Читать книгу Armukarikas. Kümnes Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 6

Kui noored Poldarkid laupäeva ennelõunal kohale jõudsid, olid Sir George ja leedi Harriet Warleggan mõlemad kodus.

Päev oli ebameeldiv. Vaadates eelmise õhtu selget loojangut ja öötundidel pilvitus taevas sõudvat kuud, oleks ainult kõige läbinägelikum meremees või karjus osanud ette näha halli hommikut, armutut edelatuult ja sellega kaasas käivat hootist vihma.

Kui teenijatüdruk tuli teatama külalistest, oli leedi Harriet tõttöelda tallis nagu enamjaolt ikka; ta marssis kööki, heitis porised saapad jalast ja kõndis kahest suurest dogist saadetuna sukkis suurde võõrastetuppa, kus George, kes oli omakorda pidanud pooleli jätma Tankardiga St. Michaeli kõdulinnaosa üle peetud arutelu, istus jahedal ja tõrjuval ilmel šerrit rüübates kahe noore inimese vastas.

Õigupoolest polnud see üllatav, sest Geoffrey Charles võttis oma viiesajanaelase aastaraha vastu vähimagi tänutundeta ega kirjutanud kunagi. Kirjavahetus oli tal üksnes Valentine’iga.

Kasuema tulek muutis õhkkonna siiski pisut lahedamaks. Sellele aitasid kaasa ka koerad, kes olid küll hästi kasvatatud, kuid nii suured, et pakkusid ikkagi vaheldust ja kõneainet.

Harrietil oli eriline anne võtta iga olukorda niisugusena, nagu see oli, mõtlemata ajaloole – olgu siis vanemale või uuemale. Ta ei teadnud teiste tunnetest midagi ega hoolinudki neist, vaid lähtus oma käitumises alati üksnes hetkeoludest. Avastanud, et väike tumedajuukseline tüdruk on hispaanlanna, hakkas ta tollega konarlikus hispaania keeles vestlema. Selgus, et ta oli elanud seitsmesena ühe aasta Madridis, Osborne’idega abielu kaudu suguluses oleva aadliku juures. Amadora oli võlutud ning minetas õige pea tolle valvsa ujeduse, mis oli talle omane uutes olukordades ja Geoffrey Charlesi vanade sõpradega kohtudes.

„Mul ei ole võtmeid,” lausus George rahulikult. „Need on Harryde käes. Sul tuleb lihtsalt nende poolt metsavahimajast läbi astuda. Nad loovutavad need sulle kohe. Maja on laokil. Harryd on alati olnud võllaroad.”

„Imelik, et sa nad üldse ametisse jätsid.”

George kehitas õlgu.

„Pärast su ema surma polnud mul selle koha vastu enam erilist huvi.”

Veel vähem oli sul huvi seda Francise poja tarvis korras hoida, mõtles Geoffrey Charles. „Ma pole pärast vanaisa surma kordagi kodus käinud, sinna saab vist juba ligi seitse aastat. Kas seal mööbel on ikka veel sees?”

„Osaliselt. Paljud asjad, mis mina sinna olin viinud, toodi hiljem siia. Näiteks see sekretärkapp. Algne mööbel, mida toona ära ei visatud, on alles. Kas su käsi jääbki vigaseks?”

Geoffrey Charles langetas pilgu. „Kes teab. See juhtus alles läinud aasta aprillis. Nii et võib veel paraneda. Aga kui välja arvata see, et ma ei saa sõrmi välja sirutada, ei valmista see mulle õigupoolest teab kui suurt ebamugavust. Päästikusõrm on terve.”

George silmitses kasupoega. Raske oli näha selles kõhnas kinnise näoga mehes toda hästi kasvatatud leebet pontsakavõitu ja ärahellitatud poissi, kellelt ta palju aastaid tagasi korda oli nõudnud. Esialgu oli George ju tõesti püüdnud. Enne seda, kui abiellus Elizabethiga, koguni enne Francise surma oli ta pugenud kas või nahast välja, et poisile meeltmööda olla: ostnud tollele kingitusi lootuses võita lapse kaudu ema südant. Veel abielu ajalgi oli ta üritanud Geoffrey Charlesiga hästi läbi saada, pälvida poisi poolehoidu, aga Demelza Poldarki venna Drake Carne’i pärast puhkenud tüli hävitas selle võimaluse alatiseks.

Ja nüüd, pärast nii pikka vaheaega see kohtumine … polnud mõtet tühje sõnu teha. Neil ei olnud enam midagi ühist peale tolle vana, porfüürist ja graniidist ehitatud maja – Trenwithi. Üks ja ainus sügav side, mis neil kunagi oli, suri peaaegu neliteist aastat tagasi, jättes endast maha viiepäevase lapse.

„Noh, sõda on viimaks ometi võtnud lootustandva pöörde. Teie Wellington peaks nüüd endaga kaunis rahul olema,” lausus George.

„Usun, et ongi. Ehkki ta pole mees, kes saavutatuga rahulduks. Kas relvarahu on ikka veel jõus?”

„Jah. Arvatavasti kehtib see nii kaua, kui Napoleonil vaja, et pärast Venemaal talvel osaks saanud hävingut sõjavägi taas üles ehitada.”

„Ma pole juba peaaegu kaks nädalat värskeid uudiseid kuulnud,” ütles Geoffrey Charles. „Kui Austria ja teistega püsib vaherahu, on järelikult Wellington oma poolsaarevägedega praegu ainus, kes Prantsusmaale sõjaväljal vastupanu osutab.”

„Just sedasama mõtlevad paljud. Nagu sa ütlesid, pole enesega rahuloluks esialgu erilist põhjust.”

Meeste vahele sugenes vaikus, samal ajal kui naised vestlesid edasi. Isegi selle lühikese jutuajamise jooksul oli George suutnud oma sõnade ja hääletooniga silitada Geoffrey Charlesi vastukarva. George polnud Wellingtoni kohta kunagi head sõna lausunud. Wellington oli istunud mõnda aega George’i valimisringkonna esindajana parlamendis, ent lahkunud, ütlemata aitäh või head aega; George ei olnud mees, kes unustaks solvanguid – Geoffrey Charles teadis seda ning saladus polnud talle seegi, et George oli alati kritiseerinud otsust saata Briti väed Portugali ja Hispaaniasse.

„No nii,” sõnas Geoffrey Charles, tõmmates pikad kõhnad jalad enda alla, et püsti tõusta. „Peaksime end vist minekule asutama. Meil kulub sinnajõudmiseks ilmselt paar tundi … Amadora …”

„Minekule?” imestas leedi Harriet. „Te pole ju lõunastanudki. Seda ei saa ma lubada. Vastasel koral pean arvama, et uus kasuema on teile vastukarva.”

„Oo, kaugel sellest, madam! Otse vastupidi! Aga kui oma majja jõuame, on meil seal palju teha, enne kui pimedaks läheb …”

„Sel juhul lähete küünaldega. Ma ei suuda kujutleda, mida ütleks Amadora ema, kuuldes, et me tema tütre niiviisi minema saatsime.” Harriet tõusis. „Maha, te igavesed elukad; pole mingit põhjust elevile minna!” Ta heitis pilgu abikaasale, kes proovis pahameelt varjata. „Lõuna tuleb külalisi arvestades pisut varasem. Aga senikaua, kapten ja proua Poldark, kutsun teid pooleks tunniks vaatama oma hobuseid.”