Читать книгу Armukarikas. Kümnes Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 5

Music Thomas oli noorim kolmest Thomase-vennast, kes elasid kohe Jud ja Prudie Paynteri kõrval; ta laulis kirikukooris alti, kõndis kikivarvul ja polnud just kõige terasema mõistusega. Music oli Place House’is tallipoiss ning äsjase jahmatava teadmise valguses mõtiskles Jeremy, kas polnud Music saanud härra Pope’ilt seda kohta just oma ilmsete puuete pärast.

Tõdemus, et Robespierre’i meenutav kummaline, nüüd paraku haige härra Pope eelistab nagu armukadedalt oma haaremit kaitsev sultan ainuisikuliselt valitseda üksnes naistest koosneva majapidamise üle, tekitas Jeremys ebameeldivat kõhedust. See kergitas pisut eesriiet elu tõsiasjadelt. Juba algusest peale oli räägitud, et härra Pope jagab tütardele ihunuhtlust ning kepihoope ei anta üldsegi mitte sõrmedele; seda karistust polevat otseselt ära muudetud isegi nüüd, kui ühel oli vanust kakskümmend ja teisel kakskümmend üks aastat. Aga kuidas olid lood tema naise Selinaga? Kuuldavasti pärines too vaesest perest, tema isa, sõjaväearst, oli surnud noorelt. Selina oli läinud mehele raha pärast ning oma abielutõotusest – niipalju kui teada – kinni pidanud. Seda, et härra Pope teda jumaldab, nägid kõik, kui nad koos seltskonda ilmusid. Aga kas kodus kohtles ta naist samamoodi kui tütreid? Vaevalt küll, sest ilusal naisel leidus alati võimalusi, kuidas ilmutada vanale mehele heakskiitu või pahakspanu. Oli siiski selge, et härra Pope on pööraselt armukade. Ta ei tohtinud näha, kuidas tema kaasast üheksa-kümme aastat noorem sõbralik naabrimees naise pärast ratsaõnnetust kätel koju kannab. Ainus palgatud mees, kel oli lubatud proua Pope’i käeulatuses viibida, oli Music, kelle mehelikkuses kõvasti kaheldi, ning isegi too ei ööbinud majas.

Jeremyl vedas: ta ei pidanud Musicut kaua otsima ning Music, kes oli härra Pope’i teadmata hakanud ilmutama normaalsuse märke ning lootusetult armunud Katie Carterisse, tundis suurt rõõmu ettekäändest otsida oma armastatu üles ning edastada talle proua Pope’i teade. Seejärel oli ta järgnenud oma kargleval varvaskõnnakul Jeremyle, et aidata hätta sattunud majaemandat.

Ei Jeremy ega keegi teine peale arsti teadnud, et Music Thomas on käinud oma puuete pärast mitu korda doktor Enyse juures. Ehkki ta suutis üksnes suurivaevu määrata kellaaega ega teadnud iial, mis kuu parajasti on, saanuks ta oma eluga rahuldavalt hakkama, kui ainult teised ta rahule oleksid jätnud. Paraku tegid poisikesed tal elu põrguks, vilistades talle järele ja näidates näpuga; ta andis endale aru, et naised ei vaata tema poolegi ning ennekõike ei vaata tema poole Katie Carter – too mustade juuste ja pika näoga tüdruk, kelle poole ta mõttes ja südames asjatult õhkab. Music ei läinud Katiele kõige vähematki korda; ta oli kõigi naerualune, peenikese häälega kooripoiss, noor ullike, kellele said alatasa osaks äpardused ja viperused, pahatihti õelad väljamõeldisedki, mida kurjad keeled naljaviluks mõnuga liikvele lasksid. „Kas olete juba kuuld, millega Music iljaaegu akkama sai?” Et Katie silmis armu leida ja jätta endast mulje kui tõsisest noormehest, kes on väärt Katiele kosja minema, tahtis ta säärasest mainest vabaneda ja selle võltsi kuulsuse endalt maha raputada.

Seesama pikk kohmakas tallipoiss aitaski proua Pope’i koju ning Jeremy läks oma teed.

Ta valis kaljuraja, mis lõikas riivamisi läbi Trenwithi maade; võõrale olnuks see hämaruses ohtlik, sest kunagised Warlegganite püstitatud piirdeaiad olid kõdunenud või küttepuudeks varastatud ning kaljupank oli siin-seal alla varisenud, võttes endaga kaasa ka jupi teed. Rada tegi ümber nende ootamatuid väikesi põikeid, mida oli videvikus raske märgata. Aga Jeremyle oli see tee hästi tuttav. Sel aastal oli ta kõndinud siin üpris sageli.

Alla Sawle’i külla, kus põles siin-seal paar hädist laternat või hubisevat küünalt; lauajuppidega kinni naelutatud katkised aknad, ajupuutükkidega lapitud uksepoolikud, roiskunud kala ja solgiaukude lehk ning rõmmimisveskite kaledad kolksatused. Vaesus kogunes Guernsey ümbrusse nagu kõnts tiigipõhja; sestsaadik kui Jeremy oli poisike, polnud siin midagi muutunud ega paranenud, alles siis, kui hakkasid mööda rööplikku munakivisillutist Stippy-Stappy Lane’ile rühkima, jõudsid Carterite poeni ja liikusid üles Sawle’i kiriku poole, sagenesid väikesed inimväärsema elu märgid. Siis tulid juba kirik ise oma joodiku kombel viltu vajunud torniga ja Grambleri küla, kaks rida teeäärseid hütte, püstitatud ajal, kui Grambleri kaevandus veel töötas, ning ikka veel asustatud, ehkki nüüd enamjaolt üpris viletsas seisus. Siin elasid Coadid, Rowe’d, Bottrellid, Proutid, Billingsid ja Thomased ning Thomaste kõrval seisis küla viimane sarataoline lobudik, kus veetsid oma armetut eluõhtut Jud ja Prudie.

Nende osmikus oli tuli ning Jeremy hiilis sealt vargsi mööda, sest tal polnud vähimatki tahtmist, et ta ära tuntaks ja sisse kutsutaks, ent korraga puudutas keegi tema käsivart.

„No tere, vanapoiss! Rõõm kohtuda, mis?”

Heledad juuksed olid näha isegi pimeduses ning hääles ei olnud niikuinii kahtlust.

„Stephen! Taevas hoidku! Mida sina siin teed?”

Pimeduses välgatasid hambad. „Võltspenn jõuab ikka ringiga algusesse tagasi. Või peaks ehk ütlema hoopis võltsgini?”

„Sa ei kirjutanud kordagi. Ma ei teadnud, mida arvata …”

„Eks sa ju teadnud, et ma varem või hiljem tulen. Ma pole kunagi olnud suurem asi kirjutaja.”

„Millal sa tulid?”

„Maabusin eile Padstow’s. Sealt laenasin hobuse.”

Nad surusid teineteisel väikese hilinemisega kätt. Vanad sõbrad, vanad semud, vanad kuriteokaaslased.

„Kas siin on vahepeal midagi juhtunud?” küsis Stephen Carrington.

„Ei. Selles mõttes mitte.”

„Midagi pole küsitud?”

„Miks peaks keegi küsima?”

„Kuidas Paul elab?”

„Üsna hästi.”

„On ta ikka ettevaatlik?”

„Jah. Küllap vist.”

Paynterite hütis mürtsatas miski, kostis pottide kolinat ja Judi vinguvat häält.

„Kas lähed koju?”

„Jah.”

„Ma saadan sind natuke maad.”

Nad hakkasid pimeduses koos edasi minema.

„Kas said kaaperlaeva ostetud?” küsis Jeremy.

„Kahte-kolme pakkumist kaalusin üsna hoolikalt.”

„Aga?”

„Need polnud päris sobivad. Ja rahast jäi ikkagi väheks.”

Jeremy ei lausunud sõnagi.

„Kas oled enda omast juba võtnud.”

„Ei.”

„Rumal oled, semu. Leppisime ju kokku, et igaüks saab kolmandiku.”

„Küll ma võtan, kui aeg sinnamaale jõuab.”

„Nojah. Tean, tean. Esialgu hoidsime end kõik tagasi. Aga nüüd on asjad kindlasti maha rahunenud.”

Kuu oli tõusmas ja taevas tõmbus heledamaks.

„Kuidas Clowance elab?”

„Hästi.”

„Mehele pole veel läinud?”

„Ei.”

„Too Guildfordi-vennike ei kõlba talle. Temast saab tuhvlialune. Clowance’ile on tarvis kõva kätt.”

„Niisugust nagu sinul?”

„Noh, jätame selle esialgu sinnapaika.”

„Kus sa peatud?”

„Ned ja Emma Hartnelli juures. Nad lubasid mul mõne päeva enda pool elada.”

„Ainult nii kauaks jäädki?”

„Cornwalli jään kauemaks. Mul on sellega uued plaanid. Aga mitte ilmtingimata siinkandis.”

„Kaaperdamine?”

„Ei. Sardiinid.”

„Mida?”

„Räägin sulle kunagi hiljem.”

Jeremy naeris mõrult. „Kaunis suur vahe: kas võidelda avamerel prantslastega või püüda Cornwalli rannikul sardiine.”

„Sulle võib ehk nii tunduda. Aga üks võib tuua sama palju raha sisse kui teine. Ja omad riskid on mõlemal.”

„Sa teed mu uudishimulikuks Stephen.”

„Oota paar päeva, võib-olla ma rahuldan su uudishimu.”

Kui nad lähenesid Wheal Maideni ümber kasvavatele vanadele puudele, kerkis liivaluidete kohale kuu särav serv. Taeva taustal ristlesid isevärki kolmnurkadena nahkhiired.

Palvemajas oli tuli. „Su onu kuulub vist ikka nende hulka?”

„Oojaa. Ta on nende juht. Teda ja usku pole võimalik lahutada. Erakordselt heasüdamlik mees.”

Stephen mühatas. „Ja kuidas läheb Wheal Leisure’il?”

„Toodang kasvab. Osa vanu käike on olnud kaunis huvitavad ja läbiuuritud põhjapoolne osa tõotab kasumit. Sul on saada viimase dividendi raha.”

„Kui palju?”

„Kuuskümmend naela.”

Stephen mühatas jälle.

„See teeb su investeeringult üle 50 protsendi intressikasumit,” lausus Jeremy teravalt.

„Oh, muidugi. Ega ma kurdagi. Kaugel sellest, vanapoiss. See kulub mulle uues ettevõtmises marjaks ära. Kahju ainult, et summa pole kümme korda suurem.”

„Sellest ei ütleks kindlasti keegi ära; aga vähemasti on kaevandus kasumis ning töötanud on see kõigest viisteist kuud.”

„Ja Ben Carter?” küsis Stephen.

„Mis temaga on?”

„Tema on jälle maa-aluste tööde juhataja, eks?”

„Jah.”

„Seda oligi arvata, niipea kui mina jalust ära saan.” Stephen jäi seisma. „Kaugemale ma ei tule, Jeremy.”

Jeremy ütles: „Kutsuksin su sisse, aga Clowance on kodus ja poleks tema vastu kena, kui ma sinuga kohale ilmuksin.”

Stephen vastas: „Sa ju tead, et kui poleks Ben Carterit, oleksin ma praegu Clowance’iga abielus. Mõistad sa seda?”

„Vist küll.”

„Mitte vist, vaid kindlasti. Kui ta poleks hakanud tüli norima …”

„Kuule, Stephen, sa ei oota ju, et arvaksin, nagu oleksid asjad sedapidi olnud.”

„Noh … ükskõik mispidi need asjad olid, igatahes oli see tema, kes meie vahele tuli. Mul on palju vigu, kuid ma ei arvanud, et nende hulka kuulub ka vihapidamine. Aga olgu kuidas on, ühel päeval ma tapan ta. Seda ma tõotan.”

„Siis jääksime ilma heast töödejuhatajast,” ütles Jeremy, püüdes pinget leevendada.

„Nojah. Nojah.” Stephen hõõrus saapaga maad. „Sul on hea naljatada. Aga luba küsida. Oletame, et sina oleksid olnud kihlatud Cubyga … või mis ta nimi oli. Oletame, et pulmapäev oli juba kindlaks määratud. Ning siis tuli keegi sinu ja tema vahele. Ükskõik kuidas too tüli ka poleks alanud, see mees tuli sinu ja tema vahele. Mis tunded sul selle mehe vastu oleksid?”

Jeremy mõtles oma elule.

„Noh?” pinnis Stephen, uurides tema nägu.

„Jah,” sõnas Jeremy, kes ei soovinud oma asjadest rääkida. „Aga sul ei maksa unustada, et Ben Carterist ei tule sulle kunagi võistlejat. Tema ei saa iial Clowance’iga abielluda. Clowance tunneb tema vastu üksnes sõprust. Oleks sul aru peas olnud, poleks sa niiviisi põlema läinud. Tean, et rääkida on kerge, aga …”

„Just nimelt: rääkida on kerge. Aga kui oled armunud, ei suuda sa armukadedust talitseda ja prahvatad kõik välja. Ütled igasuguseid asju … Aga püha taevas, mida ma siis nii väga ütlesin! Clowance tegi näo, nagu oleksin teda surmani solvanud.”

„Me oleme sellest niigi liiga palju rääkinud,” lausus Jeremy tüdinult. „Clowance on oma sõpradele väga ustav. Ning kaklus ju ikkagi oli. Olen sulle varemgi öelnud, et minu meelest oli põhjus … sügavam. Miski pidi olema teie vahel valesti juba varem, ehkki sa ei pruukinud seda märgata. Ja ta pole seda andeks andnud. Arvan, et sul oleks õigem ta unustada.”

„Seda ei juhtu.”

„Jah, ma tean.”

Kaks noormeest seisid mõne minuti vaikides ning kumbki mõtles sellele, kui kurjasti saatus teda on nuhelnud.

Lõpuks lausus Stephen: „Noh, ma lähen.”

„Näeme millalgi.”

„Kas … noos on endises kohas?”

„Jah.”

„Võime siis kohtuda Väravamaja juures. Homme keskpäeva paiku?”

„Ma ei saa. Pean minema perega St. Day laadale. Ma pole olnud viimasel ajal eriti seltskondlik ja lubasin emale, et lähen.”

Stephen kaalus seda mõttes. „Hea küll. Jäägu siis nii. Ehk ongi nõnda parem. Kohtume kuu lõpul. Järgmise nädala laupäeval lõuna paiku Väravamaja juures, eks?”

„Olgu.”

„Selleks ajaks tean juba täpselt, kas mu … uut tüüpi investeeringu plaan on piisavalt lootustandev, et käiku lasta. Äkisti suudan sinuski huvi äratada.”

„Kes teab.”

Stephen Carrington lausus tõredalt: „Sa ei saa lasta oma osal lõpmatuseni seal vedelda.”

„Miks?”

„Mõtle, missuguseid riske me võtsime. Kas see kõik oli siis mõttetu?”

Jeremy muigas pimeduses. „Ütleksin, et erilist mõtet sel tõesti polnud, Stephen. Aga tunnistan, et see on minu isiklik arvamus ja tagantjärele tarkus. Ära lase sellel oma tuju rikkuda.”