Читать книгу Maarja Piiblis ja meie elus - Wilfrid Stinissen - Страница 5

Tunnistagem kohe, et sõna „privileeg“ pole siinkohal sobiv. Mida enam on kellelgi privileege, seda erilisem on tema positsioon, eristudes kõikidest teistest. Kuid Maarja sai selle teiste inimeste pärast. Enda esiletõstmine on talle täiesti võõras. Erinevalt paljudest meie hulgas ei tahtnud ta kunagi olla midagi enamat kui teised. Sellepärast on valesti toiminud teoloogid, kes on varustanud teda kõigi võimalike privileegidega. Temast on tehtud erakordselt üllas olend, kellega puudub inimlik kontakt.

Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha (8. detsember) liturgilised tekstid väljendavad selgelt, mille pärast on Maarjat hoitud pärispatust ja ka kõigist teistest pattudest: „Sina valmistasid temas oma Pojale väärilise aseme“ (pärispatuta saamise palvest). Maarja oli ette määratud saama Jumala emaks. Jumal oli ta valinud, et ta Püha Vaimu väel sünnitaks lapse, kes oli Jumala enese Poeg, kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta (Hb 4:15). Kuidas oleks Maarja saanud olla Vaimu vääriline abiline ja sünnitada „pärispatuta“ Poja, kui ta ise poleks olnud patuta? Jumal tahtis, et Jeesus saaks Maarjalt kõik selle, mida laps tavaliselt oma emalt saab: mitte üksnes füüsilise ihu, vaid ka pärilikud kalduvused, temperamendi, kogu meelelaadi. Jumala plaani kohaselt pidi Poeg vältimatult saama elu oma emalt: emas ei saanud olla midagi sellist, mille oleks pidanud hülgama. Maarja oli läbinisti püha, nõnda et ta sai anda ennast terviklikult oma lapsele. Mistahes teistsugune olukord oleks ema ja Poja vahele tekitanud lõhe ning seda oleks võinud pidada märgiks, et Jumal ei tunnusta kõiki inimesekssaamise tagajärgi.

Liturgia lisab, et Maarjat hoiti patu eest ka sellepärast, et Jumal näitaks „temas meile Kiriku, Kristuse pruudi palet ilma pleki ja kortsuta“ (Missa osa: Armulaua liturgiast). Maarja polnud üksnes Jeesuse ema. Risti juures seistes sai temast uus Eeva. Seal seisis ta uue Aadama pruudina. Kirik, kelle Jumal oli määranud olema Kristuse pruut (vrd 2Kr 11:2; Ef 5:32) pole mitte lihtsalt hulk inimesi, vaid seda esindab konkreetne, elav isik. Kui Jeesus suri, viibis Kirik kohal Maarja isikus. Kui Maarja poleks olnud patuta, ei oleks temast iial saanud selle Kiriku eeskuju, milles ei oleks plekki ega kortsu (Ef 5:27).