Читать книгу Maarja Piiblis ja meie elus - Wilfrid Stinissen - Страница 3

Ühes Lyoni-lähedases külas oli 1979. aasta mais koosviibimine, mille ajal sain lühidalt vestelda Marthe Robiniga (1902–1981). See stigmadega naine oli 1936. aastal andnud esimese tõuke paikade rajamiseks, mida ajapikku hakati nimetama „Foyers de Charité“ (armastuse kogukonnad), milliseid praeguseks on kõikjal maailmas. Kui rääkisin talle, et tegutsen preestrina Rootsis, soovitas ta mul jutlustada Maarjast. Väitsin, et Maarja teema on meie protestantlikul maal liiga tundlik, kuid ta kordas: „Sellest hoolimata rääkige Maarjast, rääkige ka protestantidele.“

Marthe on alati väga tugevalt tunnetanud tervikut. Tema arvates pidi kogukondadesse, mis on igaühe „kodu“ (Foyer) tuumaks, kuuluma nii preestreid kui ilmikuid, mehi ja naisi ning koosviibimisi ei tulnud pidada mitte teatud rühmadele, vaid kogu Jumala rahvale. Sellesse tervikusse kuulus ka Maarja. Marthe teadis, et kristlus ilma Maarjata on nuditud kristlus. Jumala seadmise järgi on meil peale taevase Isa ka taevane Ema ning sellepärast ei saa me ennast kahjustamata seda ema kõrvale lükata.

Mõned ütlevad, et Piibel räägib Maarjast väga vähe. Neile võib vastata, et Piibel nii algab kui lõpeb Maarjaga. Juba esimestel lehekülgedel räägib ta „kõige elava emast“ (1Ms 3:20) ning lõpus on kirjeldus naisest, kes võidab ära lohe (Ilm 12:9). Lugedes Piiblit Jeesuse moodi (Lk 24:27; Jh 5.46: „tema [Mooses] on kirjutanud minust“) ja kui teame, et Uus Testament on varjatult Vanas ja Vana Testament saab mõistetavaks Uues,¹ siis pole raske näha, et Eeva viitab Maarjale samamoodi, nagu Aadam Kristusele ning tõotus mao võitmisest viitab prohvetlikult Maarjale.² Nii nagu Piibel algab „naisega“ ja lõpeb „naisega“, raamib Johannese evangeeliumi järgi ka Jeesuse avalikku elu kaks mariaanlikku sündmust ning kummalgi korral nimetab Jeesus Maarjat „naiseks“ (Jh 2:4; 19:26). Kui kellelgi on kõrvad, et kuulda (Mk 4:23), märkab ta, et Jumala sõnas on Maarja igal pool kohal.

Sellepärast on Kirik andnud Maarjale oma kultuses alati ja ilma kõhklusteta erilise koha. II Vatikani kirikukogu võtab sajanditepikkuse traditsiooni kokku piduliku kuulutusega: Neitsi Maarjale „… anti suur ülesanne ja au olla Jumala Poja ema, mille pärast ta on ka Isa enim armastatud tütar ja Püha Vaimu tempel. See eriline armuand seab ta palju kõrgemale kõikidest teistest loodutest nii taevas kui maa peal. … Sellepärast austatakse teda Kiriku kõige tähelepanuväärsema ja täiesti ainulaadse liikmena, nii usu kui armastuse arhetüübina ja kirkaima eeskujuna. Püha Vaimu õpetusel austab Katoliku Kirik teda õndsa lapseliku kiindumusega kui armast ema.“ ³

Ehkki kirikukogu tahtis puhastada marioloogia „ebaõigetest liialdustest“,⁴ ei saa salata, et ajaloo pendel viis teoloogid ja kristlased ühest äärmusest teise. Viimastel aastatel on Kirik taas püüdnud anda Maarjale kohta, mida ta väärib. Tundub, et Kirik on paavsti juhtimisel otsustanud kindlalt tõmmata Maarja välja nurgast, kuhu me oleme ta lükanud ning lasta tal taas täita ülesannet, milleks Jumal ta aegade alguses valis. Käesolev raamat tahab siin tagasihoidlikult omalt poolt kaasa aidata.