Читать книгу Maarja Piiblis ja meie elus - Wilfrid Stinissen - Страница 8

Mõned väidavad, et Maarja plekita sigitamine võõrandab ta muust inimkonnast. Kuidas me saame teda pidada üheks meie hulgast, kui teame, et talle on täiesti võõras nii tüüpiliselt inimlik asi nagu patt ja süü?

Kas tõesti suudab patt luua ühtekuuluvust? Kas see pigem ei eralda inimesi üksteisest? Põrgus pole ühtekuuluvust, seal on vaid kohutav üksindus. Isekuse, patu juure mõjul on inimesel raske end teistele avada. Pühakute elulood osutavad, et puhastatud inimesed võivad olla teiste inimeste vastu ebaharilikult solidaarsed. See, kes ei ole enam huvitatud iseendast, võib tunda kaasa teiste kannatustele ja ahastusele. Alles siis, kui inimene on mingil määral puhastunud, võib ta kanda teiste koormat. Täieliku puhtuse tõttu on Maarja teiste inimestega täielikult solidaarne. Pikka aega kaheldi, kas Maarjat saab patust täiesti puhtaks tunnistada. Võib-olla tulenes see osaliselt suutmatusest mõista, et just patt eristab inimesi üksteisest. On küll olemas teatud patuste osadust või solidaarsust patus, kuid see sünnib siis, kui mõned „patused“ on patust loobunud ning on selle pärast piisavalt avatud, et saada osa oma ligimeste viletsusest.

Meil on kalduvus pühadust ja inimlikkust teineteisele vastandada. Kuuldes kellegi eksimustest, mõtleme: „See on inimlik.“ Isegi kui meie suhtumine lähtuks armastusest, võiksime arvata, et patt ja „inimlikkus“ kuuluvad kokku. Olles selle arusaamaga täiesti järjekindlad, oleks tulemuseks see, et Jeesus ei olnud tõeline inimene (doketism). Või hoopis vastupidi? Või on Jeesus tõeline inimene ning ka meie ise saame üha enam inimeseks, mida lähemal me Talle oleme? Patt on „ebainimlik“ ja sellepärast ei ole taevas pattu. Ignatius Antiookiast kirjutab: „Alles siis, kui tulen sinna, olen Jumala inimene.“⁸ Oma raamatus „Marie, mère du Seigneur“ ütleb Max Thurian, et reformatsiooni vastumeelsus Maarja patutuse vastu võib olla seotud askeesi ja kloostrielu allakäiguga. Kummalgi juhul võib olla tegemist kristliku elu naturalistliku käsitlemisega ning askeesi, kontemplatsiooni ja püüdlemist pühaduse poole võidakse pidada põgenemiseks inimloomuse „normaalsetest“ oludest.⁹