Читать книгу Armukarikas. Kümnes Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 7

Lõuna ajal olid erimeelsused peaaegu märkamatud. Geoffrey Charles arutles endamisi, et kasuisal on naisevõtuga üldiselt vedanud, kuid võrdväärse, ent seejuures siiski enamjaolt allaheitliku naise rollis, mida oli täitnud tema ema, ei suutnud ta Harrietti ette kujutada. Siin pidi olema sageli ägedaid kokkupõrkeid. Harriet oli kütkestav naine, pigem ilus kui kena, aga rangelt võttes õieti mitte kumbagi. Ja ta oli noor. Geoffrey Charles võinuks vanduda, et temast ainult mõni aasta vanem. Noortele meestele oli tal igatahes silma, seda polnud raske märgata. Kas George suudab teda rahuldada, kütkes hoida, takistada kõrvale hüppamast? Kui naisel see himu tuleks, ei peataks teda kindlasti miski. George oli vananenud: põskedes vaod, terashallid juuksed hõrenema hakanud.

Lõunalauas istus ka Ursula, nüüd juba peaaegu neljateistkümnene toekas paksu kaelaga tüdruk, kelle reite jämedust ei suutnud varjata isegi seelikud, aga kelles polnud midagi lõtva – üksnes rammus ihu, mis pidi aitama ületada elus ettetulevaid tõkkeid. Geoffrey Charlesil oli raske ette kujutada, et selle tüdruku oli ilmale toonud tema sale, õrn ja suursugune ema. Jutukas Ursula just polnud: teinud Amadorale kohmaka reveransi ja ulatanud Geoffrey Charlesile põse põgusaks suudluseks, keskendus ta selle tunni peamisele eesmärgile, söögile.

Valentine polnud George’i jutu järgi veel Cambridge’ist naasnud. Teda oodati neljapäevaks – muidugi kui ta suvatseb istuda postitõlda ega jää Londonisse raha raiskama. Lihavõtteks ei tulnud ta üleüldse koju, vaid veetis kogu vaheaja Norfolkis oma uue sõbra lord Ridley pool, seletas George rahulolevalt. Viimati oli ta viibinud siin jõuluajal. Ning pööranud siis kogu maja pea peale, lisas Harriet. Toona oli uudis, et Napoleon on Moskvast taganenud, teinud nad kõik rõõmust lausa segaseks.

„See oleks pidanud tähendama tema lõplikku langust,” sõnas Geoffrey Charles. „Aga prantslased on temast lummatud. Nad jumaldavad teda ning kui ta kutsub oma hõredaks jäänud rügementidesse uusi sõdureid, läheb neid tuhandete kaupa – nii vanu mehi kui ka kuueteistkümneseid poisikesi.”

„Kuuldavasti ei lähe nad sugugi alati vabatahtlikult,” sõnas Harriet. „Neil pole valikut. Levée en masse⁵ on Prantsusmaal kõikehõlmav.”

„See ei pisenda põrmugi Napoleoni vägevust,” sekkus George. „Ajaloos ei leidu kedagi, kes oleks maailma niiviisi endale allutanud. Meie enda poliitikud ja kindralid, kõik nood kuningakesed ja keisrikesed, kes Napoleoniga sõdivad, on tema kõrval kääbused.”

„Sind ehk üllatab,” lausus Geoffrey Charles, „kui suurt imetlust ja austust tekitab Napoleon tema vastu võitlevates sõdurites – ennekõike meie omades. Aga see ei tähenda – vähemasti ei tohiks tähendada –, nagu poleks vaja teda tõkestada. Senikaua kui tema on Prantsusmaa keiser, ei saa olla mingit rahu ega kindlustunnet, mingit lootust püsivale kokkuleppele, mis tagaks teistele riikidele vabaduse.”

„Usun, et Venemaalt saadud keretäis andis talle õppetunni,” ütles George. „Nüüd on ta paindlikum. Kui Castlereagh targasti tegutseb, võime sõlmida austust vääriva rahulepingu, ilma et peaksime enam sõdima.”

„Kas kavatsete varsti oma rügementi tagasi pöörduda?” küsis Harriet.

„Niipea kui võimalik,” vastas Geoffrey Charles ja naeratas napilt. „Kui oled jälitanud jahisaaki nii pikalt, siis tahad olla tema tapmise juures.”

Väike paus. „Ja Amadora?”

„Tuleb koos minuga tagasi Hispaaniasse. Aga sinna on esialgu veel mitu nädalat.”

„Nood teie ratsud on armetud setukad. Kas nende põlved ei nõtku, kui sadulasse istute? Lubage, et laenan teile enda omade hulgast pisut paremad. Nagu näete, pole meil nendest puudu. Ega ju, George?”

„Ei,” vastas George.

„Tänan, proua, te olete väga lahke. Laenasime need Greenbanki tallist. Aga olen kindel, et saame hakkama …”

„Miks te peaksite? Tallipoiss võib need tagasi viia. Võtke kaks head ratsut laenuks, kuni siinkandis viibite.”

„Tänan teid,” lausus Amadora näost särades. „Meil Hispaanias on samuti head hobused.”

„Ma tean. Ja kui hästi veel! Igatahes ei tee minu hobused praegu muud kui söövad. Osutate mulle teene, kui nad mul kaelast ära viite.”

„Sawle’i kirik ja surnuaed on väga viletsas seisus,” lausus George. „Ross Poldark võiks vaevuda seda toetama, rahaga ja muud moodi – aga ei. See ei tulene ju kristlikust õpetusest, vaid meie seltskondlikust positsioonist. Kui mina veel Trenwithis olin, jah, ja kui seal oli sinu isa … me võtsime endale selle vastutuse. Nüüd on teisiti. Kui ma viimati surnuaial käisin, oli su ema haud umbrohtu kasvanud ja …”

„Ja mu isa haud?”

See oli terav küsimus. Kui naine on olnud kaks korda abielus ja siis sureb, kas tuleks ta matta esimese mehe kõrvale, ehkki teine abikaasa maksab kinni matused ja seisab tema haua kõrval? Geoffrey Charlesile tegi ikka veel haiget, et kui isa oli maetud perekonna hauakambrisse, siis ema oli sängitatud kolmkümmend jardi eemale, temast eraldi.

Otsustanud seda torget eirata, vastas George: „Ja sinu isa oma mõistagi samuti. Oleks hea, kui asuksid Trenwithi elama, et seal oleks jälle patroon, kes toetab heategevust. Nampara Poldarkid on selle täiesti unarusse jätnud. Ja Odgers, kelle muide nemad lasksid ametisse määrata, on nüüd juba nii seniilne, et tuleks õigupoolest kellegi teisega asendada.”

„On’s asi tõesti nii hull?”

„Räägitakse, et kui ta läheb jutlust pidama, seob naine ta nüüd üht jalga pidi kantsli külge kinni, et ta ei saaks minema kõndida, enne kui on oma jutuga lõpule jõudnud.”

„See tuletab meelde mu vanapoisist onu,” lausus Harriet. „Kirikusse minnes võttis ta alati kaasa kodustatud šaakali, kes istus tema kõrval kirikupingil ja pidi ta jumalateenistuse lõppedes üles äratama. Paraku jäi šaakal alati samuti magama ja norskas nii, et lust kuulda. Mõnikord oli kirikuõpetajal raske jutlust jätkata.”

„Ma ei teadnudki, et šaakaleid saab kodustada,” ütles Geoffrey Charles.

„Kodustada saab peaaegu kõiki, kui kannatust jätkub. Mul oli kord karupoeg, aga ta suri … Mu nõol on madu.” Harriet vaatas tumedat kulmu kergitades George’i poole ja naeris oma kähedat naeru. „Näed nüüd, George, et minu väikesed sõbrad polegi veel kõige tüütumad.”

„Ma olen su väikeste sõpradega nüüdseks juba harjunud,” vastas George. „Soovite teed, proua Poldark?”

See andis märku, et neil on aeg lahkuda. Loobunud edasistest pakkumistest, soovisid nad head aega George’ile, kes vabandas end tööga, ning kõndisid Harrieti, Ursula ja kahe dogi kannul tagasi talli juurde. Seal nõudis Harriet, et Geoffrey Charles võtaks Bargrave’i – „ostsime ta oksjonil; teie nõbu Ross pakkus samuti, aga me saime ta ikkagi endale; tal on tugevad reied ja siinsetel mudastel teedel on ta suurepärane” – ning Amadora märksa väiksema heleraudja mära – „Glow’l napib küll pisut vastupidavust, aga ta on lühikestel vahemaadel väga kiire ning tundliku suuga”.

Kui nad minema sõitsid, oli sadu peaaegu lakanud – nüüd üksnes udutas veel pisut, pannes neil näo pärlendama. See nagu nende hommikune külaskäikki tegi Amadora rõõmsaks ning pani ta naerma. Nad ajasid mööda sissesõiduteed eemale ratsutades hispaania keeles juttu ja Amadora lausus: „Minu meelest pole Sir George sugugi nii paha mees.”

Geoffrey Charles vastas: „Tean, et ta on teinud oma elus palju halbu asju, ning teda nähes tulevad need mulle paratamatult meelde, aga mul pole mõõdupuud, millega hinnata head ja kurja, ega ka erilist soovi teda hukka mõista. Ta on nüüd ka vanem – seda esiteks … Ja teiseks … põhjused – igatahes osa põhjusi – on kadunud. Tõtt-öelda keerles kõik suuresti minu ema ümber.”

„Kuidas nii?”

„Oh, mon Dieu⁶, kuidas seda mõne lausega seletadagi? Mu nõbu Ross Poldark, teine kapten Poldark, kellega sa homme ehk kohtud, on oma naise Demelzaga küll õnnelikus abielus, kuid tema esimene armastus oli minu ema.”

„Oli see siis armukolmnurk?”

„Pigem nelinurk, kui mõistad, mida ma öelda tahan.”

Mõnda aega lasksid nad hobustel omasoodu sörkida ja vaikisid. Rada viis nüüd mäest alla esimese tolliristmiku poole.

„Ross ja George olid olnud juba pikalt vaenujalal: mingid vasesulatusasjad, mu isaga seonduvad põhjused, mässusüüdistused, mille pärast Ross oleks äärepealt võlla saadetud … Kui mu ema George’iga abiellus, sai juba niigi sügavast lõhest kuristik.”

Rada muutus jälle kitsamaks ning nad olid ajutiselt sunnitud ratsutama teineteise järel.

Amadora lausus: „Inglismaa on nii roheline. Ma pole kunagi varem näinud nõnda palju rohelust. See on nii külluslik, nii lopsakas, nii exuberante⁷.”

„Oota, kuni me üle seljandiku saame. Teine rannik, minu rannik on sootuks teistsugune.”

Nad jõudsid tolliteeni, kuid selle asemel et ratsutada mööda seda paremale või vasakule, juhtis Geoffrey Charles hobuse vastas olevast seljandikust üles. Mäekülg oli järsk ja minek raske, kitsad rajad olid sõnajalgadesse ja põldmurakatesse kasvanud. Et harjale jõuda, kulus kakskümmend minutit; seal peatasid nad hobused, et tõmmata hinge ja vaadata tuldud teele tagasi.

„Nii roheline,” lausus Amadora uuesti.

„Kohe jõuame Redruthi viivale teele, mis on vähemasti korralikult sisse sõidetud. Sealt keerame paremale, St. Day peale. Aga see on meie retke kõige raskem osa. Kas oled väsinud, mu väikseke?”

„Väsinud?” ütles Amadora. „Mis tähendab väsinud?”

Nad ratsutasid edasi.

„Ja siis?” küsis Amadora.

„Kuidas mis siis?”

„Kas ei juhtunud see, millest sa rääkisid, siis, kui olid alles väga noor?”

„Jah. Seda küll. Olin tol ajal liiga noor, et kõike mõista. Aga hiljem sain selle kohta nii mõndagi teada – kuulsin ühe asja siit, teise sealt …”

„Rääkisid mulle oma guvernandist Malvenast … tema pärast oli vist palju pahandust?”

„Morwenna. Tema tuli hiljem, kui olin juba kümnene …” Geoffrey Charles painutas vigastatud sõrmi. „Me saime suurteks sõpradeks. Sellest poleks olnud midagi, aga ühel päeval kohtasime Demelza venda Drake Carne’i ning ka nendest said sõbrad, rohkemgi kui sõbrad. Nad hakkasid teineteist sügavalt armastama. Viga oli paraku selles, et Drake polnud Morwennaga ühest seisusest, aga veel rohkem vihkas George teda sellepärast, et ta oli Poldarkide sugulane. George sundis Morwennat abielluma ühe jõleda kirikuõpetaja, Osborne Whitworthiga.” Geoffrey Charles kehitas vihaselt õlgu. „Parem oleks too hirmus aeg unustada. Aga kui see mulle meelde tuleb …”

Amadora võttis ratsmed kõvemini pihku. „Aga sa rääkisid, et nüüd … et mõne aasta eest Drake ja Morwenna abiellusid. Kuidas nii?”

„Whitworth – too pastor – sai maanteeröövlite käe läbi surma või kukkus mingi haigushoo tõttu ise sadulast. Igatahes ta suri. Ning mõne aja pärast Drake ja Morwenna abiellusid. Mina olin toona viisteist ja ära koolis. Drake muidugi kirjutas mulle. Morwenna samuti. Aga selleks et õiget pilti saada, tuli ikkagi lugeda üht-teist ridade vahelt ja kuulda teistelt inimestelt.”

„Mis see õige pilt on?”

„Varsti pärast seda kui nad abiellusid, suri Looe laevatehase juhataja Blewitt – Ross on selle ettevõtte kaasosanik. Ta pakkus juhatajakohta Drake’ile, too võttis selle vastu ning detsembris kolisid nad Looesse. Neil on üks tütar, taevale tänu … oh, näed nüüd, mida ma öelda tahtsin? Kogu rohelus jääb selja taha.”

Nad olid jõudnud metsarägastikust lagedale ning ees laius nõmm; siin sõid rohtu kitsed, jões keerles vesiratas, mis käitas kolisevaid raudvarbu, taamal paistis paar hütti, mööda ristuvat teerada aeti sadulakottidega koormatud muulasid. Tugev tuul surus suitsu madalale.

„Aa,” sõnas Amadora, „see on natuke rohkem Hispaania moodi.”

„Ainult et päikeseta.”

„Päikeseta. Aga te ju ikka näete seda a veces⁸? Eile õhtul oli päike.”

Nad ratsutasid edasi.

Geoffrey Charles jätkas: „Reverend Osborne Whitworth oli käitunud oma naisega nii jälgilt, et Morwenna andis endale tõotuse mitte kunagi enam abielluda, isegi Drake’iga. Armastuse füüsiline pool oli muudetud tema silmis millekski rõvedaks. Alles pärast pikka veenmist, kui Drake oli tõotanud, et ei oota temalt kui oma naiselt füüsilist lähedust, jäi ta lõpuks nõusse. Ent ometi … kui nad olid poolteist aastat Looes elanud, sündis neil tütar … Neid vaatama minnes olin ärevil … Kas suudad jälgida või räägin ma liiga kiiresti?”

„Ei, ma jälgin.”

„Leidsin, et nad on teineteisega väga õnnelikud ja armastavad oma last. Morwennal oli Drake sõnutsi aeg-ajalt ikka veel hirmsaid unenägusid ning pärast seda oli ta alati nädal aega või kauemgi endast väljas ega talunud, et Drake teda puudutab. Aga need jäid pikkamööda harvemaks ning nende vahel oli alati õnneaegu.”

Õlgkatusega, otsekui joobnult lääbakile vajunud hüti ees tuhnisid sead ning tagapool kolmnurksel aiamaalapikesel töötasid naine ja kolm last.

„See on iljus,” üles Amadora.

Geoffrey Charles puhkes naerma. „Oleneb, mis nurga alt vaadata. Siin oli enne kaks osmikut, aga üks on kokku varisenud. Kas sa tunned sõna „maaliline”?”

„Muidugi. Pintoresco. Aga iljus ikka ka.”

Lähenejate hääli kuuldes olid naine ja lapsed töö pooleli jätnud ning vahtisid neid uudishimulikult. Geoffrey Charles tõstis käe, aga keegi ei viibanud vastu.

Nüüd jõudsid nad kõige troostitumasse paika, kus ei kasvanud enam rohulibletki. Siinsed vähesed hurtsikud olid armetud ning nende ees kaevandusrähas mängisid alasti või poolalasti lapsed; rohekad limased lombid levitasid lehka, mille sekka kandus tuulega väävli-ja suitsuhaisu. Võis näha liikumas kaevureid ja muulaajajaid, seljas lohmakad ürbid; vanemad lapsed, kõhnad ja näost kahvatud, töötasid puhastuslavadel, pöörates paljaste jalgadega ikka ja jälle vees ringi tinamaagitükke. Tundus, nagu kaevaks siin – või oleks juba kaevanud – igaüks maad. Kõikjal võis näha pooleldi vett täis ovaalseid auke. Süvenditest, mis olid napilt nii suured ja sügavad, et mahutada kirstu, tuli aeg-ajalt nähtavale labidas või kaks, et jälle kaduda, ning mõnikord vilksatas viltkübar. Seitse-kaheksa kaevanduskorstent tossas ning teist sama palju oli surnud, mõni juba kokkugi varisenud.

„Mis on need asjad?” küsis Amadora, osutades ümmargustele õlgkatusega onnikestele, mida ümbruses hulganisti leidus.

„Need on vintsid.”

„Vinsid. Mis on vinsid?”

„Vintsid. Iga katuse all on seadeldis, mille abil lastakse šahti ämber. Sellega saab üles vinnata vett või maaki.”

Amadora peatas hobuse, et vaadata üht säärast onnikest ja kaht muula, kes kõndisid metallkangi vedades aeglaselt ringiratast ümber selle. Ühe muula seljas istus pahareti moega poisike ja sundis loomi vemblaga takka. Nähes hästi riietatud võõraid end vaatamas, tegi ta rõveda žesti.

Nad ratsutasid edasi.

„Ära kurvasta,” ütles Geoffrey Charles, nähes naise nägu, „ega siin kõik nii hull ka ole.”

„Taevas hakkab selgeks minema, vaata,” ütles Amadora. „Seal.”

Pilvemüür nihkus tõesti silmapiirilt kõrgemale, justkui paotaks keegi katet, tuues nähtavale riba heledat valgust.

„Peame nendega varsti kohtuma,” sõnas Geoffrey Charles.

„Kellega?”

„Drake’i ja Morwennaga. Pean kirjutama ja nad Trenwithi kutsuma. Või ratsutame hoopis ise neile külla.”

„Kui kaugel see on?”

„Kolmkümmend miili. Võib-olla vähem. Aga me peaksime ööseks jääma.”

Nad ratsutasid alla orgu – siin kasvas ühtäkki jälle puid roheliste tukkadena, kus sädistasid linnud – ning olles jõudnud vaevu selja taha jätta kaevandusprügi ja -saasta, möödusid uhkest majast.

„Siin elab Thomas Wilson. Temale kuuluvad selles piirkonnas kaevandamisõigused ning tema taldrikule satub ports kõigest, mis nondest kaevandustest seal üles tuuakse.”

„Taldrikule? Plato? Jälle midagi imelikku. Taldrikult ju ometi süüakse, eks?”

„Taldrikult tõesti süüakse. Aga ma kasutasin seda sõna kujundlikult. Pidasin silmas osa, kogust. See, kellele kuuluvad kaevandamisõigused, saab endale mingi osa, võib-olla üheksandiku üles toodud maagi hinnast.”

„Ta on siis rikas?”

„Jah, kui kaevandustel läheb hästi.”

„Aga sinu kodus Trenwithis niisugust taldrikut pole?”

„Omal ajal oli. Kunagi kuulus peamiselt Poldarkidele ka suur kaevandus, mille nimi oli Grambler, aga see tuli juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sulgeda ning sestpeale oleme olnud vaesed.”

„Aga kas ei või sa avada uusi kaevandusi nagu su nõbu kapten Ross Poldark? Kas ei ava tema üht kaevandust teise järel?”

„Tema on katsetanud kolmega ning kaks katset on olnud edukad. Trenwithi maadel on paraku ainult üks kaevandus ning et seda kuivendada, see tähendab käikudest vesi välja pumbata, kuluks terve varandus. Grambler oli nimelt alati märg kaevandus ja pumpama tuli hakata juba esimestel tasanditel. Lähikonnas pole kellelgi õnnestunud uut kaevandust avada, ehkki paar katset on tehtud. Mu isa lootis parandada oma rahaasju kaardimängu abil ning otsida uusi maagilademeid, aga kahjuks üksnes suurendas võlakoormat.”

„Qué lástima!⁹ Aga noh, kes teab. Võib-olla proovime uuesti, kui see sõda kord lõpeb.”

Nõmm ei olnud nüüd enam nii troostitu; nad ratsutasid mööda kitsaid radu läbi orgude ning kõrgete hekkide vahel katkusid põldmurakavarred ja ohakad nende kuube ja kübarat.

„Me möödume praegu Killewarrenist,” ütles Geoffrey Charles. „Siin elavad Enysed. Mees on väga armastatud ja lugupeetud arst. Ta olevat koguni nii mainekas, et kutsuti Londonisse vana kuninga juurde, kui too hulluks läks.”

„Ma olen raskuses,” kurtis Amadora. „Kuidas kõiki neid nimesid meelde jätta.”

„Ära pinguta. Need jäävad kiiresti meelde, kui inimestega kohtud.”

„Kuningas kaotas siis mõistuse?”

„Jaa. Juba aastaid tagasi. Ta on ikka veel elus, ehkki väga haledas olukorras.”

„Aga kuidas saab siis too paks mees kuningas olla?”

„Ega ta olegi. Ta on regentprints ning jääb isa surmani asevalitsejaks. Aga kui nimetus välja arvata, on ta ikkagi kuningas.”

„Haledas olukorras,” kordas Amadora. „See on midagi uut. Haledas olukorras. Mulle meeldib. Sellel on ilus kõla.”

„Sinul on ilus kõla, mi boniato¹⁰.”

„Kui sa mulle nii ütled, siis tean, et hakkad kiusajaks.”

Geoffrey Charles puhkes naerma ja tahtis patsutada naise kätt, aga mära põikas kõrvale. Mees lausus hispaania keeles: „Tahan ainult öelda, kui rõõmus ma olen, et saan ratsutada koos sinuga omaenda kodumaal oma kodukrahvkonnas oma kodumaja poole.”