Читать книгу Mina, Zlatan - Zlatan Ibrahimović - Страница 9

Mingis mõttes ei suutnud ma toimuvaga sammu pidada. Kõik asjad toimusid liiga kiiresti. Alles hiljuti olin noortemeeskonna nuhtlus. Nüüd keerles kõik minu ümber ja me läksime Hasse Borgiga Arsenali treeningkeskusse St Albansisse, ja võite vaid ette kujutada, mida ma tundsin.

See oli püha maa, ma nägin väljakul Patrick Vieirat, Thierry Henryd ja Dennis Bergkampi. Aga kõige ägedam oli see, et ma pidin kohtuma Arsène Wengeriga. Wenger polnud siis enam väga pikka aega klubis mänginud. Ta oli esimene mitte-inglane, kes oli nimetatud Arsenali treeneriks, ja ajalehtedes olid pealkirjad nagu „Arsène Who?” Umbes et kes kurat on Arsène Wenger? Aga kohe oma teisel hooajal tõi ta koju kaks võitu – nii liiga tiitlivõidu kui ka FA Cupi võidu – ta sai tohutult populaarseks ning mina tundsin end nagu väike poiss, kui me tema kabinetti astusime.

Kabinetis oli veel Hasse Borg ja agent, kelle nime olen unustanud, tundsin end Wengeri pilgu all ebakindlalt. Mul oli tunne, nagu võiks ta mind läbi näha või pilguga mõõta. Ta on mees, kes koostab mängijate kohta psühholoogilise profiili – kas nad on emotsionaalselt stabiilsed ja muu selline. Ta on põhjalik nagu kõik parimad treenerid ja alguses ma eriti suud lahti ei teinud.

Ma lihtsalt istusin vaikselt ja hoidsin end vaos, kuid mõne aja pärast katkes mu kannatus. Wengeri juures ärritas mind miski. Ta kargas tihtipeale püsti, et aknast vaadata, kes väljas on. Tundus, nagu tahaks ta kõigel silma peal hoida, pealegi rääkis ta muudkui ühest asjast.

„Sa võid meie juures proovimängul olla,” ütles ta. „Sa võid katset teha. Saad end proovile panna.” Ükskõik kui väga ma ka rahulikuks jääda üritasin, hakkasid mind need sõnad häirima. Tahtsin talle tõestada, mida ma suudan.

„Andke mulle saapapaar. Võin katsed läbi teha. Teen kohe ära,” ütlesin ma. Siis katkestas mind Hasse Borg, öeldes: „Oota, oota, arutame seda, sa ei pea praegu katseid tegema, kindlasti mitte,” ja ma sain loomulikult aru, millele ta vihjas: Wenger, sa kas oled huvitatud või ei ole. Katsetel enda tõestamine tähendab enda alandamist. See asetab su nõrgale positsioonile, niisiis ütlesime ära: „We are sorry, mr Wenger, but we are not interested,” ja muidugi kirjutati sellest palju.

Aga ma olen kindel, et see oli õige otsus ning me läksime edasi Monte Carlosse, kus Monaco klubi oli väga huvitatud, aga loobusime ka nende pakkumisest ja käisime Veronas, Itaalia Roma tütarklubis, ning sõitsime siis koju tagasi. See oli olnud huvitav reis, kindel see. Aga sellele ei järgnenud midagi reaalset ja ma oletan, et see polnudki reisi eesmärk. Põhiliselt oli see minule võimalus õppida, kuidas asjad Kesk-Euroopas käivad, ning kodus, Malmös, oli talv, käre külm. Jäin haigeks.

Ma olin valitud rahvuskoondise alla 21aastaste koondisse, kuid pidin debüüdist loobuma ja mitmete klubide skaudid pidid pettunult koju minema. Skaudid olid mul kogu aeg sabas, kuigi ma polnud sellest eriti teadlik. Oli vaid üks mees, keda ma natuke teadsin. Ta oli taanlane John Steen Olsen. Ta oli mul Ajaxi tellimusel nii kaua silma peal hoidnud, et ma hakkasin teda juba teretama. Aga ma ei teinud sellest suurt numbrit. Ta oli lihtsalt osa kogu ülejäänud tsirkusest ja ma ei osanud vahet teha, mis on lihtsalt jutt ja milline on tõsine jutt. Muidugi tundus see kõik pärast meie reisi hoopis reaalsem. Aga ma ei suutnud seda endiselt eriti uskuda. Elasin üks päev korraga ja mäletan, et ootasin jälle Malmö FFi treeninglaagrisse minekut.

Pidime minema La Mangasse. Oli märtsi algus ja ma tundsin end hästi. Päike paistis. La Manga on väike maariba Hispaania ranniku kaguosas, kuurort, kus on pikad liivarannad ja baarid. Selle läheduses maismaal on spordirajatis, kus tugevamad klubid enne hooaega treenivad. Mu toakaaslaseks oli Guðmundur Mete Islandilt. Olime temaga koos noorte meeskonnast tulnud ja kumbki meist polnud varem sellises laagris olnud. Me ei tundnud sealseid reegleid ja kui me esimesele õhtusöögile hilinesime, saime trahvi. Naersime selle üle ja järgmisel õhtul läksime treeningule. See ei olnud eriline probleem.

Siis märkasin aga raja ääres tuttavat nägu. Olin üllatunud: see oli John Steen Olsen. Kas ka tema on siin? Hüüdsin talle: „Tere!” Ei midagi enamat. Ma ei näinud põhjust ärevusse sattuda. Temasuguseid oli kõikjal. Ma olin nendega harjunud. Aga järgmisel päeval oli seal teine mees. Sain teada, et ta oli Ajaxi peaskaut ja Hasse Borg tundus olevat väga erutunud.

„Nüüd läheb asjaks! Nüüd läheb asjaks!” ütles ta, mille peale mina vastasin: „Okei, tore on!”

Jätkasin lihtsalt mängimist. Aga see polnud kuigi kerge. Ühtäkki oli kohal kolm meest Ajaxist. Ka abitreener oli tulnud ja ma kuulsin Hasse Borgilt, et neid pidi veel tulema. See oli juba peaaegu invasioon, aga järgmisel päeval pidi Norra klubi Mossiga sõpruskohtumine toimuma. Kohal oli ka nende peatreener Co Adriaanse koos spordidirektor Leo Beenhakkeriga.

Ma ei teadnud tol ajal Beenhakkerist veel midagi. Ma ei teadnud Euroopa jalgpallibossidest üldse midagi. Aga ma sain kohe aru, et see mees on mingi tähtis nina. Tal oli palaval päeval kübar peas ja ta seisis väljaku ääres ning suitsetas jämedat sigarit. Tal olid valged lokkis juuksed ja kuidagi säravad silmad. Teda on võrreldud hullumeelse professoriga filmist „Tagasi tulevikku”, kuid Beenhakker on pigem tolle rangem versioon. Beenhakkerist õhkus võimukust ja jahedust. Ta nägi natuke mafiooso moodi välja ja see meeldis mulle. Ma olin sellise stiili keskel üles kasvanud ja mind ei üllatanud sugugi, et Beenhakker oli treeninud Real Madridi, võitnud nendega liigavõistlused ja meistrivõistlused. Oli selge, et tema oli põhimees ja otsuste langetaja ning räägiti, et ta oskas noorte mängijate potentsiaali märgata paremini kui keegi teine, ja ma mõtlesin: oi mees, see on nüüd tõsine värk! Aga loomulikul oli palju asju, mida ma ei mõistnud. Beenhakker oli katsunud mitu korda Hasse Borgilt minu hinda teada saada. Hasse keeldus. Ta ei tahtnud end kindla numbriga siduda.

„See poiss pole müügiks,” ütles tema kindlasti kavalalt. Aga see oli kõrgete panustega mäng. Beenhakker teatas talle:

„Kui mulle hinda ei öelda, siis ma La Mangasse ei tule!”

„See on teie mure. Unustage see siis lihtsalt ära,” vastas Hasse Borg või vähemalt nii ta väitis, ja Beenhakker vandus alla.

Ta lendas Hispaaniasse ja esimene asi, mida ta nägi, oli meie mäng Mossi vastu. Hiljem mulle ei meenunud, et oleksin teda küljejoone juures näinud. Märkasin vaid John Steen Olsenit ja treener Co Adriaanset vastaste värava juures. Aga selgus, et Beenhakker oli roninud ühe varjualuse katusele värava taga, et paremini näha, ja loomulikult oli ta pettumuseks valmis. See poleks olnud esimene kord, kui ta sõidab kaugele, et näha talenti, kes ei vasta ootustele, ja see polnud ka mingi tähtis mäng. Kellelgi polnud põhjust eriti pingutada ja see kõik võis kujuneda mõttetuks reisiks. Keegi ei saanud milleski kindel olla. Ajaxi mehed vestlesid omavahel ja mina olin natuke närvis. Ma ei suutnud paigal püsida.

Esimese poolaja alguses sain paremalt söödu. Olin just karistusala juures ja me kandsime oma kahvatusinist vormi. YouTube’is oleva häguse videosalvestuse põhjal võib järeldada, et kell oli 15.37. Ilm oli soe, kuid merelt puhus paras briis ja ei paistnud, et tegemist oleks kriitilise situatsiooniga. Mängiti ettevaatlikult. Kuid siis märkasin kaitses lünka – oma võimalust. Nägin ühte neist kujutluspiltidest, mis lihtsalt tekivad vaimusilmas, ühte neist välgatustest, mis mõtete rägastikust järsku läbi vilksatab ja mida ma pole kunagi hästi seletada suutnud. Jalgpallimäng pole midagi sellist, mida saaks ette kavandada. Jalgpall lihtsalt toimub, ja niipea, kui ma palli sain, lõin selle üle ühe kaitsja, sooritasin ühe nendest väikestest tõstetest, mille puhul kohe tunned, et see õnnestus, ning ründasin. Jooksin mööda kahest kaitsjast ja jõudsin palli juurde paar meetrit seespool karistusalas ning olin kannalöögiks ideaalses asendis.

Viisin palli kannatõstega veel üle ühe kaitsja, jooksin edasi ja virutasin palli otse õhust vasaku jalaga ning jäin üheks hetkeks kahtlema, mängijal on aega mõelda, vaatamata sellele, et kõik toimub vähem kui kümnendiksekundi jooksul: kas see läheb sisse? Kas ma lõin viltu? Aga ei, pall lendas otse väravasse. See oli üks ilusamaid väravaid, mille ma kunagi löönud olen, ja ma tormasin üle väljaku, käed laiali sirutatud. Kohalviibinud ajakirjanikud olid veendunud, et ma karjusin: „Zlatan, Zlatan!” Aga olge nüüd, miks ma peaksin enda nime karjuma? Ma hüüdsin: „Showtime, showtime!”

See oli showtime-värav ja ma võin vaid oletada, mida Beenhakker mõtles. Võin kihla vedada, et ta oli rahul. Ta polnud arvatavasti kunagi midagi sellist näinud. Kuid hiljem sain teada, et see tegi ta ka murelikuks. Ta oli leidnud selle, mida otsis: suure jalgpalluri, kes valdab tehnikat ja kes on väravaalas ohtlik, kes oli äsja otsekui tellimise peale löönud imeilusa värava. Aga ta oli küllalt tark mõistma, et selle sooritusega oli mu väärtus äsja kõvasti tõusnud ja kui väljaku ääres on teiste suurte klubide talendikütte, kujuneb sellest hullumeelne oksjon, niisiis otsustas Leo Beenhakker viivitamatult tegutseda. Ta hüppas selle varjualuse katuselt alla ja läks Hasse Borgi otsima.

„Ma tahan kohe selle mehega kokku saada,” ütles ta – sest, teate, jalgpallimaailmas pole küsimus kunagi ainult jalgpalluri oskustes, vaid ka tema isiksuses. Sellest pole kasu, kui keegi on hiilgav jalgpallur, aga halva iseloomuga. Klubi ostab täispaketi.

„Ma ei tea, kas see on võimalik,” ütles Hasse Borg.

„Mida te sellega öelda tahate, pole võimalik?”

„Meil pole võib-olla aega. Meil on palju tegemist ja nii!”

Beenhakker oli marus, sest mõistagi sai ta aru, mis toimub.

Meil polnud mingeid kuradi tegemisi. Hasse Borg pidi sel hetkel küll sillas olema. Talle oli äsja ulatatud kõik trumbid, ja nüüd tahtis ta raskesti kättesaadavat mängida ning kõik oma trikid käiku lasta.

„Mida? Millest te räägite? Ta on noor mees. Te olete treeninglaagris. Muidugi on teil aega.”

„Noh, võib-olla natuke aega oleks,” või midagi sellist ütles Hasse Borg ja siis nad leppisid kokku, et kohtuvad Ajaxi meeskonna hotellis, mis asus natuke maad eemal.

Sõitsime sinna. Hasse Borg rõhutas mulle autos, kui tähtis on, et ma näitaksin head, positiivset suhtumist. Aga ma olin lõdvestunud. Ajax võis ju mind osta tahta ja muidugi oli see suur asi ning mõnel muul ajal oleksin ma närvis olnud.

Ma polnud tol ajal välismaa tähtsate tegelastega harjunud, veel vähem suurte äritehingutega. Aga pärast sellist väravat tunned end nagu maailmavalitseja. Mul oli üsna lihtne meeldivalt käituda. Astusime Hasse Borgiga hotelli ja surusime kõigi meeskonnaliikmete kätt, kordasime muudkui „How do you do” ja rääkisime tühjast-tähjast ning mina seletasin, kuidas ma olen jalgpallile pühendunud ja kuidas ma tean, et see on raske töö ja nii edasi. See oli selline väike etendus, kus kõik näitasid oma head tahet. Kuid kindlasti oli seal ka tõsiseid ja ebaselgeid alatoone. Kõik vaatasid mind, mõeldes: milline ta tegelikult on? Kõige selgemalt on mul meeles Leo Beenhakker. Ta naaldus ettepoole ja ütles: „If you fuck me I’ll fuck you two times back,” ja noh, see avaldas mulle muljet.

Beenhakker teadis, kuidas minuga rääkida ja tal oli sära silmis. Aga oli ilmne, et tal ja ta meestel oli kodutöö tehtud. Nad teadsid minust arvatavasti kõike, isegi seda Industrigatani vahejuhtumit. Mitte et see mulle siis meelde oleks tulnud. Kuid tema sõnu võis tõlgendada hoiatusena, onju, ja ma mäletan, et kui me üsna varsti pärast seda oma hotelli tagasi läksime, suutsin ma vaevu paigal püsida.

Väljakul käib üks mäng.

Klubivahetusturul käib hoopis teine mäng, mulle meeldivad mõlemad ning ma tean nii mõndagi nõksu. Tean, millal on õige aeg suu kinni hoida ja millal lahingut lüüa. Aga ma olen seda vigade kaudu õppinud. Alguses ei teadnud ma midagi. Olin kõigest kutt, kes tahtis jalgpalli mängida, ja pärast koosolekut La Mangas ei kuulnud ma mõnda aega Ajaxist sõnagi.

Läksin koju – tol ajal sõitsin ma ringi kabriolett Mercedesega, küll mitte sellega, mille olin tellinud, vaid sellega, mis oli mulle antud asenduseks, kuni minu oma kohale jõuab, ja ma ei usu, et mul oli kindel sõidusiht. Kulgesin niisama, end üsna lahedana tundes, ning auto tagaistmel oli miniatuurne jalgpall juhuks, kui tunnen vajadust mõnd võtet harjutada. Teisisõnu oli see täiesti tavaline päev Malmös.

Allsvenskani hooaja alguseni oli veel paar päeva jäänud ja ma pidin mängima U-21 koondisega Borås, aga muidu oli üsna rahulik. Käisin treeningutel ja nii ja veetsin semudega aega ja mängisin videomänge. Siis helises telefon. See oli Hasse Borg. Selles polnud midagi imelikku. Helistasime teineteisele sageli. Kuid seekord oli ta hääl teistsugune.

„On sul praegu tegemist?” küsis ta ja ei saa öelda, et mul oleks midagi teha olnud.

„Aga oled sa valmis? Saaksid sa kohe tulla?”

„Saaksin. Mis lahti?”

„Nad on nüüd siin.”

„Kes?”

„Ajax. Tule St Jörgeni hotelli. Ootame sind,” ütles ta ja selge see, et ma sõitsin kohale.

Parkisin hotelli ette ning loomulikult mu süda peksles. Mõistsin, et asi on nüüd edenema hakanud – ja ma olin veel Hasse Borgile öelnud, et ma tahan, et mind rekordilise summa eest müüdaks. Tahtsin end ajalukku kirjutada. Kunagi läks üks Rootsi jalgpallur Arsenali 40 miljoni Rootsi krooni eest, mis oli tol ajal suur summa, ja norralaste John Carew eest maksis Valencia 70 miljonit krooni. See oli Skandinaavia rekord ja mina lootsin, et ületan selle. Aga, jumal küll, mina olin alles üheksateistkümneaastane.

Kui asi tõsiseks läks, polnud sugugi lihtne kõva venda mängida, sest pidage meeles, ma olin kunagi üks nendest, kes getos dressides ringi jõlkus. Muidugi olin Borgarskolanis proovinud erinevaid stiile. Aga nüüd olin ma jälle Nike rõivastes ja mul oli väike müts peas ja kõik oli valesti. Kui ma St Jörgenisse sisse kõndisin, võttis mind vastu John Steen Olsen ja muidugi ma mõistsin, et kõik on rangelt salajane. Ajax on börsil noteeritud aktsiaselts ja kui tehingust midagi välja lekiks, oleks see siseringi informatsioon. Aga just siis silmasin Cecilia Perssonit ja ma jäin seisma. Mida Cecilia siin tegi? Ma ei osanud oodata, et kohtan St Jörgeni hotellis Rosengårdi inimesi. See oli hoopis teine maailm. See oli getost kaugel. Aga siin ta oli.

Me kasvasime üles samas kortermajas, ta oli mu ema parima sõbranna tütar. Aga siis mulle meenus, et ta töötab hotellis koristajana. Ta oli koristaja, nagu mu emagi, ja nüüd vaatas ta mind kahtlustavalt, umbes et mida Zlatan siin nende tüüpidega teeb. Andsin talle märku, et ta midagi ei räägiks! Sõitsin liftiga üles ja astusin koosolekuruumi, kus oli mitu ülikondades tegelast: Beenhakker, tema finantsist, siis muidugi Hasse Borg, ja ma mõistsin kohe, et õhkkond on kuidagi imelik.

Hasse oli väga ärevil ja närvis, ta oli väga pinges, aga mõistagi mängis ta rahulikku venda: „Tere, poiss! Sa muidugi mõistad, et me ei või sellest veel kellelegi rääkida. Aga kas sa tahad Ajaxisse minna? Nemad sind tahavad.” Kuigi ma olin seda oletanud, võttis see mul jalad nõrgaks.

„Kindlasti!” vastasin ma, „Ajax on suurepärane koht arenemiseks.” Siis kõik noogutasid ja naeratati ja nii edasi.

Aga ikkagi oli siin midagi imelikku ja ma raputasin neil kätt ja mulle räägiti, et nüüd arutame mu lepingut, ning mingil põhjusel lahkus Beenhakker sel hetkel koos oma saatjatega, jättes mind Hasse Borgiga omaette. Mis kurat Hassega lahti oli? Tal oli tohutu ports snus’i huule alla topitud ja ta näitas mulle paberite pakki.

„Vaata need üle. Ma koostasin selle sinu jaoks,” ütles ta ja osutas laual olevatele paberitele. Seal oli kirjas, et sada kuuskümment tuhat krooni kuus, mis oli kindlasti palju raha – ma mõtlesin, et ohsa, kas ma saan selle kõik endale? Aga mul polnud aimugi, kas see oli turul hea hind, ja nii ma ütlesingi.

„Kas see on hea palk?”

„See on väga hea palk,” ütles Hasse. „See on neli korda rohkem kui see, mis sa praegu teenid,” ja mina mõtlesin, et okei, kindlasti on tal õigus, ma usun, et see on suur tasu ja ma märkasin, kui pinges ta on.

„Väga hea, Zlatan! Soovin õnne!” Siis ta läks välja, öeldes, et peab veel natuke läbi rääkima, ja kui ta tagasi jõudis, siis ta säras uhkusest. Ta nägi välja, nagu oleks ta maailma parima tehingu sõlminud.

„Nad kannavad ka su uue Mercedese kulud, nad maksavad selle kinni,” lisas ta. Ka mina arvasin, et see on lahe ja ütlesin: „Wow, cool.”

Aga ma ei teadnud lepingust endiselt midagi, ma isegi ei tulnud selle peale, et see auto-jutt oli nendele tühiasi – sest ausõna, kas te arvate, et ma olin nendeks läbirääkimisteks valmistunud?

Põrgutki ma olin. Ma ei teadnud halligi sellest, palju jalgpallurid teenivad või kui palju Hollandis maksudele läheb ja mul polnud kedagi, kes oleks mind esindanud või minu huvide eest seisnud. Olin üheksateistkümneaastane ja Rosengårdist pärit. Ma ei teadnud maailmast midagi. Ma olin selles vallas sama kompetentne kui Cecilia seal fuajees, ja nagu te teate, oli Hasse Borg minu arvates mu sõber, ta oli mulle nagu teine isa. Ma polnud kunagi taibanud, et tal on vaid üks eesmärk: teenida klubile raha, ja tegelikult mõistsin alles palju hiljem, et olin tajunud, millest tulenes selles ruumis valitsenud pingeline õhkkond. Aga muidugi olid ülikondades mehed oma läbirääkimistega alles poolel teel.

Nad polnud veel mu hinna osas kokkuleppele jõudnud ja ainus põhjus, miks nad minu kohale kutsusid, seisnes selles, et ilmselgelt on lihtsam üleminekutasus kokkuleppele jõuda, kui saad jalgpallurilt allkirja ja fikseerid tema palga, sest siis sa tead, millistest summadest on jutt, ja kui sa oled hästi osav, siis hoolitsed selle eest, et see tüüp saab väiksemat palka kui keegi teine terves meeskonnas, sest siis saad sa tema eest suuremat üleminekutasu küsida. Lühidalt, see oli strateegiamäng ja mind toodi selles ohvriks. Aga tol hetkel polnud mul sellest aimugi. Ma lihtsalt jalutasin välja fuajeesse ning tegin isegi mingi väikse rõõmuhüüatuse või midagi sellist ja ma arvan, et oskasin väga hästi suud pidada. Ainuke inimene, kellele ma asjast rääkisin, oli isa ja ta oli piisavalt läbinägelik, et kogu ürituses kahtlema hakata. Ta lihtsalt ei usaldanud inimesi. Aga mis puutub minusse, siis ma lasin asjadel omasoodu minna ja järgmisel päeval läksin Boråsse U-21 koondisega Makedoonia vastu mängima. See oli UEFA Euroopa meistrite liiga valikmäng ja minu debüüt Rootsi noortemeeskonnas ning see oleks pidanud tähtis hetk olema. Aga mina mõtlesin muidugi muudele asjadele ja ma mäletan, et kohtusin taas Hasse Borgi ja Leo Beenhakkeriga ning allkirjastasin lepingu. Nad olid selleks ajaks oma läbirääkimistega lõpule jõudnud.

Kuid me pidime seda endiselt kuni sama päeva pärastlõunal kella kaheni salajas hoidma, mil uudis Hollandis teatavaks tehakse, ja ma avastasin, et terve hulk välisklubide agente oli kohale tulnud, et mind üle vaadata. Aga nad olid liiga hilja tulnud. Ma olin Ajaxile lubatud. Olin seitsmendas taevas ja küsisin Hasse Borgilt: „Kui palju eest mind müüdi?” Ma ei unusta iial ta vastust.

Ta pidi seda kordama. Ma justkui ei suutnud seda hoomata, aga võib-olla ütles ta alguses hinna kuldenites ja mulle polnud see valuuta tuttav. Aga siis jõudis mulle kohale, kui suur summa see oli, ja mul kammis lihtsalt ära.

Noh, hästi, ma olin lootnud rekordit. Soovisin näha suuremat summat kui see, mis John Carew eest maksti, aga hoopis teine asi oli näha seda must valgel kirjas. See oli peadpööritav. Kuradima kaheksakümmend viis miljonit Rootsi krooni! Aga kõige tähtsam, et mitte ühtegi rootslast ega skandinaavlast, isegi mitte Henke Larssonit, isegi mitte John Carewd polnud ligilähedasegi summa eest müüdud, ja loomulikult ma mõistsin, et sellest räägitakse kõikjal. Reklaam polnud mulle võõras nähtus.

Siiski oli see, mis ma järgmisel päeval ajalehtedest lugesin, hullumeelne. Pressis valitses Zlatani orgia. Kuldpükstes poiss. Zlatan Vapustav. Zlatan see ja Zlatan teine. Lugesin ja nautisin seda hetke ning meenutasin seda korda, kui me koos noortekoondise mängijate Chippeni ja Kennedy Bakircioglüga Borås sööma läksime. Istusime kohvikus oma jookide ja saiakeste juures, kui järsku mingid meievanused tüdukud juurde tulid ja üks neist natuke häbelikult küsis: „Kas teie olete see kaheksakümne viie miljoni krooni mees?” Noh, ma ei teagi, mida selle peale öelda.

„Jah,” ütlesin ma. „Mina.” Mu telefon helises pidevalt.

Inimesed pugesid mulle ja õnnitlesid mind ja olid üldiselt kadedad – tähendab, kõik peale ema. Ta oli täiesti endast väljas. „Jumal küll, Zlatan, mis juhtunud on?” hädaldas ta. „Kas sind on ära röövitud? Ega sa surnud pole?” Ta oli mind televiisoris näinud ning ei olnud hästi kuulnud, mida seal räägiti, aga kui sa oled Rosengårdist ning satud meedia tähelepanu keskpunkti, tähendab see tavaliselt halbu uudiseid.

„Kõik on korras, ema. Mind müüdi lihtsalt Ajaxile,” ütlesin ma talle ja siis ta sai hoopis kurjaks. „Miks sa midagi rääkinud pole? Miks me peame selliseid asju televiisorist teada saama?”

Aga ta rahunes maha – kui järele mõelda, siis see oli väga liigutav – ning järgmisel päeval läksime John Steen Olseniga Hollandisse. Ma kandsin roosat sviitrit ja pruuni nahkjakki, mis olid mu kõige lahedamad rõivad, ning andsin Amsterdamis pressikonverentsi. Seal oli kohal tohutu hulk fotograafe ja ajakirjanikke, kes istusid ja lamasid kõikjal ümberringi ja ma olin rahul. Vaatasin ülevalt alla. Olin ühteaegu rõõmus ja ebakindel. Olin samaaegselt suur ja väike ning maitsesin esimest korda elus šampanjat ja krimpsutasin seepeale nägu, et mis sodi see veel on. Beenhakker andis mulle särgi numbriga 9, mida kandis varem van Basten.

See oli peaaegu juba liiga palju head korraga ning kõigele lisaks tegid ühed mehed minust ja Malmö FFist dokumentaalfilmi „Blådårar” (ee k „Maniakid sinises” – tlk) ja nad tulid Amsterdami kaasa ning filmisid mind klubi sponsori Mitsubishi müügisaalis, kus ma kõnnin oma pruunis nahkjakis ringi ja vaatan autosid.

„Kummaline on siia tulla ja lihtsalt üht autot välja valida. Aga ma arvan, et ma harjun sellega ära,” ütlen ma ja naeratan.

See oli esimene, vapustav kord, kus ma tundsin, et kõik on võimalik. See oli muinastjutt, tõesõna, õhus oli tunda kevadet ja ma läksin Ajaxi koduväljakule, seisin seal tühjal tribüünil, seisin ja mõtlesin, pulgakomm suus, samal ajal kui ajakirjanikud läksid aina pöörasemaks. Nad kirjutasid loo getopoisist, kel avanes võimalus oma unistus täide viia, ja järgmisel päeval kirjutasid nad sellest, kuidas Zlatan ihkab elukutselise jalgpalluri karjääri ja luksuslikku elu, ning siis pidi Allsvenskani hooaeg algama. Hasse Borg oli kokku leppinud, et ma jään Malmö FFi veel kuueks kuuks, nii et läksin Amsterdami treeningväljakult otse tagasi koju. Mäletan, et oli jahedavõitu päev.

Olin äsja juuksuris käinud, heas tujus ja polnud oma meeskonnakaaslasi mõnda aega näinud. Nüüd nad istusid riietusruumis, ajalehed käes, ning lugesid minu ja mu „luksusliku elu” kohta. Filmis on üks stseen. Astun riietusruumi, naeran, võtan oma jaki seljast ja teen väikse rõõmuhüüde, väikse kauboiliku „jii-haa” ning nad tõstavad pead ja vaatavad mind. Mul on neist peaaegu kahju.

Nad kõik näevad välja õnnetud. Muidugi on nad kõik kadedusest rohelised, kõige kehvem on olla Hasse Mattissonil, kes minuga Gunnilses mängis. Ta näib täiesti masendunud, sellegipoolest on ta mõistlik mees. Ta on meeskonna kapten ja ta tahab vaid head. Ta püüab viisakaks jääda: „Pean sulle õnne soovima. Suurepärane! Kasuta seda võimalust,” ütleb ta, aga ei peta sellega kedagi – kõige vähem veel kaamerat.

Kaamera pöördub tema kurbadelt silmadelt minule, mina istun rõõmsalt pingil, säran õnnest nagu väike poiss, võib-olla olin ma nendel päevadel isegi natuke sassis. Sel ajal pidi kogu aeg midagi toimuma. Tahtsin möllu, veel rohkem möllu. Et las aga draama ja sõu jätkub, ning sellepärast tegin ma igasugu lollusi. Lasin omale blondid triibud juustesse teha ning kihlusin. Mitte et Miaga kihlumine oleks nii väga rumal mõte olnud. Ta oli tore tüdruk, ta õppis veebidisaini, ta oli blond ja kena ning ettevõtlik. Olime eelmisel suvel kohtunud Küprosel, kus ta töötas mingis baaris, vahetasime telefoninumbreid ja hakkasime koos Rootsis aega veetma ning lõbutsema. Kuid kihlus oli spontaanne otsus ja kuna ma polnud meediaga suhtlemises veel eriti kogenud, rääkisin ma sellest Kvällsposteni kõmulehes töötavale Rune Smithile. Ühel hetkel ta küsis: „Mis sa talle kihluseks kinkisid?”