Читать книгу Armukarikas. Kümnes Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 4

Jeremy Poldark oli käinud tööasjade pärast St. Ann’sis ja naasis koju lühemat teed pidi, üle kaljude. Olles möödunud Warlegganitele kuuluvast Wheal Spinsterist ning silmitsenud vaikivana seisvat Wheal Plenty masinahoonet – seegi oli Warlegganite kaevandus, kuid läinud aastal suletud –, tegi ta kaare ümber Trevaunance’i abaja ning hakkas mööda kaljurada Trenwithi poole astuma. Viimasel ajal käis ta sageli jala. See võttis rohkem aega ja võimaldas elu üle järele mõelda. Mida väsinum ta õhtul oli, seda enam oli lootust öösel magada.

Noormehele, kelle elus oli enne Cuby Trevanioniga kohtumist olnud vähe keerdkäike, polnud pärast seda enam miski päris lihtne. Ta oli heidelnud mässumeelsusega, omaenda verest kerkivate impulssidega, mida ei suutnud mõistuse pinnalt ära seletada, ning pannud nende ajel toime tegusid, mida teadis olevat oma loomusega vastuolus, ent pidas vaistliku fatalismi tõttu sellesama tahtele allumatu vastuhakuvaimu osaks. Veel praegugi oli tal raske sellega elada.

Järjekordsest käiguväravast üle ronides märkas ta ilusat halli hobust kahte põldu eraldava heki ääres söömas. Hobune oli saduldatud ning ratsmed rippusid lõdvalt tema kaelal, kui ta krõmpsutas maast rohtu nosida. Ratsul oli seljas külgsadul. Jeremy hüppas maha ja hakkas tema poole minema. Loom ei teinud märkamagi, et talle lähenetakse.

„Hoi-hoi,” lausus Jeremy rahustavalt. „Kuss-kuss, mis lahti on? Ma ei tunne sind, kaunike. Kas läksid hulkuma ja eksisid ära?”

Hobune rapsas peaga, nii et valjad nagisesid, ja kõõritas Jeremyt silmavalgete välkudes. Jeremy tundis loomi piisavalt hästi, et märgata, kui pinges on tema lihased.

Hekis sumisesid mesilased. Ühtki teist häält polnud kuulda.

„Kus on siis su perenaine, ah? Läks lilli korjama või? Kas ei peaks sa olema kinni seotud, mu iludus? Tsk, tsk … tsk, tsk …”

Ta sirutas ettevaatlikult käe, et silitada hobuse kaela, ja vaikelu katkes paugupealt; kõik rappus, tõmbles ja ragises ning juba mõne hetke pärast sõi hobune rohtu kakskümmend jardi eemal. Läbi õhu vihisev kabi oli just praegu napilt möödunud Jeremy näost.

„Ah siis nõnda. Pea’nd pea, vanapoiss! Kas tasub niiviisi mürgeldada? Näitad iseloomu, mis? Sulle on vist liiga palju kaeru antud.” Jeremy vaatas ringi. Päike lähenes mere kohal silmapiirile. Kõrgel taevalaotuses tiirutasid varesed.

„Halloo, on siin kedagi?”

Karjamaa teises servas tõstis trobikond lehmi pea ja vaatas teda, täis veiselikku uudishimu. Kuna Trenwithis ei elatud, pidi hobune olema pärit Place House’ist. Jeremyle tunduski nüüd, et ta on seda ratsut kusagil näinud, ehkki mitte just hiljaaegu.

Kaugelt kostis tema kõrvu mingi hüüe. Ta ronis üle heki, mis oli kõrge ja kirendas sõrmkübaralilledest. Järgmise rohumaa teises servas nägi ta rohul pooleldi istumas, pooleldi lamamas üht noort naist. Too kandis halli ratsakostüümi ning sealsamas lähedal vedeles hall kolmnurkne kübar. Lähemale joostes tundis Jeremy temas ära proua Selina Pope’i.

Kui ta ligi jõudis, tundis naine ka tema ära ja naeratas läbi valu.

„Jeremy …”

„Proua Pope. Kas olete vigastatud?”

„Vist küll. Mu pahkluu. Kukkusin pahasti.”

Naise ülespandud heledad juuksed olid osaliselt vallandunud ja kaks lokki langes õlgadele.

Jeremy põlvitas tema kõrvale. „See või?”

„Jah.”

„Kas olete lamanud siin juba kaua?”

„Kakskümmend minutit. Võib-olla pool tundi. Ma ei tea.”

„Õnn, et ma juhtusin mööda minema. Muidu oleksite võinud jääda siia päris kauaks.”

„Jah. Jah, see on tõsi. Senikauaks, kui keegi oleks märganud mind otsima hakata.”

„Kas saite veel kusagilt viga – kuidas teile tundub?”

„Õlg on valus.” Naine katsus seda.

„Midagi hullu?”

„Ei, vist mitte.”

„Arvan, et peaksime selle saapa jalast ära võtma.”

„Kas te ei võiks Place House’ist abi kutsuda?”

„Muidugi. Aga parem oleks vabastada pahkluukoht surve alt, enne kui see üles paistetab.”

Naine tõmbas seeliku paari tolli jagu üles. „Tundub, et see ongi juba paistes.”

Pehmest hallist kitsenahast säärsaapa küljel oli kuus nööpi. Jeremy hakkas neid pikkamööda lahti tegema, püüdes seejuures hoiduda surumast jalale.

Pärast seda kui Sir John Trevaunance 1808. aastal suri, müüs tema vend ja pärija Unwin Place House’i kellelegi härra Clement Pope’ile, väidetavalt rikkale kaupmehele, kes oli tulnud Ameerikast, kaasas väga ilus blond teine naine Selina ja kaks esimese naise hilisteismelist tütart. Kuuekümneaastane härra Pope oli tõreda oleku, pika kõhna kaela ja pirtsaka käitumisega ning häälega, mis kriiksus nagu õlitamata uksehing. Tema südamesoov oli olnud seada end koos perekonnaga sisse Cornwallis ja sokutada end siinsesse seltskonda – ennekõike selleks, et panna hästi mehele oma tütred, aga seda püüdlust polnud saatnud edu, sest ta oskas veidral kombel olla ühtaegu jäik ja lipitsev ning solvata niiviisi neid, kellele soovis kõige rohkem muljet avaldada, nii et Sir Hugh Bodrugan oli kord tema kohta öelnud „nagu mingi pagana riidekaupmees”.

Poldarkid olid Pope’ide perega aeg-ajalt kokku puutunud ja said nendega päris kenasti läbi – põhiliselt küll Letitia ja Maudiga, kes olid enam-vähem ühevanused Clowance’iga. Horrie Treneglos oli mingil ajal himukalt flirtinud Letitiaga, kes oli üsna inetu, kuid nüüd jahtis ta tõsisemalt Lambourne’i tüdrukut Angela Nankivelli. Maud oli ilusam ja koguni meeldis Jeremyle, ent ta oli hoidunud seda poole sõnagagi mainimast. Aga tüdrukute kasuema …

Mis puudutas kasuema, siis too nägi välja umbes kahekümne kuuene …

„Proovisin teie ratsut kinni püüda, proua Pope. Ta ei lasknud end puudutadagi. Üldiselt saan ma hobustega hästi hakkama. Ta näis olevat pisut peru.”

„Amboy on mu abikaasa oma. Aga tervis pole lubanud härra Pope’il temaga piisavalt sageli väljas käia, seepärast mõtlesin, et ratsutan ise.”

„Targem olnuks jätta see tallipoisi hooleks.”

„Oh, ma olen temaga ennegi sageli ratsutanud,” vastas naine jäigalt.

„Kuidas on härra Pope’i tervis?”

„Üldsegi mitte hea. Pruugib tal vaid pingutada või erutuda, kui podagravalu on platsis.”

„Teda ravib vist doktor Enys.”

„Jah. Viimasel ajal küll.”

„Ma ei usu, et leiaksite temast paremat.”

„Nõnda räägitakse jah.” Naine oli ikka veel kramplikult ametlik.

Kui viimane nööp oli lahti tehtud, nägi Jeremy, et jalg on tõesti paistes. Ta võttis kontsast kinni ja proovis tõmmata. Naine võpatas.

„See on liiga valus.”

„Võiksin selle jalast ära lõigata. Kui te pole vastu, et ma saapa katki teen.”

„Ei. Oh ei. Aga …”

Jeremy vaatas talle otsa. Naine oli alati olnud talle proua Pope ja tema tollele Jeremy. See tähistas nende erinevat seisundit: üks oli noor mees ja teine abielunaine, in loco parentis³ kahele tüdrukule, kellega Jeremy pidanuks kurameerima. See ei tähendanud, nagu pidanuksidki nende suhted jääma sellele tasandile, kuid Jeremyle polnud iial pähe tulnud, et need võiksid olla teistsugused.

„Kas te ei võiks minna ja kutsuda abi?”

„Muidugi teen ma seda. Aga teie jalal on mugavam, kui ma enne saapa ära lõikan.” Jeremy kobas taskus ja võttis välja käänispeaga noa. Ta teadis, et see on terav, sest oli seda alles eelmisel päeval ihunud.

Ta avas noa ning libistas tera jala ja saapasääre vahele. Naine jälgis teda huviga.

Nuga läbistas glassee, lõhkumata seejuures isegi sukka. Kui saabas oli ettevaatlikult jalast ära võetud, lausus Selina Pope: „Tänan, Jeremy!”

„Rõõm aidata.”

Naine langetas pilgu. „Jah, mu jalg on tõesti paistes.”

„Kui võtaksite suka jalast, seoksin pahkluu jaheda riidega kinni. Möödusin selle karjamaa teises servas kraavist, kus oli vett.”

„Kust see riie võetakse?”

„Mu kaelarätist peaks aitama.”

„Kas te Amboyd ei saa kinni püüda?”

„Pole vist lootustki. Ta on võtnud nõuks nautida vabadust. Ja koju ratsutada te temaga niikuinii ei saaks.”

„Aga kuidas siis …”

„Miks te talle Amboy nimeks panite?”

„Miks mitte?”

„See on ebatavaline nimi.”

„Nõnda nimetati kohta, kus me Ameerikas elasime. New Yorgist õige pisut lõunas.”

Jeremy kükitas veel viivu tema kõrval. Päike loojus suvisesse uttu. Sõrmkübaralillede kohal surusid parvedena läikivate tiibadega sääsed.

„Mul ei ole pähegi tulnud küsida. Te olete siis ameeriklanna?”

„Mu ema oli. Aga ei. Mina olen juhtumisi sündinud Essexis.”

Jeremy ajas end püsti. „Lähen teen räti märjaks. Senikaua kui ära käin, võiksite suka jalast võtta.”

Ta kõndis üle karjamaa kraavini, kuhu oli eilsest vihmast valgunud paras jagu vett. Käristanud räti keskelt pooleks, niisutas ta ühe poole. Tagasi jõudes nägi Jeremy, et naine on tema nõuannet järginud. Ta naeratas sõbramehelikult, et olukorra ebatavalisust leevendada, ning sidus palja jala ja pahkluukoha märja rätiga kinni. Juhtumisi polnud ta kunagi varem näinud naiste värvitud varbaküüsi. Esialgu arvas ta, et see on veri. Need küüned mõjusid talle lummavalt.

„Mul oli tõesti õnne, et juhtusite siitkaudu minema.”

„Nii helendab hea tegu kurjas ilmas.”⁴

„Mis see on?”

„See? Ma ei tea. Vist midagi koolis õpitut.”

„Kas tulite St. Ann’sist?”

„Jah. Käisin Wheal Kitty töödejuhatajaga nõu pidamas.”

„Te olete väga tark. Olen kuulnud, et masinaehituses lausa geniaalne.”

„Ma ei ole leidur, proua Pope. Kasutan teiste inimeste ideid ning kui hästi läheb, arendan neid pisut edasi.”

„Aga seda teevad ju kõik leidurid, Jeremy. Igaüks lähtub varasemast ja astub sammukese edasi.”

Jeremy naeratas. „Väga kena teist näha asja selles valguses.”

„Ja õige.”

„Osaliselt. Aga tõelised leiutajad teevad suuri samme valdkondades, kuhu keegi pole varem söandanud astuda … Kas teil rinnanõela on?”

Naine kõhkles viivu ning võttis siis jakirevääri küljest lühikese hõbedast peaga ilunõela.

„Tänan!” Jeremy torkas selle räti otsast läbi, et side paigal püsiks.

Amboy nosis päris nende lähedal ikka veel rahumeeli rohtu.

„Kas suudaksite ta kinni püüda, mis te arvate?”

„Ei. Ilma abita küll mitte. Võib-olla alles siis, kui tal väsimus peale tuleb ja külm hakkab.”

„Noh, ehk olete siis nii kena ja toote abi.”

Jeremy ajas end sirgu. „Arst oleks paremini sidunud, aga peal peaks see igatahes püsima. Ma kannan teid koju.”

Naine tõstis pilgu ja vaatas talle otsa, sinivihmakarva silmad pruunide ripsmete all pilukil. „Sinna on rohkem kui miil,” lausus ta jahedalt. „Palun visake see mõte peast. Teatage Place House’i.”

„Sinna ja tagasi tuleks niisiis ligi nelikümmend minutit. Ja päike on loojumas. Vaevalt härra Pope’ile meeldiks, kui ma teid siia üksi jätaksin.”

Jeremy võttis maast naise suka, rullis kokku ja torkas tasku. Seejärel tõstis ta üles naise kübara ja saapa.

„See on mõistlik alles hoida,” lausus ta. „Kahtlemata saab selle kinni õmmelda. Hoiaksite seda ehk enda käes.”

Udejad pilved leegitsesid nende pea kohal nagu lõkkest kerkinud põlevad paberitükid. Vasikast lahutatud lehm ammus Trenwithi poole alaneval karjamaal valjult.

„Ma ei ole kerge,” lausus naine.

„Kindlasti olete,” vastas Jeremy ning kummardus, et võtta tal piha ümbert ja põlvede alt kinni.

Viimasel hetkel pani proua Pope talle käe ümber kaela ja ajas vigastamata jala sirgu, et tal oleks kergem tõsta. Jeremy ümatas korra ja siis oli naine tal süles.

„Pagan võtaks,” ütles Jeremy. „Ratsapiits läks mul täitsa meelest. Oodake, ma saan vist kummarduda …”

„Las olla,” sõnas naine. „Sellele saab hiljem järele tulla.”

Nad hakkasid minema. Olles oma ettepanekuga lagedale tulnud, mõtles Jeremy kohe hekkidele, mis neid Trevaunance Cove’ist lahutasid, ning arutles, kuidas nendest üle saada, aga selgus, et seal, kuhu proua Pope teda juhatas, olid kõigis hekkides tühikud, mille kaudu pääses ühelt põllult teisele, ning neile jäid ette ainult üks ülekäigukoht ja üks värav. Viimase suutis Jeremy avada kandamit maha panemata, esimesest tõstis naise lihtsalt üle ja too ootas ühel jalal seistes, kuni ta järgnes.

Ehkki naine oli arvatust tõtt-öelda natuke raskem, polnud see teekond Jeremyle ebameeldiv. Eriti palju nad minnes ei rääkinud, aga korra ütles naine siiski jäigalt: „Palun puhake, kui olete väsinud.”

„Ei, tänan.”

„Te olete ilmselt väga tugev.”

„Õigupoolest mitte.”

„Aga üldsegi mitte mõni närvetu noor härrasmees.”

„Ma töötan talus. Ja muidugi kaevanduses. Ja mujal ka …” Jeremy kortsutas kulmu ning langetas korraks silmad.

„Mujal?”

„Mu vanemad on oma lastele alati õpetanud, et nad ei kardaks käsi määrida.”

„Väga hea õpetus. Ehk oleks see mullegi kasuks tulnud.”

„Oh, see on hoopis midagi muud.”

„Naise puhul? Võib-olla. Aga arvan, et Clowance ei tee sellest väljagi, ega?”

„Millest?”

„Et tal käed mustaks saavad.”

„Ei. Ega vist.”

„Mis sai tollest väga nägusast madrusest, kellega ta nii hea sõber oli?”

„Stephen Carringtonist? Ta läks ära.”

Naine oli tema hääletooni kerget muutust märganud. „Päriseks.”

„Parem oleks.”

„Mispärast?

„Minu meelest ei sobinud nad teineteisele.”

„Mõistan suurepäraselt. See oleks olnud väga kehv partii.”

„Ma ei pidanud silmas seda. Või kui, siis üksnes laiemas mõttes.”

Naine naeratas. „Olete väga tark nii noore mehe kohta, Jeremy.”

„Kas kakskümmend kaks on noor?”

„Nõnda igatahes tundub.” Ta tahtis lisada „mulle”, aga mõtles ümber.

Jeremy kohendas oma kandami paremini sülle. Seda tuli teha iga natukese aja tagant, sest naine kippus libisema.

Päike oli loojunud juba ammu enne seda, kui Place House nähtavale tuli. Pääsukesed lendasid madalalt. Hämarust valgustasid taevas punetavad pikad ehatriibud.

„Sellest aitab,” lausus naine. „Olen teile väga tänulik. Pange mind siia künkale istuma, senikauaks kui abi kutsute.”

„Miks nüüd veel abi vaja on?”

„Kui mu abikaasa aknast välja vaatab – nagu ta tõenäoliselt teeb –, võib ta tarbetult ehmuda ja arvata, et olen raskesti vigastatud.”

„Me saame teda ju õige pea rahustada.”

„Ja saab armukadedaks,” lisas naine kergel toonil. „Mu abikaasa on armukade kõigi meeste peale, sest ma olen temast nii palju noorem.”

„Aa,” sõnas Jeremy. „Sellest saan ma aru.”

„Tänan!”

Jeremy asetas proua Pope’i kahe kivipaljandi vahel kasvavale rohule.

„Tänan!” lausus naine veel kord.

„Ja mida peaksin ma tegema nüüd?”

„Kui mu abikaasa ei näe, oleks kõige parem minna talli juurde. Music Thomas on praegu veel seal. Paluge tal siia tulla. Usun, et saan toetuda tema käsivarrele.”

„Võiks ju kutsuda kaks meest, kes kannaksid teid tooliga.”

„Meil pole ühtki teist meest majas, Jeremy. Härra Pope ei taha.”

„Ah soo.”

„Rääkige mõne teenijaga. Kui võimalik, öelge mu toatüdrukule Katie Carterile. Andku härra Pope’ile teada, aga ärgu teda mingil juhul ehmatagu. Teda tuleb säästa igasugustest vapustustest.”

Jeremy võttis taskust suka ja asetas saapa kõrvale. „Olen kolmenelja minuti pärast tagasi.” Ta pöördus minekule.

„Jeremy!”

„Jah?”

Naine vaatas teda ainiti, silmaterad suured nagu kassil hämaruse tihenedes.

„Uskuge, te osutasite mulle suure teene.”