Читать книгу Mina, Zlatan - Zlatan Ibrahimović - Страница 4

Pep Guardiola, Barcelona klubi halli ülikonda kandev mõtliku näoga peatreener, tuli kuidagi ebalevalt minu juurde.

Tollal pidasin teda normaalseks, mitte päris Mourinho või Capello masti meheks, aga täitsa okei tüübiks. See oli tükk aega enne, kui temaga sõdima hakkasime. Oli 2009. aasta sügis ja oli täitunud mu poisikeseunistus. Mängisin maailma parimas meeskonnas ning mind oli Camp Nous tervitanud 70 000 pealtvaatajat. Olin seitsmendas taevas – noh, võib-olla mitte päris. Ajakirjanduses kirjutati kohati jama. Et ma olen bad boy ja nii edasi, et mind on raske ohjes hoida. Sellele vaatamata olin meeskonnas. Helenale ja mu poegadele siin meeldis. Meil oli Esplugues de Llobregatis korter ja ma olin täis teotahet. Mis võiks nüüd viltu minna?

„Kuule,” ütles Guardiola. „Meil siin Barças on kombeks kahe jalaga maa peal seista.”

„Sure,” ütlesin mina. „Fine!”

„Nii et me ei käi treeningul Ferraride või Porschedega.”

Noogutasin ja hoidsin end tagasi ega küsinud talt, mis see tema asi on, milliste autodega ma sõidan. Kuid hakkasin mõtlema, mida ta must tahab. Mida ta mulle öelda üritab? Uskuge mind, ma ei tunne enam mingit vajadust kõva kutti mängida, mingi edeva autoga sõita ja seda kõnniteele parkida või midagi. Asi pole selles. Mulle lihtsalt meeldivad autod, see on mu kirg. Kuid ma tundsin, et ta tahab midagi muud öelda. See oli nagu: ära arva, et sa oled midagi erilist!

Mul oli juba tekkinud mulje, et Barcelona klubi on natuke nagu kool või midagi sellist. Mängijad olid normaalsed, neil polnud viga midagi, pealegi oli nende hulgas ka Maxwell, mu vana tuttav Ajaxi ja Interi aegadest. Kuid tuleb tunnistada, et ükski mees ei käitunud nagu superstaar, mis oli kummaline. Messi, Xavi, Iniesta, terve meeskond – nad olid nagu koolipoisid. Maailma parimad jalgpallurid seisid, silmad maas, ja mina ei saanud aru, miks. See oli naeruväärne. Kui näiteks Itaalia treener annab käsu, et pistke pea ahju, siis vaatavad staarid talle otsa ja tahavad teada, miks nad seda tegema peaksid.

Kuid siin tegid kõik nii, nagu kästi. Ma ei sulandunud kuidagi nendega. Aga ma mõtlesin: kasuta seda võimalust! Ära paku nende eelarvamustele kinnitust! Niisiis hakkasin kohanema ja ennast meeskonda sobitama. Muutusin liiga korralikuks. See oli ebanormaalne. Mu agent ja hea sõber Mino Raiola küsis:

„Mis sul viga on, Zlatan? Ma ei tunne sind ära.”

Keegi ei tunnustanud mind – ei meeskonnakaaslased ega teised. Ma olin rusutud ja siinjuures tuleb öelda, et Malmö FFis mängimisest peale olin järginud ühte filosoofiat: mina ajan oma joont. Ma ei hooli sellest, mida teised arvavad, ja mulle pole kunagi meeldinud ülikorralike inimeste seltskond. Mulle meeldivad tüübid, kes kihutavad punase foori alt läbi, saate aru küll, mida ma öelda tahan. Kuid praegu ma ei öelnud seda välja, mida oleksin tahtnud.

Rääkisin vaid seda, mida inimesed mult minu arvates ootasid. Olin omadega sassis. Sõitsin klubi Audiga ja seisin kuulekalt ning noogutasin kaasa, nagu oleksin koolis või nagu ma oleksin pidanud koolis olles tegema. Isegi seda, et ma meeskonnakaaslaste peale karjusin, juhtus haruharva. Olin igav. Zlatan polnud enam Zlatan. Viimati olin nii käitunud peenes Borgarskolani koolis, kus ma nägin esimest korda Ralph Laureni sviitritega tüdrukuid ja neid välja kutsuda üritades pidin end peaaegu täis laskma. Sellele vaatamata oli mul suurepärane hooaja algus. Lõin ühe värava teise järel. Võitsime UEFA superkarika. See oli vapustav. Ma olin üle väljaku tegija. Aga ma polnud mina ise. Midagi oli juhtunud – ei midagi tõsist, vähemalt veel mitte, aga ikkagi. Muutusin vaikseks ja uskuge mind, see on ohtlik. Et hästi mängida, pean ma vihane olema. Ma pean karjuma ja lärmi lööma. Nüüd hoidsin ma end tagasi. Võib-olla oli see kuidagi ajakirjanduses avaldatuga seotud. Ma ei tea.

Minu klubivahetustasu oli jalgpalli ajaloos peaaegu suurim ja ajalehed kirjutasid, et ma olen murelaps, kehva iseloomuga ning kõiksugu muud jama, ja kahjuks ma tundsin survet – et siin Barças me ei uhkelda ja muu selline, ja küllap ma tahtsin tõestada, et ka mina suudan neid reegleid järgida. See oli kõige lollem asi, mida ma teinud olen. Olin mänguväljakul endiselt oivaline jalgpallur. Kuid see polnud enam nii lõbus kui varem.

Mõtlesin isegi jalgpalliga lõpparve tegemisele – ei, mitte lepingu katkestamisele, lõppude lõpuks olen professionaal. Kuid mus polnud enam entusiasmi ja siis tuli jõulupuhkus. Läksime tagasi Rootsi, selle põhjaosas asuvasse suusakuurorti, kus ma rentisin mootorsaani. Alati, kui elu nagu toppama jääb, tekib mul vajadus ekstreemsuste järele. Ma sõidan alati nagu maniakk. Olen oma Porsche Turboga sõitnud 325 km/h ja võmmid kaugele selja taha jätnud. Olen teinud nii palju hullumeelseid asju, et ei taha nende peale mõeldagi, ja nüüd lammutasin mootorsaaniga mägedes. Külmetasin, kuid nautisin elu täiel rinnal.

Lõpuks ometi adrenaliinilaks! Vana hea Zlatan oli tagasi ja ma hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin ennast ohjes hoidma. Mul on pangas raha olemas. Ma ei pea selle idiootliku treeneri tuhvlialune olema. Selle asemel võiksin lõbutseda ja oma pere eest hoolitseda. See oli tore aeg. Kuid see ei kestnud kaua. Hispaaniasse tagasi jõudnuna tabas meid loodusõnnetus – mitte hoobilt, see tuli aegamisi, kuid ähvardust oli kogu aeg õhus tunda.

Tuli tohutu lumetorm. Näis, et hispaanlased pole kunagi varem lund näinud ja mägedes, kus me elasime, võis kõikjal näha hüljatud autosid. Mino, see paks tobu – see tore paks tobu, tuleb arusaamatuste vältimiseks öelda – värises oma tänavakingades ja suvises jakis nagu haavaleht ning veenis mind Audit võtma. Sõitsin selle peaaegu sodiks.

Kaotasin ühel langusel masina üle kontrolli ja põrutasime betoonseina, lõhkudes autol terve parempoolse sillaosa.

Paljud meeskonnaliikmed olid tormis oma autodega avarii teinud, kuid mitte keegi nii põhjalikult kui mina. Mina olin autolõhkumise võistluses võitja, saime selle üle palju naerda ja tundsin end jälle iseendana. Tundsin end ikka veel üsna hästi. Kuid siis hakkas Messi sõna võtma. Lionel Messi on võimas. Ta on lihtsalt hiilgav. Ma ei tunne teda kuigi hästi. Me oleme väga erinevad inimesed. Ta oli liitunud Barçaga siis, kui oli 13aastane. Ta on selle kultuuri keskel üles kasvatatud ja tal pole selle kooliliku värgiga probleeme. Meeskonnas keskendub mäng temale, mis on ka väga loomulik – ta on suurepärane mängija. Kuid nüüd tulin mina ja hakkasin temast rohkem väravaid lööma. Ta läks Guardiola juurde ja ütles: „Ma ei taha enam paremal tiival mängida. Ma tahan keskel mängida.”

Mina olin ründaja. Kuid Guardiolat see ei huvitanud. Ta muutis meeskonna formatsiooni. Ta vahetas senise 4-3-3 süsteeemi 4-5-1 asetuse vastu, nii et mina olin ees ja Messi kohe minu taga, mille tulemusena jäin mina varju. Palli söödeti Messi kaudu ja ma ei saanud oma mängu mängida. Palliplatsil tuleb mulle vabad käed anda. Ma olen mees, kes tahab igal tasandil taset tõsta. Kuid Guardiola tõi mind ohvriks. Nii oli. Ta kammitses mu sinna ette. Hästi, ma mõistan ta kimbatust. Messi oli ju jalgpallitäht. Guardiola pidi tema tahtmisega arvestama. Aga no kuulge! Ma olin Barças palju väravaid löönud ja ka muidu väga hästi mänginud. Ta ei või ju tervet meeskonda ümber kujundada, et ühe tüübi tujusid täita. Mille kuradi pärast ta siis üldse mind ostnud oli? Keegi ei maksaks sellist raha, et seejärel minu mängu pidurdada. Guardiola pidi meie mõlemaga arvestama ja loomulikult muutus meeleolu klubi juhtkonnas pingeliseks. Ma olin nendele läbi aegade suurim investeering ja ma polnud uue süsteemiga rahul. Ma olin ignoreerimiseks liiga kallis. Spordidirektor Txiki Begiristain käis peale, et ma läheksin peatreeneri jutule.

„Klaarige oma asjad ära!”

See ei meeldinud mulle. Ma olen mängija, kes lepib oludega. „Noh, hästi, ma teen ära!” Üks mu meeskonnakaaslane ütles: „Zlatan, see on sama hea, kui Barça ostaks Ferrari ja sõidaks sellega, nagu oleks see Fiat,” ja mina leidsin, et see on hea võrdlus. Guardiola oli taandanud mu lihtsamaks ja kehvemaks jalgpalluriks. Nii kannatab kogu meeskond.

Läksin tema juurde. See toimus väljakul, ühe treeningu ajal ja ma olin ühes asjas ettevaatlik. Ma ei tahtnud temaga tülitsema hakata ja ütlesin seda ka talle.

„Ma ei taha tülitseda. Ma ei taha sõdida. Tahan vaid rääkida,” ja tema noogutas.

Kuid ta nägi natuke kartlik välja, nii et ma kordasin igaks juhuks üle.

„Kui sa arvad, et ma tulin norima, siis ma lähen ära. Ma tahan vaid rääkida.”

„Väga hea! Mulle meeldib oma jalgpalluritega rääkida.”

„Kuule,” jätkasin mina. „Sa ei kasuta mu võimeid ära. Kui sul on vaja ainult väravakütti, oleksid pidanud ostma Inzaghi või kellegi teise. Mulle on ruumi vaja, ma pean vaba olema. Ma ei saa lihtsalt mööda platsi edasi-tagasi joosta. Ma kaalun 98 kilo. Ma pole selleks loodud.”

Ta juurdles selle üle. Ta võis alati kõige üle mõtlema jäädagi.

„Ma arvan, et sa saad nii mängida küll.”

„Ei, parem oleks juba varumeeste pingile jääda. Anna andeks, ma pean sust lugu ja puha, aga sa tood mind teisele mängijale ohvriks. See ei toimi. See on sama, kui sa ostaksid Ferrari, aga sõidaksid sellega, nagu oleks see Fiat.”

Ta mõtles veel natuke.

„Okei, võib-olla oli see viga. See on minu probleem. Ma lahendan selle ära.”

Mul oli hea meel. Ta lubas selle ära lahendada. Kõndisin rõõmsalt minema, kuid varsti pärast seda hakkas ta mind jahedalt kohtlema. Ta ei vaadanud mulle enam eriti otsagi, aga mina pole mees, keda selline käitumine väga häiriks, mitte eriti, ning jätkasin hästi mängimist. Lõin veel väravaid – mitte küll nii ilusaid kui Itaalias. Nüüd olin liiga kaugel ees. See polnud enam sama hea vana Ibrakadabra, aga ikkagi…

Meistrite liiga mängus Arsenali vastu uuel Emirates’i staadionil olime neist mäekõrguselt üle. Õhkkond oli pinev. Esimesed 20 minutit olid täiesti uskumatud: ma lõin väravad 1:0 ja 2:0, mõlemad olid ilusad sooritused ning mõtlesin: „Keda huvitab mingi Guardiola? Ma ajan lihtsalt oma rida.”

Kuid seejärel vahetati mind välja, Arsenal võttis end kokku ja lõi väravad 1:2 ning 2:2, mis oli meile väga halb, ja minul oli pärast vigastatud säärelihas. Tavaliselt teeb see treeneri murelikuks. Vigastatud Zlatan on ükskõik millisele meeskonnale tõsine asi. Kuid Guardiola jättis see külmaks. Ta ei öelnud midagi: mina olin kolm nädalat mänguvõimetu ja mitte kordagi selle aja jooksul ei tulnud ta mult küsima: „Kuidas sul läheb, Zlatan? Kas sa järgmises mängus saad osaleda?”

Ta ei öelnud isegi tere hommikust. Mitte midagi. Ta hoidus mulle silma vaatamast. Kui mina tuppa astusin, siis tema lahkus. „Mis toimub?” mõtlesin ma. Kas ma olen midagi valesti teinud? Või on mu välimusel midagi viga? Ehk räägin ma imelikult? Kõik need mõtted keerlesid peas ringi. Need röövisid mult une.

Mõtlesin selle üle kogu aeg. Mitte sellepärast, et mul oleks Guardiola armastust vaja olnud, seda mitte. Minugi poolest oleks ta võinud mind ka vihata. Kuid nüüd oli mul raske keskenduda ja ma arutasin probleemi teiste mängijatega. Keegi ei teadnud, milles asi. Küsisin nõu Thierry Henrylt, kes sel ajal pingil istus. Thierry Henry on olnud Prantsusmaa jalgpallikoondise parim väravalööja. Ta on suurepärane. Ta oli juba siis vapustavalt hea mängija ning ka temal oli Guardiolaga raskusi.

„Ta ei taha minuga rääkida. Ta ei vaata mulle otsagi. Mis sa arvad, miks?” küsisin ma temalt.

„Pole aimugi,” vastas Henry.

Hakkasime selle üle nalja heitma, nagu: „Hei, Zlatan, kuidas täna silmsidega lood on?”– „Ei vedanud, aga vähemalt nägin korraks ta selga.”– „Tore on, asi seegi!”

Käis selline lõõpimine ja sellest oli natuke abi. Siiski hakkas see mulle närvidele käima ja ma küsisin endalt iga päev, iga tund, mida ma teinud olin. Mis viga on? Ma ei leidnud vastust, mitte ühtegi. Ainult mõte, et see jahe käitumine peab olema seotud vestlusega minu positsiooni üle. Muud selgitust lihtsalt polnud. Aga kui see paika pidas, oli see totter. Kas ta püüdis enne vestlust mu positsiooni üle mind närvi ajada? Üritasin temaga jutule saada. Astuda juurde ja talle silma vaadata. Ta vältis mind. Tundus, et ta oli ärritunud. Muidugi oleksin saanud temaga kohtumisaja kokku leppida ja küsida, mis toimub. Kuid ma polnud nõus seda tegema. Olin end tema ees piisavalt alandanud. Edasine oli juba tema probleem.

Ometi ma ei teadnud, mis probleem see oli. Ma ei tea seda siiani, kuigi võin oletada … ma arvan, et see mees ei talu tugevaid isiksusi. Temale meeldivad kuulekad koolipoisid, mis veelgi hullem, ta jookseb probleemide eest minema. Ta ei suuda probleemiga silmitsi seista ja see teeb kõik ainult halvemaks.

Asjad läksidki halvemaks.

Islandilt tõusis vulkaanituhka. Kõik Euroopa lennud tühistati, aga meil oli kavas kohtumine Inter Milaniga San Siros. Läksime bussidega. Keegi nupumees Barças oli arvanud, et see on hea mõte. Sel ajal mul vigastust polnud. Kuid see reis oli katastroof. Sõit kestis 16 tundi ja Milanosse jõudes olime väsinud. See oli meie tähtsaim võistlus, meistrite liiga poolfinaal, ning mina olin valmis väljavilistamiseks ja hüsteeriaks oma vanal koduväljakul, polnud mingit probleemi – tegelikult koguni vastupidi. Selline asi annab mulle energiat juurde. Kuid muus osas oli olukord halb ja ma arvan, et Guardiolal oli Mourinhoga probleem.

José Mourinho on suur staar. Ta oli juba korra Portos mängides meistrite liiga võitnud. Ta oli Interis mu treener. Ta on tore. Kui ta Helenaga esimest korda kohtus, sosistas talle: „Helena, sinul on vaid üks ülesanne. Toida Zlatanit, lase tal magada, hoia teda heas tujus!”

See tüüp ütleb, mida tahab. Ta meeldib mulle. Ta on oma armee juht. Aga ta hoolib oma mängijatest. Interis olles saatis ta mulle ühtelugu sõnumeid, uurides, kuidas käsi käib. Ta on täielik Guardiola vastand. Kui Mourinho läheduses läheks nagu kõik helgemaks, siis Guardiola seltsis muutub kõik süngeks. Ma oletasin, et Guardiola püüdis teda mingil määral jäljendada.

„Me ei mängi Mourinho vastu, me mängime Interi vastu,” ütles ta, otsekui oleksime seal istunud ja kujutlenud, kuidas me treeneri vastu jalgpalli mängime, ja hakkas siis filosofeerima.

Ma õieti ei kuulanudki. Miks ma peaksin? See oli ülepingutatud möga, jutt verest, higist ja pisaratest ja muud sellist. Ma polnud veel kunagi kuulnud, et mõni treener midagi sellist räägiks! Täielik rämps! Aga nüüd tuli ta minu juurde. Käsil oli treening San Siros ja meid jälgisid inimesed, kes rääkisid: „Ibra on tagasi!”

„Kas sa saad avavilest peale mängida?” küsis Guardiola.

„Kindlasti,” vastasin ma. „Olen valmis.”

„Aga oled sa ikka valmis?”

„Täiesti. Pole probleemi.”

„Aga oled sa ikka valmis?”

Ta oli nagu papagoi ja ma tajusin negatiivseid võnkeid.

„Kuule, see oli küll kole reis, aga ma olen vormis. Mu vigastus on paranenud. Ma annan endast sada protsenti.”

Guardiola ilme oli kahtlev. Ma ei saanud tast aru, helistasin hiljem Mino Riolale. Ma helistan Minole tihti. Rootsi ajakirjanikud leiavad, et Mino rikub Zlatani kuvandit. Mino on see, Mino on too. Kas ma pean puust ja punaseks tegema? Mino on geenius. Niisiis küsisin temalt: „Mis sellel tüübil viga on?”

Me ei osanud seda ka ühiselt välja mõelda. Ta ajas meid närvi. Aga ma sain algrivistuses mängida ja me läksime 1:0 juhtima. Seejärel olukord muutus. Mind vahetati 60 minuti järel välja ning me kaotasime seisuga 1:3. See oli jama. Olin maruvihane. Varasematel aastatel, näiteks siis, kui ma olin Ajaxis, mõtlesin kaotuse üle päevi ja nädalaid. Kuid nüüd oli mul Helena ja lapsed. Nemad aitavad mul unustada ja eluga edasi minna, nii et keskendusin Camp Nousse naasmisele. Tähtis oli toibuda, kuid iga päev rikuti meeleolu uuesti ära.

Pinge oli meeletu. Valitses halvaendeline õhkkond, me vajasime suurt võitu, et saaksime rahulikult edasi minna. Aga siis … ma ei taha sellele mõelda. Või tegelikult tahan küll, sest see tegi mind tugevamaks. Me võitsime 1:0. Aga sellest jäi väheks. Me langesime meistrite liigast välja ning pärast seda vaatas Guardiola mind, nagu oleks see minu süü, ja mina mõtlesin, et mulle aitab. Minu mõistus on otsas. Pärast seda matši tundsin, et ma pole selles klubis enam teretulnud, ja ma ei tundnud end hästi, kui ma nende Audiga sõitsin. Ma tundsin end sitasti, kui ma istusin seal riietusruumis ja Guardiola põrnitses mind nagu mingit võõrkeha, nagu tulnukat. See oli ajuvaba. Ta oli nagu sein, telliskivisein. Ma ei näinud temas elumärki, iga klubis veedetud tund veenis, et võiksin mujal olla.

Ma ei kuulunud enam nende sekka ja kui meil oli võõrsil mäng Villarrealiga, lasi ta mul viis minutit mängida. Viis minutit! Läksin sisimas keema, kuid mitte sellepärast, et olin pingil. Sellega võin ma leppida, kui treener ütleb, et sa pole küllalt hea, Zlatan. Sa pole tasemel.

Kuid Guardiola ei öelnud midagi, mitte sõnakestki, ja nüüd sai mul mõõt täis. Tundsin seda terve kehaga ja Guardiola asemel oleksin hirmul olnud. Ma ei ütle, et kipun rusikaid kasutama! Olen teinud igasugust jama. Kuid ma ei tüki kaklema. Noh, hästi, eks ma olen väljakul mõnele peaga virutanud. Aga kui ma vihastan, läheb mul silme eest mustaks. Siis ei tasu minu teele sattuda.

Täpsemalt öeldes – riietusruumi minnes polnud mul mingit hullumeelset rünnakut plaanis. Kuid ma polnud ka kuigi rõõmus (kui leebelt väljenduda) ja nüüd seisis mu vaenlane seal ning kratsis pead. Eriti palju muid inimesi seal polnud.

Kohal olid Touré ja veel mõned ning ruumis oli see plekist kast, kuhu me oma võistlusriided viskame, ja ma vaatasin seda kasti. Seejärel virutasin sellele jalaga. Ma arvan, et see võis lennata umbes kolm meetrit, kuid ma polnud veel lõpetanud. Kaugeltki mitte. Ma karjusin: „Sul pole ikka mingeid mune,” ja kindlasti kasutasin hullemaidki sõnu ning viimaks lisasin: „Sa lased omal Mourinho ees püksid täis. Keri põrgu!”

Mul sõitis katus päris ära ja oleks võinud arvata, et Guardiola ütleb midagi, nagu: „Rahune maha, oma treeneriga nii ei räägita!” Kuid tema pole seda tüüpi. Ta on selgrootu argpüks. Ta seadis lihtsalt plekist kasti tagasi, nagu mingi koristaja, ja läks sõnagi lausumata minema. Aga muidugi saadi sellest teada. Bussis olid kõik hirmus närvis ja korrutasid: „Mis juhtus? Mis juhtus?”

Midagi ei juhtunud, mõtlesin ma. Sai vaid paar sõna tõtt öeldud. Kuid mul ei olnud tuju sellest rääkida. Ma olin vahkvihane. Nädalate kaupa olid treener ja boss mind eiranud, selgitamata, miks. See oli lihtsalt tobe. Mul oli varemgi olnud suuri tülisid. Kuid juba järgmisel päeval lahendasime selle ära ja mingit vimma ei jäänud. Aga nüüd valitses vaid vaikus ja psühholoogilised mängud. Hakkasin mõtlema, et ma olen kahekümne kaheksa aastane, olin ainuüksi siin Barças löönud 22 väravat, andnud 15 resultatiivset söötu, ja mind koheldakse ikkagi, nagu poleks mind olemaski. Kas ma peaksin seda vaikselt kannatama? Kas ma peaksin ikka aina püüdma kohaneda? Jääb ära!

Kui ma mõistsin, et mängus Almeria vastu jäetakse mind pingile, meenus mulle ütlus: „Siin Barcelonas ei tulda treeningule Porschede või Ferraridega!” Mis lollus see veel peaks olema? Ma sõidan millise autoga tahan, eriti veel siis, kui saan sellega idioote ärritada. Istusin oma Enzosse, vajutasin gaasipedaali põhja ja parkisin otse treeninguhoone sissepääsu ette. Loomulikult oli see paras tsirkus. Ajalehtedes kirjutati, et mu auto maksab sama palju kui kõigi Almeria klubi mängijate kuupalk kokku. Aga mind see ei huvitanud. Sel korral oli ajalehtede plära tähtsusetu. Olin pähe võtnud, et ei hoia end enam tagasi.

Otsustasin enda eest seista ja tuleb mainida, et seda mängu valdan ma hästi. Olen ennegi lahinguid löönud, uskuge mind. Siiski tahtsin ma ette valmistuda, nii et rääkisin eelnevalt Minoga. Kavandame oma tegevust alati koos, nii peenemaid kui ka räpasemaid võtteid. Helistasin ka oma semudele.

Tahtsin olukorda erinevatest seisukohtadest näha, ja jumal küll, ma sain kõikvõimalikke soovitusi. Rosengårdi sõbrad tahtsid kohale tulla ja kõik segi peksta, mis oli neist küll kena, kuid antud juhul ei tundunud parima valikuna. Loomulikult arutasin probleemi ka Helenaga. Ta on nagu teisest maailmast. Ta on lahe. Ta võib vajadusel ka karm olla. Aga nüüd pakkus ta julgustust: „Igal juhul oled sa paremaks isaks muutunud. Kui sul pole meeskonda, mis sulle meeldib, saad kodus oma meeskonna moodustada,” ütles tema ja tõstis mul sellega tuju.

Olin poistega palju palli kõksinud ja tahtsin selle eest hoolitseda, et neil kõik hästi oleks, ning loomulikult olin nendega ka videomänge mänginud. See on üks mu sõltuvusi. Ma võin end mängima unustadagi. Kuid pärast neid aastaid Interis, mil võisin kella nelja-viieni hommikul üleval olla ja vaid paaritunnise uinaku järel treeningule minna, olen kehtestanud endale mõned reeglid: mitte mingit Xboxi või PlayStationit pärast kümmet õhtul.

Ma ei võinud aega niisama raisata, vaid püüdsin tõsiselt neid Hispaania nädalaid perekonnaga veeta ning lihtsalt aias lõõgastuda, vahetevahel isegi mõne Corona juua. See oli olukorra meeldiv külg. Kuid unetutel öödel või siis, kui ma Guardiolat nägin, tärkas mu tume pool. Viha lihtsalt tuikas peas, pigistasin rusikad kokku ja haudusin kättemaksu. Ei, mõistsin ma, tagasiteed pole. On aeg vastu hakata, iseendale kindlaks jääda.

Sest ei tasu unustada: poiss võib küll getost välja pääseda, kuid getot poisist välja ei saa!