Читать книгу Armukarikas. Kümnes Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 2

Winston Graham
Armukarikas. Kümnes Poldarki raamat

Originaali tiitel:

Winston Graham

The Loving Cup

A Novel of Cornwall, 1813–1815

Pan Books

2008 (1984)

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eda Posti

Copyright © Winston Graham, 1984

© Tõlge eesti keelde. Krista Suits, 2021

ISBN 978-9985-3-5233-5

e-ISBN 9789985353325

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Maxile, Dominicile ja Antheale

ESIMENE RAAMAT

Esimene peatükk

I

1813. aasta juuni lõpul liugles õhtu eel Falmouthi sadamasse Tema Majesteedi postilaev, kapten Kirknessi juhitud Queen Charlotte, pikk kere vaevalt häirimas tüünet merepinda, madalal seisev päike kuldamas rehvitavate ja kokku volditavate alammarsspurjede servi. Laev ei kiirustanud kohe St. Justi jõesadamasse, et seal ankrusse heita, vaid peatus Penryn Creeki suudme lähedal ja laskis paadi vette, et toimetada reisijad ja post maale punktis, mis paiknes kaldale kõige lähemal. Sadamasse tulles oli Queen Charlotte möödunud sõsarlaev Queen Adelaide’ist, mis väljus nagu tavaliselt reedeõhtuse tõusuhoovusega, et siirduda Lissaboni, ja nad vahetasid tervitusi. Charlotte andis teada, et reis möödus vahejuhtumiteta, ning soovis Adelaide’ile sedasama. Päevil, kui Biskaia laht kubises Prantsuse ja Ameerika kaaperlaevadest, polnud see sugugi suusoojaks soovitud.

Kuuest sõitjast kaks ronis väiksemasse paati, mis pidi viima nad üle jõe Flushingisse. Kapten Kirkness, kes elas – nagu paljud teisedki postilaevakaptenid – samuti Flushingis, saatis sõitjatega oma naisele sõna, et on paari tunni pärast kodus.

Paari viimased pakid laoti paadipärasse ja madrus hakkas sõudma tuulte eest varjatud küla poole, mis paiknes oma tellis- ja kiltkivimajadega erinevalt Falmouthist vastu õhtupäikest. Liueldes üle klaassileda mere, jättis paat veepinnale hanesulgi meenutavaid virveid. Sõitjad olid mees ja naine. Mees oli pikk, kõhn ja üsna noor ning kandis rindeohvitseri mundrit. Määrdunud ja kulunud, luitunud revääride ja nõelutud varrukaga, polnud see kaugeltki paraadmunder. Mehe päevitunud näos särasid kirkalt sinised silmad, pingul ülahuult ehtis kitsuke vuntsitriip ja alalõual oli väike sälk; kui ta kaaslast paati aitas, võis näha, et parema käe sõrmed ei taha päris sirgeks minna.

Naine oli väike nii kasvult kui kogult, aga ennekõike rõhutas tema haprust just väike kasv. Ta kandis halli reisimantlit, mille kapuuts oli langenud õlgadele; polnud nii külm, et tõmmata seda pähe, ning tuul keerutas tema musti juukseid graatsiliste kiharatena ümber näo. Naine polnud just otse ilus, aga siiski meeldiva välimusega; tal olid pikavõitu, alt ahenev nägu ja säravad noored silmad, mis jälgisid kõike elava huviga. Sel ajal kui paat iga aerutõmbega edasi liikus, näitas ohvitser käega osutades talle üksteise järel maamärke. Ta rääkis hispaania keelt aktsendiga.

Mõõn noolis vaikselt loksudes kaid, kui nad kohale jõudsid ning madrus ühe seal seisva paadi lahti päästis ja teisale kinnitas, et nad saaksid randuda vetikatesse kasvanud trepiastmete kõrval.

Noor ohvitser osutas tüdrukule, et mõõna ajal on kaks alumist vee alt vabanenud astet libedad. Too noogutas. Mees lisas ikka veel hispaania keeles midagi. Naine hakkas naerma ja vastas inglise keeles: „Ma mäletan.”

Õige pea seisid mõlemad oma pagasiga kail ning ajal kui mees madrusele jootraha andis, vaatas naine ringi, hoides ühe käega juukseid kinni. Kail võis näha merivähke täis anumaid, paari köiepundart, kalalootuses nende poole paterdavat kajakat, kummuli lükatud käru ja paari umbes kaheteistkümneaastast poissi, kes neid uudishimulikult vahtisid.

„Iljuš,” sõnas tüdruk.

„Ilus,” vastas noormees ning naeratas talle.

„Ili-us,” ütles tüdruk ja naeratas vastu.

„Jää siia sumadanide juurde, mu pisike, ainult paariks minutiks, senikaua kui ma … Aga võib-olla need poisid … Hei, poju, missugune neist on kapten Blamey maja? Tead sa?”

Poisid vahtisid sõnatult, söandamata võõrastega juttu ajada, aga just sel hetkel ilmus rippuvate võrkude tagant välja sinise kampsuni ja räbaldunud saržpükstega mehike.

„Kap’n Blamey, söör? Jah, söör. Tema maja on vasembat kätt viies, söör. Kas lähete sinna? Ega teda ennast vist paergast kodus ole. Aga provva on kindlaste. Provvat nägin vaevalt poole tunni eest kodu minemas. Kas tassin teie kotid sinna?”

Tänaval, kuhu nad pöörasid, oli kümmekond inimest; hobuste kabjad plagisesid munakivisillutisel, üks tüdruk müütas kala, rentslis püherdas kaks kutsikat.

Postilaev polnud mõistagi randunud märkamatult. Alust oli Falmouthis silmatud juba miilide kauguselt ning jälgitud sestpeale, kuidas see sadamasse sisse sõidab. Üllatusena tuli jälgijatele üksnes see, et kaks reisijat otsustas maabuda Falmouthi asemel Flushingis. Tolli ja karantiini olid nad niisiis läbinud juba laeval.

Peaaegu sama lai kui kõrge roheline messingist koputiga uks ja selle kohal poolkaarekujuline aken; ära õitsenud ja tagasi lõigatud roniroos. Uksele ilmus roosa pitstanu ja põllega kahupäine tüdruk.

„Proua Blamey? Jah, söör, keda ma külalistena nimetan?”

„Kapten Poldark ja proua Poldark,” vastas noormees. „Noorem kapten Poldark ja proua.”

Kui nad madalasse trepihalli juhatati, tuli parajasti mööda pigimännist trepiastmeid alla klaari jumega hallipäne naine. Ta jäi seisma, silmitses neid ning hüüatas rõõmsalt: „Geoffrey Charles! Vaat see on alles üllatus! Ütle, et see pole uni!”

Geoffrey Charles oli juba jooksnud kolm astet üles ja kaisutas teda. „Tädi Verity! Seda imelist und oleme vist kõik sageli näinud … Kui kena sa välja näed!”

„Kuidas sa siia said? Aga see … see on ju Amadora. Mu armas … Kui suurt rõõmu see mulle valmistab! Tere tulemast, tere tulemast!”

Ta embas ka Amadorat, kes naeratas põgusalt, kuid teadmata, mida nõuab etikett, ei suudelnud majaprouat vastu.

Lobisedes ja naerdes juhatasid kaks Poldarki hispaanlanna võõrastetuppa ja jätkasid vestlust seal, esitades teineteisele tohutul hulgal küsimusi, et saada neile võimalikult lühikese ajaga palju vastuseid. Geoffrey Charles seletas, et nende kojutulek oli olnud ootamatu ega jätnud neile aega kirjutada ja oma saabumisest viisipäraselt teatada. Vittoria lahing, mille tulemusena Napoleoni väed lõpuks Hispaaniast välja löödi, oli just algamas, kui ta oma suureks meelehärmiks jälle haavata sai – sedapuhku rindu ja mitte raskelt, aga kerkinud palaviku tõttu oli ta pidanud selle hiilgava võidu sepistamisest kõrvale jääma. Asja oli teinud veel hullemaks kirurg, keelates tal tegevteenistuse vähemat kolmeks kuuks, nii et kui seisund võimaldas haavatul jälle reisida, oli ta pöördunud tagasi Ciudad Rodrigosse oma naise juurde ja kui too oli valmis lahkuma, astusid nad Lissabonist väljuvale postilaevale. Neil oli plaanis veeta Cornwallis kuus nädalat, võib-olla rohkem – kõik sõltus sõja käigust – ning see näis olevat suurepärane võimalus näidata Amadorale pisut Inglismaad ja tutvustada sugulastele oma naist.

Nähes, et tüdruk küll naeratab palju, kuid ei ütle midagi, küsis Verity: „Kas Amadora räägib inglise keelt?”

„Aru saab ta kõigest,” vastas Geoffrey Charles, „seepärast vaata, et sa teda liiga ohtralt ei kiidaks. Ja minuga ta räägib. Tõtt-öelda leppisime kokku, et niipea kui oleme Inglismaa pinnale astunud, kõneleb ta minuga ainult inglise keeles: Eks ju, querida mia?¹ Võõraste ees häbeneb ta end vabalt väljendada. Siis kammitseb miski ta keelepaelu. Aga algteadmised on ta koolis omandanud ning kuus kuud abielu on andnud talle rohkesti praktikat!”

„Ainult et sa oled nii kaua ära,” lausus Amadora.

„Näed? Mina muretsen portugali või hispaania keelt rääkides alati ajavormide pärast ja kipun seetõttu takerduma. Tema ei muretse ja kõneleb järjest soravamalt.”

„Ajavormid?” küsis Amadora. „Kes ta on?”

„Mitte võistleja, mu armas. Kas pole ta ilus, Verity? Ma ei suuda ära imestada, miks ta nõustus mulle naiseks tulema, aga nõnda see on ning kõigepealt näitan ma teda teile.”

„Jääge siis vähemalt üheks ööks meie poole. Jääge nii kauaks, kui iganes soovite. Noor Andrew on merel. Minu Andrew tuleb tunni aja pärast ja rõõmustab kogu südamest.” Verity lõi kõhklema. „Muidugi …”

Geoffrey Charles näppis lõuasälku. „Muidugi on mu kodu kõigest kahekümne miili kaugusel ning teise koduni jääb pelgalt kuus, seepärast on kõige paslikum, kui …” Ta jäi vait ja naeratas. „… Kui jään teie poole. Kes ootaks mind Cardew’s ees? Kas Valentine? Tema pole ilmselt veel Cambridge’ist tagasi, ega? Ja kasuisaga pole mul erilist soovi kohtuda. Kas te tema uut naist tunnete?”

„Olen temaga ühe korra kohtunud, täiesti juhuslikult. Ta näeb väga suursugune välja.”

Patty tõi Kanaari veini ja kõigil täideti pokaal.

„Olete kindlasti väsinud, kullake,” lausus Verity Amadorale. „Soovite ehk siirduda oma tuppa ja puhata?”

„Ei,” vastas Amadora. „Pole väsinud. Mitte väga. Kas teil on soov omavahel vestelda?”

„Üldsegi mitte, mu pisike,” vastas Geoffrey Charles ja võttis tal ümbert kinni. „Maitse seda. Usu, see on hea. Aga mitte nii hea kui sinu isa portvein. See oli … délicieux² … Ei, me pole väsinud, Verity. Nii mõnus on juttu ajada. Mis kell te õhtust sööte?”

„Üheksa paiku. Vähemasti täna. Tundsid huvi kasuisa abielu vastu.”

„Põgusalt. Kardan, et emotsionaalselt ei seo mind temaga miski. Halba ma George’ile siiski ei soovi. Ta oli mu ema mälestusele truu kaksteist aastat – kauem kui nii mõnigi temast väärikam mees. Mingil mulle mõistetamatul moel olid nad teineteisesse … kiindunud. Küllap jäi see mulle arusaamatuks, sest George oli mulle nii ebameeldiv. Ta ei passinud minu isa kohale. Tal puudusid sugupuu ja õilsamad tunded. Tema käitumist on alati juhtinud raha. Kui too hertsogi tütar on lasknud vangistada end kuldsesse puuri nagu mu ema, jääb mul üle talle üksnes kaasa tunda.”

Verity rüüpas oma klaasist lonksu. „Mul pole nende elust aimugi. Kui Valentine naaseb, pead küsima temalt. Aga paistab, et ka Valentine’il pole isa vastu teab kui sooje tundeid.”

„Hm.” Geoffrey Charles eemaldus toolist, millel istus Amadora, ning ajas end täies pikkuses sirgu. „Noh, enne kui meeldivamate teemade juurde siirdume, ütlen teile, mida ma kavatsen teha. Homme ennelõunal sõidame Cardew’sse ning külastame Sir George’i ja leedi Harrietti. Kui pakutakse, võtame nendega klaasikese. Seejärel palun Trenwithi võtit. See on minu maja ja …”

„Geoffrey Charles, peaksin sind vist hoiatama …”

„Ma tean, et hoone on väga kehvas seisus. Ross rääkis sellest, kui enne Buçaco lahingut kohtusime. See on jäetud kahe Harry-venna ja nende ühise naise hoolde ning pole tehtud vähimatki, et seda lagunemast hoida või parandada. Olen niisiis valmis, et mind ootab ees hooldamata ja laokil maja, kus napib ehk isegi mööblit. Veel enam: olen valmistanud selleks ette ka Amadora. Tema, armas hing, ütleb, et kibeleb seda nägema. Pole veel teada, kas ta suudab – või kas ma isegi suudan – endale ette kujutada, kui troostitu vaatepilt meile avaneb. Homme õhtupoolikul, kui midagi ette ei tule, sõidame sinna ja vaatame oma silmaga järele.”