal, kus mängisid „illed“
Kesk päikese heledust, kulda;
Kõik hellitas nooreea mulda:
Perv kraavi ja kivine aid,
Kus tiksusid suvised tikad,
Ja oras kesk kallakaid maid,
Mõis, rehed nii valged ja pikad,
Ja kardun ja Peedu pool pajud,
All meri, Või, Viire ja lajud.
Viis mõisani hahetav tee,
Sääl mustetas Aidamäe salu,
Viis Tipika arusse
Tee teine, kus Pauna küün, Palu;
Sääl kaskjalg ja hanipao kasus,
Soo üksildus nõrelik asus.
All eemal, sääl meelitas rand,
Post, telegrahv, valevad majad,
Küün Noonapi valastand
Ja uisusaun, luubikuur, vaiad,
Ja kaugemal sinetas meri,
Täis litrid ja hõbeda teri.
Ja uisud need purjasid sääl,
Ja luubid, kus väinade vahe,
Suur puri pääl,tuulisel väel,
All Kuivastu, Virtsu lahe,
Kesk viru ja lainetust, vinet,
Kesk hõbedat, virvendust, sinet.
Ma lapsena mängisin mäel
Ja vaatlesin laevade valged
All akende, terrassi pääl,
Silm imet täis, õhkuvad palged.
Päev suur oli taevases telgis
Ja meri kuld säras ja helgis.
All lõo laul, rohetav põld,
Veer kolletas või-, tulililla,
Sääl õilmitses puna ja köld,
Pilv taevas kui koonlake villa,
Ta punetas merede kohal,
Lõhn herk oli rohu sees luhal.
Suur värises kevade rõõm
Mu ümber ja pää kohal sinas,
Meelt sütitas päikese sõõm,
Hoog merelt, mis tüün oli, linas,
Laul, lõoke, mu rõõmude üle,
Ja loodus hell, emalik süle.
On kulunud aastad ja aad,
On kulunud nooruse päevad,
On põuatand nooruse maad,
Aad uued nüüd pää üle läevad,
Kuid kuletand kevade kullad
Ja hahaks läind kevade mullad.
Koit kustund on, kevade helk,
Tumm nooruse purpuri pili,
Kui laskund näib sinetav telk,
On varisend põllule vili.
On kahvatand pilvede tuhad,
Vait nooruse rannad ja luhad.