Читать книгу Maarja Piiblis ja meie elus - Wilfrid Stinissen - Страница 7

Inimestena mõtleme me sageli abstraktselt, aga Jumal on väga konkreetne. Inimesekssaamine on peaaegu hirmutav märk selle kohta. Palju lihtsam on tunnustada abstraktset ja kauget ning seetõttu ohutut Jumalat, kui sellist, kes tuleb meie juurde ning konkreetsete selgete tegudega näitab meile, milline Ta on ning kuidas me saame Teda järgida. Me oleme parandamatud oma püüdluses muuta konkreetsed ideaalid ideoloogiateks. Jumal aga teab, et tegelikkus pole iialgi abstraktne ning sellepärast ei lase Ta inimesel järgida abstraktseid eesmärke, milleni jõutakse alles arengutee lõpus, vaid üldjuhul annab Ta juba teekonna alguses meile sähvatuse tegelikust eesmärgist. Enne teeleasumist saame vaadata ja sageli ka kogeda midagi sellest, mida antakse meile teekonna lõppedes. Aristotelese printsiibi kohaselt mõtleb inimene esmalt eesmärgile, ehkki ta jõuab selleni alles lõpus. See on vaid väike teisendus Jumala põhimõttest, mille kohaselt eesmärk on olemas juba alguses, mitte pelgalt püüdlusena, vaid mingil määral ka konkreetse tegelikkusena. Kui Jeesus hoiatab meid: Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18:3), mõistame me kõik, mida Ta silmas peab. Lastena elasime täielikus sõltuvuses ja alistumuses. Meil tuleb naasta selle olukorra juurde, kuid nüüd juba teadliku ja vabana. Ütlemisega, et inimene igatseb teadvustamatult emaüsa algset turvalisust, avaldab süvapsühholoogia midagi Looja pedagoogikast. Viimane on alati ka esimene. Esmalt aimab inimene viimast, et eesmärgi poole liikudes oleks tal mingidki kindlad pidepunktid.

Kas on vaja veel näiteid? Palvetamisel näib valitsevat selline reegel, et alguses kogeb palvetaja suurt rõõmu: ta saab esimese aimduse lõplikust rahust, mis on kõrgem kogu mõistmisest. Sama toimub siis, kui palvetaja astub üle müstika läve ja hingamise palves (Avila Teresa kindluse neljandas ruumis) tunneb end täidetuna „taevaliku vee“ ja „lõhnava suitsuga“.⁷ Juba siis saadakse põgusalt ja peaaegu perifeerselt kogeda seda, mis lõplikult teostub täielikus üheks saamises (seitsmendas ruumis): Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus (Gl 2:20).

Üksiku inimese kohta kehtiv on pädev ka kogu inimkonna puhul. Kui Jumal alustas loomistööd uuesti ning tahtis „surma“ vahetada pattulangemise pärast „olemiseks“ (Heidegger: „Sein zum Tode“), rikutud vana arengu uueks, lõi Ta kõigepealt inimese, kelles täielikult teostus ideaal, mida kõikidel inimestel sellest alates tuli taotleda. Jumala unelm kehastus Maarjas. Ehkki ka Jeesus on täielik inimene, on Ta eelkõige Jumala poolel. Ta on Immaanuel. „Jumal meiega“, kuid Maarja on „inimene Jumalaga“. Kõikidel tuli juba alguses näha, mis saab inimesest, kui ta on „koos Jumalaga“. Maarjas teostus kogu inimkonna arengu eesmärk. Temas naasis paradiis maa peale, temas juba teostus Jumala unelm kogu inimkonnast.

Kuidas sai Maarja olla patuta enne seda, kui Jeesus oli lunastanud maailma? Kas Maarja ei vajanud lunastust? Kas tema on ainuke inimene, kelle pärast Jeesus ei kannatanud ristil? Ei, Maarja on tõeliselt Kristuse kannatuse imelisim vili. Kirik on seda alati teadnud: „Sinu Poja surma ette nähes varjasid Sa Neitsit iga pleki eest“ (pärispatuta saamise palvest). Maarja oli kink, mille Jumal valmistas juba ette oma Pojale Tema tulekuks maailma. Isa tahtis näidata Pojale, et see oli valinud õige tee. Ristitee, mis valmistab Maarja sarnase küpse vilja, viib eesmärgile. Jeesusel piisas vaatamisest oma emale, et olla kindel – Tema kannatus pole asjatu.