Читать книгу Armukarikas. Kümnes Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 3

Andrew Blameyl oli eluaastaid nüüd juba kuuskümmend viis ning tema kõne ja liigutused olid muutunud Geoffrey Charlesi meelest aeglasemaks kui varem, aga ta tervitas neid endise soojusega ning palus jääda nii kauaks kui vähegi võimalik. Õhtust süües vestlesid nad elavalt – kõik peale Amadora, kes püüdis vestlust jälgida, libistades pilgu ühe näolt teisele. Verityl polnud raske mõista, millega tüdruk Geoffrey Charlesi ära oli võlunud. Ta oli nii noor ja värske, nahk veatu nagu virsik, ilme elav ja kiiresti vahelduv; tundus, nagu ei puhkaks tema nägu kunagi; juuksed polnud ehk eriti lopsakad, ent kähardusid ja kaardusid kenasti lauba ja näo ümber. Aga ta polnud üksnes tundlik, vaid ka närviline: üürikesegi arusaamatuse ajel kerkis talle hõlpsasti puna näkku.

„Ning Ross ja Demelza? Ütled, et neil on kõik hästi. Olin nii üllatunud, kui kuulsin väikesest Henryst. Mulle ei räägitud sellest enne, kui kõik oli möödas. See teeb neile kindlasti palju rõõmu. Ütled, et uus kaevandus …”

„Õigupoolest on see vana Wheal Leisure, mida sa teadsid juba lapsena, aga Jeremy õhutusel ja juhendusel avati see uuesti. Hea maagilade avastati seal alles läinud aasta oktoobris, senikaua töötas kaevandus kahjumiga. Kuuldavasti jõudsid nad välja vanade, keskajast pärinevate käikudeni.”

„Me räägime Jeremy Poldarkist, armsam,” seletas Geoffrey Charles Amadorale. „Nagu tead, on ta mu nõbu, Rossi ja Demelza vanim laps. Jeremy on kakskümmend kaks ja Clowance üheksateist; Isabella-Rose on üheteistkümne ringis ja üllatuseks sündis veel Henry, kes on kõigest pooleaastane.”

„Saan aru,” lausus Amadora. „Aga Valentine. Kes on siis Valentine?”

„Aa, tema on mu poolvend. Ema oli meil üks, aga minu isa oli Francis Poldark, kes hukkus kaevanduses, ning Valentine’i isa on Sir George Warleggan, kellega sa kohtud homme.”

„Jah, jah, mäletan. Sa pead olema sellest reisi ajal rääkinud.”

„Jälle ajavormid. Piisab, kui ütled „rääkisid”.”

Verity arvates sõi tüdruk vähe nagu linnupoeg: tursast oli läinud kõigest pool ning seenekastmes vasikalihatüki kallal mängiti. Last ei paistnud veel tulekul olevat. Tuleb meelitada teda rohkem sööma. Aga mis kütkestab naist Geoffrey Charlesis? Seda polnud nii hõlpus ära arvata. Ehkki kõigest kakskümmend üheksa, võinuks tollele anda vähemalt kolmkümmend viis; nagu nõbu Rosski kõhna näoga, karmi õhukese suu kohal kitsas õhuke vurrutriip, silmad, mis olid näinud veriseid tapatalguid ja vihaseid lahinguid; pikka aega üksnes meeste keskel viibinud; sõrmed, mis ei läinud päris sirgu; tugevad kollakad hambad, enesevalitsusest rääkiv hoiak nagu ikka meestel, kes on seisnud pidevalt silmitsi surmaga, näinud seda lähedalt ja harjunud usaldama omaenda puhtfüüsilist võimet ellu jääda.

Ent seejuures ometi rõõmsameelsus. Kõike arvesse võttes imeline, jumal teab mis sõprustundest, sihikindlusest või pelgast elus olemise joovastusest võrsuv rõõmsameelsus. Võib-olla võlus Amadorat tema juures enim just see. Või paelusid toda uhke ja sõjaka rahva tütart hoopistükkis need omadused, mis pidanuksid Verity meelest elegantset ja hillitsetud neidu eemale peletama? Praegu olid nad teineteisesse kahtlemata sügavalt armunud. Verity tundis nende vastu palavat poolehoidu. Jääks see neil ometi püsima.

„Mis?” küsis ta mõtisklusest virgudes.

„Ütlesin, et Clowance polegi siis veel abiellunud. Raske on võõrsil keset püssipauke paari krabiseva kirja põhjal õiget ettekujutust saada, aga mulle jäi siiski mulje, et tema ja Stephen – mis tan’d oligi –, ah jaa, Stephen Carringtoni kihlus ei valmistanud perekonnale just erilist rõõmu.”

Verity rüüpas lonksu veini. „Ei Ross ega Demelza vaielnud sellele otsesõnu vastu – nad on erinevalt üdlevinud seisukohast seda meelt, et lapsed peavad otsustama oma elu üle ise – ning kui raha ja seisus välja arvata, polnudki noormehele suurt midagi pahaks panna. Tema kavatsused tundusid olevat ausad ja kui selja taga ehk üht-teist sosistatigi … Noh, nagu sa ütlesid, kihlusid nad. Kihluse katkestas Clowance ise. Põhjust ei tea päris täpselt keegi. Nüüdseks on noormees siit kandist lahkunud. Clowance’ile on viimasel ajal osaks saanud Tom Guildfordi nimelise härrasmehe rohked tähelepanuavaldused.”

Geoffrey Charles raputas pead. „Ma pole temast kuulnud. Abielukõlblik?”

„Jah, tundub küll.”

„Ainult et Valentine’i sõber,” tähendas kapten Blamey.

Geoffrey Charles vaatas vanema mehe morni nägu. „Sellest, kui ma oma nooremat venda viimati nägin, on möödas nii palju aega, et ma pole tema hirmuäratava mainega kursis. Pisut ettearvamatu on ta muidugi alati olnud.”

„Ma poleks ehk tohtinud nõnda öelda.”

Verity lausus: „Su onu pole Valentine’ist paraku just heal arvamusel, osalt seepärast, et too on sõbrunenud meie pojaga ning, nagu meile tundub, õhutab noort Andrew’d – kindlasti igasuguste halbade kavatsusteta – priiskama ja võlgu tegema. Aga me ei saa ega tohi anda sääraseid üldistavaid hinnanguid. Tom Guildford on lord Devorani õepoeg ning tema vanemad on üsna rahakad, ehkki mitte just silmapaistvalt rikkad. Ta on umbes kakskümmend neli, päris nägus, õpib juurat.”

Korraks sugenes tuppa vaikus. „Aga mis plaanid teil on?” küsis Andrew Blamey. „Sinul ja Amadoral. Kui sõda lõpeb, asute loodetavasti elama siiakanti.”

„Kui. Jah, millal kord! Sa ju tead, et mul pole raha, onu, mitte sentigi peale kasuisa George’i antud elatusraha ja palga, ning et vähegi talutavalt ära elada, vajab see pidevat täiendust. Ma mängin – olgu täringud, hobused, eeslid või kaardid – ning kuna olen nendest, kelle vastu mängin, targem ja vanem, siis enamasti võidan. Igatahes piisavalt, et ära elada. Aga nüüd olen ma abielus de Bertendona suguvõsast pärit naisega. Kas see ütleb teile midagi?”

„Pean tunnistama, et mitte.”

„Amadora, ma tahaksin rääkida neile su perekonnast. Kas lubad?”

„Kui sa soovid.”

„Soovin küll. De Bertendonad on vana Hispaania aadlisuguvõsa, öeldakse, et sõja tõttu vaesunud, kuid ikka veel suurte maavaldustega. Amadora viie- või kuuekordne vaarisa juhtis laeva, mis tõi Hispaania kuninga Felipe II Inglismaale naima kuninganna Maryt … mis aastal see oligi? Täpselt ei tea, 1554. aasta ringis. Tema poeg juhatas kuulsa armaada ajal üht eskaadrit ning oli eskaadrite eesotsas ka järgmiste merelahingute ajal. Kõik järgmised pojad on samuti olnud väljapaistvad hidalgo’d. Amadora isa on Cortese liige ja poeet. Ma olen abiellunud suursuguse naisega. Aga isegi kui Amadora olnuks teenijatüdruk, peaksin ennast ikkagi õnneseeneks. Nii suur on minu armastus ja aupaklikkus tema vastu.”

„Auklikkus,” ütles Amadora juukseid kõrva taha lükates. „See on uus sõna. Mismoodi sa auklikkust tunned?”

„Aupaklikkus,” parandas Geoffrey Charles. „See tähendab, et ma armastan, austan, hoian ja imetlen sind … ma ei leia rohkem sõnu. Aga kes oskaks öelda, mida toob tulevik? Kui sõda lõpeb, siis naaseme Trenwithi ning ehk on meil siis piisavalt raha, et teha koht korda ning elada seal üpris tagasihoidlikku, kuid ikkagi mõnusat mõisnikuelu.”

„See võib juhtuda juba üsna varsti,” lausus kapten Blamey. „Napoleoni jõud on otsakorral.”

„Nojah … Idarindel on ta nõustunud sõlmima vaherahu. Selle taga on mõistagi Venemaal ja Poolas saadud kaotused, aga samuti Wellingtoni edu. Nagu ma aru saan, on ta saatnud Soulti, et too prooviks Püreneede lüüasaamisi tasa teha. Teda ei tohi alahinnata. Otsustavad lahingud on alles ees.”

Amadora asetas käe mehe käsivarrele. „Ära räägi praegu lahingutest.”

Geoffrey Charles kattis naise käe oma kämblaga. „See olukord on mulle uudne. Varem polnud mul midagi kaotada peale iseenda. Nüüd on mul kaotada terve maailm. Annaks jumal, et suur õnn ei teeks minust argpüksi.”

„Argpüksi?” imestas Amadora. „Kes see argpüks on? Aga me ei räägi rohkem lahingutest. Mis juhtuma peab, see juhtub.”