Читать книгу Mina, Zlatan - Zlatan Ibrahimović - Страница 5

Kui ma väike olin, sain vennalt BMX-ratta. Ristisin selle Fido Didoks.

Fido oli äge väike krussis juustega multikategelane. Minu arvates oli ta kõigi aegade lahedaim kuju. Kuid mu ratas pandi Rosengårdi ujula eest pihta ning mu isa tuli sinna kohale, särk eest lahti ja varrukad üles keeratud. Tema lapsi juba ei kiusata! Nende asju ei varastata! Aga isegi minu isa sugune karm vend ei saanud midagi parata. Fido Dido oli läinud ja mina olin murest murtud.

Pärast seda hakkasin ma rattaid varastama. Muukisin nende lukud lahti. Muutusin selles osavaks. Naks ja naks – ratas oligi minu. Olin osav rattavaras. See oli mu esimene oskus. See oli üsna süütu tegevus. Kuid mõnikord läks asi liiale. Ükskord riietusin ma üleni musta, nagu Rambo, võtsin jurakad lõiketangid ja panin sõjaväeratta pihta. Sain sellest adrenaliinilaksu. See meeldis mulle. Aga ausalt öeldes tegin seda rohkem põnevuse kui rataste pärast. Hakkasin pimedas ringi luusima, loopisin aknaid munadega ja tegin muud sellist ning vahele jäin vaid paar korda.

Üks juhtum oli päris piinlik, see juhtus Wesselsi kaubamajas, Jägersro ostukeskuses. Selge see, et olin selle ära teeninud. Käisime südasuvel kaubamajas, seljas suured joped, äärmiselt loll mõte, ja jopede hõlma all oli meil neli tennisereketit ning muu träni, mida olime näpanud. „Ja kuidas te nende asjade eest maksta kavatsete?” küsis meilt turvamees, kui me vahele jäime. Võtsin taskust kuus kümneöörilist münti, mille väärtus vähem kui üks Rootsi kroon: „Loomulikult nendega.” Kuid sellel sellil polnud huumorimeelt ja ma otsustasin edaspidi professionaalsem olla, arvatavasti olin ma lõpuks päris osav väike tüütus.

Olin lapsena lühikest kasvu, suure ninaga ja pudikeelne ning pidin logopeedi juures käima. Meie koolis käis üks naine, kes õpetas mind S-i hääldama, mis oli minu arvates alandav, nii et tahtsin talle kätte maksta. Pealegi olin ma püsimatu. Ma ei suutnud sekunditki paigal olla, vaid kippusin kogu aeg ringi jooksma. Mõtlesin vist, et kui ma küllalt kiiresti jooksen, ei saa minuga midagi halba juhtuda. Elasime Lõuna-Rootsis Malmö äärelinnas Rosengårdis, mis oli täis somaallasi, türklasi, jugoslaavlasi, poolakaid, igasuguseid muid sisserännanuid, ja rootslasi. Kõik poisid mängisid kõvasid kutte. Me võisime iga asja peale närvi minna ja koduski polnud elu kerge, kaugel sellest.

Me elasime tol ajal viiendal korrusel ja meie peres polnud kombeks kallistada või muid õrnusi vahetada. Keegi ei küsinud: „Kuidas sinu päev täna läks, väike Zlatan?” Ei midagi sellist. Kodus polnud selliseid täiskasvanuid, kes oleksid lapsi koduste koolitööde juures aidanud või murede kohta pärinud. Laps pidi oma asjadega ise hakkama saama ja me ei hädaldanud, kui keegi oli meiega halvasti käitunud. Meil tuli hambad ristis vastu pidada, me elu oli paras kaos ja möll, tuli ette ka omajagu rüselemist ja kaklemist. Siiski ootasime ikka vahel ka natuke kaastunnet. Ühel päeval kukkusin lasteaia katuselt alla. Lõin omal silmaaluse siniseks ja jooksin ulgudes koju, oodates, et mul patsutatakse pead või öeldakse vähemalt paar lohutavat sõna. Mul võeti hoopis kõrvad pihku.

„Mis sul sinna katusele asja oli?”

Keegi ei tundnud kaasa ega öelnud: „Vaene Zlatan.” Käratati hoopis: „Kuradi idioot, oli sul vaja katusele ronida, kütan sul praegu naha kuumaks.” Ehmusin sellest ära ja viskasin varvast. Emal polnud aega mind hellitada, vähemalt tol ajal mitte. Ta töötas käed rakku, et meie eest hoolitseda – tal oli võitlejahing. Aga millegi muu jaoks tal eriti aega ei jäänud. Tal oli raske ja meil kõigil oli kohutav iseloom. Meie kodus ei kuulnud sellist rootsilikku viisakat vestlust nagu: „Kallis, kas sa ulataksid palun selle võitoosi,” pigem võis kuulda: „Anna piim siia, idikas!” Kostis palju ukse paugutamist ja ema nuttu. Ta nuttis palju. Ma armastan teda. Ta on pidanud terve oma elu tööd rügama. Ta töötas koristajana ligi neliteist tundi päevas, mõnikord käisime temaga kaasas ning tühjendasime prügikorve ja tegime muid töid, et natuke taskuraha saada. Kuid mõnikord katkes ka ema kannatus.

Ta virutas meile puulusikaga, nii et mõnikord võis lusikas katki minna ja siis pidin ma poodi minema ja uue ostma, nagu oleks see minu süü olnud, et ta mind nii kõvasti lõi. Eriti hästi mäletan ühte päeva. Lasteaias olles viskasin telliskivi nii, et see põrkas kogemata vastu aknaklaasi. Kui ema sellest teada sai, läks ta pöördesse. Kõik jamad, mis ta kinni pidi maksma, ajasid ta hulluks, ja seekord virutas ta mulle lusikaga. Nätaki, kolks! See oli valus ja võib-olla läks lusikas jälle katki. Ma ei tea. Mõnikord polnud kodus ühtegi lusikat järel ja ükskord tuli ema mulle tainarulliga kallale. Kuid mul õnnestus ta käest pääseda ja ma rääkisin sellest Sanelaga.

Sanela on mu ainuke päris õde. Ta on minust kaks aastat vanem. Ta on julge tüdruk ja ta arvas, et me võiksime emaga nalja teha. Mis ta peksab meid, kurat võtaks? Hullumeelne! Niisiis läksime poodi ja ostsime mõned lusikad, kümne krooni eest kolm lusikat, ja kinkisime need jõuluks emale.

Ma ei usu, et ta seda irooniat mõistis. Tal polnud selliste asjade jaoks aega. Perele oli vaja toit lauale saada. Kogu tema energia kulus sellele. Lapsi oli selles kodus palju, teiste seas mu poolõed, kes hiljem perekonnast kadusid ja meie kõigiga sidemed katkestasid, ning lisaks mu väike vend Aleksandar, hüüdnimega Keki, ja meil oli rahapuudus. Meil oli kõigest puudus, vanemad lapsed pidid meid, nooremaid, kantseldama. Teisiti poleks see võimalik olnud. Sõime palju kiirnuudleid ketšupiga ning käisime sõprade pool või mu tädi Hanife juures söömas. Tema elas meiega samas kandis ja oli esimesena Rootsi tulnud.

Ma polnud veel kaheaastanegi, kui ema ja isa lahutasid, nii et ma ei mäleta sellest midagi. Võib-olla ongi nii parem. Niipalju kui ma tean, polnud see hea abielu. See oli lärmakas ja inetu, nad olid abiellunud selleks, et isa saaks elamisloa, ning oli vist loomulik, et me kõik jäime ema kasvatada. Kuid ma tundsin isast puudust. Tema käsi käis paremini kui meil ja tema juures oli lõbusam. Saime koos Sanelaga igal teisel nädalavahetusel temaga kokku. Tihti tuli ta kohale oma vana sinise Opel Kadetiga ja siis me läksime Pildammi parki või Önile, Malmö rannikuvetes olevale saarele, ning sõime hamburgereid ja jäätist. Ükskord otsustas ta laristada ja ostis meile kummalegi paari Nike Air Maxe, sellised lahedad tossud, mis maksavad mingi tuhat krooni. Minu omad olid rohelised ja Sanela omad olid roosad. Mitte kellelgi teisel Rosengårdis polnud selliseid tosse ja me tundsime end nagu bossid. Isaga koos oli tore, me võisime talt pitsa ning kokakoola ostmiseks viiskümmend krooni saada. Tal oli hea töökoht ja peale meie veel vaid üks poeg, Sapko. Ta oli meie toredate nädalalõppude isa.

Kuid elu läks raskemaks. Sanela oli väga hea jooksja, ta oli kogu Skåne piirkonnas oma vanusegrupi kiireim 60 meetri jooksja, mispeale isa läks puhevile nagu paabulind ja sõidutas teda treeningutele. „Tubli, Sanela. Aga sa suudad enamat,” oli tal kombeks öelda. See oli talle iseloomulik. „Paremini, paremini, ära lepi sellega,” ja seekord olin ka mina autos. Igatahes isa mäletab seda nii, ja ta märkas tookord kohe, et midagi on lahti. Sanela oli väga vaikne. Ta hoidis nuttu tagasi.

„Mis juhtus?” küsis isa.

„Ei midagi,” vastas Sanela. Isa ei andnud järele ja viimaks Sanela rääkis talle ära. Ma ei taha detailidesse laskuda – see on Sanela lugu. Kuid mu isa oli nagu lõvi. Kui midagi tema lastega juhtub, muutub ta metsikuks – eriti siis, kui tegemist on tema ainukese tütre Sanelaga. Nüüd algas suur sekeldamine ülekuulamiste ja sotsiaalametnike uurimistega, hooldusõiguste ning muu sellise jamaga. Ma ei saanud sellest eriti aru. Pidin varsti alles üheksa-aastaseks saama.

Oli 1990. aasta sügis ja nad varjasid seda minu eest. Sellele vaatamata teadsin, et midagi on viltu. Kodus ei tahtnud asjad kuidagi laabuda. See polnud esimene kord. Üks mu poolõde tarvitas narkootikume, kanget kraami, ja oli osa sellest koju peitnud. Temaga seoses toimus alati mingi jama, meile helistasid kõiksugused kahtlased inimesed ja me olime pidevalt hirmul, et juhtub midagi halba. Teine kord vahistati mu ema varastatud asjade omamise pärast. Mingid tuttavad olid talle öelnud: „Võta need kaelakeed enda kätte hoiule!” ja tema oli nõus. Ta ei teadnud, milles asi. Kuid need osutusid varastatuks ning politsei tungis meie korterisse ja ta võeti vahi alla. Mul on sellest hägune mälestus, selline kummaline mure: kus ema on? Miks teda siin pole?

Kuid siis, pärast seda lugu Sanelaga nuttis ta jälle ja ma põgenesin selle eest. Ma ei läinud koju, jooksin ringi või mängisin jalgpalli. Ega minagi olnud kõige tasakaalukam või kõige paljutõotavam poiss. Olin lihtsalt üks neist tattninadest, kes tagus vutti, tegelikult veel kehvemgi. Mul olid hirmsad raevuhood. Ma võisin teistele peaga näkku lüüa või meeskonnaliikmete peale karjuda. Aga vähemalt oli mul jalgpall. See oli minu huvi ja ma mängisin seda kogu aeg: hoovis, mänguväljakul, vahetundide ajal. Me käisime sel ajal Värner Rydéni koolis, Sanela viiendas ja mina kolmandas klassis ning teadagi, kumb meist paremini käitus! Sanela pidi kiiresti täiskasvanuks hakkama, Kekile omamoodi teiseks emaks olema ja perekonna eest hoolitsema, kuna me ülejäänud õed varvast viskasid. Ta võttis enda kanda uskumatu vastutuskoorma. Ta käitus hästi. Ta ei olnud selline tüdruk, keda oleks ülbitsemise pärast direktori kabinetti kutsutud, seepärast muutusin ma kohe murelikuks, kui tuli teade, et peame mõlemad direktori juurde minema. Noh, kui oleks ainult mind kutsutud, oleks see olnud normaalne, tavaline asi. Aga nüüd oli jutt minust ja Sanelast. Kas keegi oli ära surnud? Mis oli juhtunud?

Kui me mööda koolikoridori läksime, hakkas mul kõht valutama. See oli vist hilissügisel või talvel. Olin mures. Aga kui me kabinetti astusime, oli seal koos direktoriga ka isa ja ma muutusin rõõmsamaks. Isa tähendas tavaliselt toredaid hetki. Kuid nüüd polnud midagi toredat. Kõik olid närvilised ja ametlikud ning see ajas mulle hirmu peale. Ausalt öeldes ei saanud ma toimuvast eriti aru, taipasin vaid seda, et jutt on emast ja isast ning see pole midagi head, sugugi mitte. Aga nüüd ma tean, mis toimus. Palju aastaid hiljem, kui selle raamatu tegemise ette võtsin, suutsin mosaiigi kokku panna.

Novembris 1990. aastal oli sotsiaaltalitus korraldanud uurimise ning pärast seda sai isa minu ja Sanela hooldusõiguse. Ema juures valitsevaid tingimusi peeti ebasobivaks – küll mitte tema enda pärast, pean ma rõhutama. Seal oli muid probleeme, kuid see on ränk, kui ülejäänud maailm tunnistab su kõlbmatuks, ja ema oli sellepärast täiesti endast väljas. Kas ta pidi meist ilma jääma? See oli katastroof. Ta nuttis ja nuttis. Jah, ta oli meid puulusikaga löönud, kõrvakiile jaganud, ta ei kuulanud meie õigustusi, tal ei vedanud meestega ning elu ei edenenud ja nii edasi – aga ta armastas oma lapsi. Ta oli lihtsalt õnnetu tähe all sündinud ja ma arvan, et isa mõistis seda. Samal pärastlõunal läks ta ema juurde ja ütles: „Ma ei taha, et sa oma lastest ilma jääksid, Jurka.”

Kuid ta nõudis, et ema end kokku võtaks, ja mu isa pole inimene, kes sellistes asjades nalja mõistaks. Olen kindel, et ta võis mõne käreda lause öelda. „Kui olukord ei parane, ei näe sa neid lapsi enam kunagi,” ja muud sellist. Sanela elas mõned nädalad isa pool, aga mina jäin kõigele vaatamata ema juurde. See ei olnud hea lahendus. Sanelale ei meeldinud isa juures. Me leidsime isa põrandal magamas, laual olid õllepurgid ja pudelid. „Isa, ärka üles! Ärka üles!” Aga isa magas edasi. See oli minu arvates kummaline. Miks ta nii teeb? Me ei teadnud, mida teha, aga me tahtsime teda aidata. Võib-olla on tal külm? Katsime ta rätikute ja tekkidega, et tal soe oleks. Üldiselt ma ei mõistnud, mis toimub. Arvatavasti taipas Sanela paremini. Ta pani tähele, kuidas isa tuju pidevalt muutus, kuidas ta võis raevu sattuda, möirata nagu karu, ning ma arvan, et see hirmutas teda. Pealegi tundis ta oma väiksest vennast puudust. Ta tahtis tagasi ema juurde, samas kui minuga oli vastupidi. Mina igatsesin isa järele ja ühel õhtul ma helistasin talle. Olen kindel, et see kõlas meeleheitlikult. Ilma Sanelata tundsin end üksildasena.

„Ma ei taha siin olla, tahan sinuga koos elada.”

„Tule siia,” ütles isa. „Ma saadan takso.”

Sotsiaaltalitus jätkas uurimist ja 1991. aasta märtsis sai ema Sanela hooldusõiguse ning isa sai minu. Meid lahutati, kuid me oleme sellele vaatamata alati ühte hoidnud – täpsemalt on meil temaga koos olnud nii häid kui halbu aegu. Kuid üldiselt oleme väga lähedased. Praegu on Sanela juuksur ja vahel ütlevad tema salongi astuvad inimesed: „Issand jumal, sa olen nii Zlatani sarnane!” Ja tema vastab alati: „Jama jutt, tema on hoopis minu sarnane.” Ta on vinge. Kuid meil kummalgi pole elu kerge olnud. Mu isa Šefik kolis Rosengårdist Malmö kenamasse kanti, Värnhemstorgetisse. Ma tean, et ta on hea südamega, ta oleks valmis meie eest surema. Kuid mu elu ei läinud nii, nagu olin arvanud. Mina tundsin teda vaid nädalavahetuse-isana, papsina, kes ostis hamburgereid ja jäätist.

Nüüd pidime ka argipäeviti koos elama ja ma märkasin kohe, et tema korter oli kõle. Midagi oli nagu puudu, võib-olla naine. Tal oli televiisor, diivan, raamaturiiul, kaks voodit. Kuid mitte midagi üleliigset, mitte midagi hubast, ning laudadel olid õllepurgid ja põrandal oli prügi. Kui talle vahel tapeetimise hoog peale tuli, piirdus ta ühe seinaga. „Ülejäänu teen homme!” Aga ta ei teinud seda kunagi ning me kolisime tihti, me ei püsinud paigal. Kuid elu oli ka muus mõttes kõle.Isa oli majahoidja, tal oli raske töögraafik ja kui ta oma töömehetunkedes, mille taskud olid täis kruvikeerajaid ja muud sellist, koju jõudis, istus ta telefoni juures või televiisori ees ning ei tahtnud, et teda segataks. Ta viibis oma väikses maailmas, tihti pani ta kõrvaklapid pähe ja kuulas Jugoslaavia rahvamuusikat. Ta oli selle muusika järele hull. Ta on ka enda esituses mõned kassetid salvestanud. Kui ta heas tujus on, võib ta väga hea esineja olla. Kuid suurema osa ajast oli ta endasse tõmbunud ning kui mu sõbrad mulle helistasid, kähistas ta neile: „Ärge helistage siia!”

Ma ei tohtinud sõpru koju tuua ja kui nad mulle helistasid, siis isa ei öelnud seda mulle. Telefon ei olnud mulle mõeldud ja mul polnudki kodus kedagi, kellega rääkida – noh tegelikult oli, kui midagi tõsist juhtus, siis oli isa alati olemas. Siis andis ta endast kõik, läks kuraasikalt linna peale ja püüdis asjad korda ajada.

Tal oli selline kõnnak, et inimesed pidid mõtlema: kes kurat see veel on? Aga kui tegemist oli tavaliste asjadega, nagu näiteks mis koolis, jalgpalliväljakul või minu sõpradega toimus, ei huvitanud see teda, nii et ma pidin iseendaga rääkima või välja minema. Nojah, alguses elas mu poolvend Sapko koos meiega ja vahel rääkisin temaga. Tema võis siis umbes 17aastane olla. Aga ma ei mäleta sellest eriti midagi ja üsna varsti lõi isa ta kodust välja. Neil olid suured tülid. Sellest oli muidugi samuti kahju. Ja pärast seda olime isaga kahekesi. Võib öelda, et istusime kumbki omaette nurgas, sest kummalisel kombel ei käinud ka temal sõpru külas. Ta istus üksinda ja jõi. Polnud mingit seltsi. Kuid kõige halvem oli see, et ka külmkapis polnud midagi.

Ma olin kogu aeg väljas, mängisin jalgpalli ja sõitsin varastatud jalgratastega ning olin koju jõudes sageli näljane nagu hunt. Avasin köögikapi uksed ja anusin endamisi, et seal ometi midagi süüa oleks! Aga ei, mitte midagi, ainult tavalised asjad: piim, või, leivapäts ja parematel päevadel ka natuke mahla – Lähis-Ida poest ostetud neljaliitrine multivitamiinijoogi pakk, sest see oli kõige odavam – ja siis loomulikult veel õlled, Pripps Blå ja Carlsberg, need kuuspakkides plekkpurgid. Mõnikord polnudki midagi muud kui õlu ja mu kõht korises. See on tunne, mida ma kunagi ei unusta. Küsige vaid Helenalt! Ma räägin talle alati, et külmkapp peab täis olema. Sellest mälestusest ei vabane ma kunagi. Hiljuti hakkas mu poiss Vincent nutma, sest ta ei jõudnud ära oodata, millal pasta valmis saab. Laps töinas, sest toit ei saanud küllalt ruttu valmis, ja mul tekkis tahtmine käratada: „Kui sa vaid teaksid, kui hea elu sul on!”

Võisin läbi otsida iga sahtli, sopi ja nurgataguse, et leida natuke pastat või lihapalle. Täitsin kõhtu praetud leivaga. Võisin terve leivapätsi alla kugistada, või siis läksin ema juurde. Ta ei võtnud mind just alati avasüli vastu. Pigem oli reaktsioon: „Mida põrgut, kas Zlatan tuli kah? Kas Šefik ei anna talle süüa?” Ja vahel ta õiendas: „Mis sa arvad, et meil kasvab mingi rahapuu? Sa sööd meid vaeseks!” Kuid sellele vaatamata aitasime üksteist ja isa juures hakkasin ma õlle vastu väikest viisi sõda pidama. Valasin osa sellest kraanikaussi – mitte kõik, sest see oleks liiga silmatorkav olnud, kuid osa küll.

Tavaliselt ta seda tähele ei pannud. Kõikjal vedelesid õllepurgid, laudadel ja riiulitel, sageli korjasin ma tühjad purgid suurde musta prügikotti ja viisin need taarapunkti. Sain iga purgi eest viiskümmend ööri. Aga ikkagi sain sel viisil mõnikord viiskümmend või sada krooni. Selleks oli vaja palju purke ja mul oli raha üle hea meel. Kuid loomulikult polnud see olukord tore ja nagu kõik sellises olukorras lapsed õppisin ma tajuma, millises tujus isa on. Teadsin täpselt, millal temaga rääkida tasub. Päev pärast joomist oli üsna vaikne. Teisel päeval oli halvem. Mõnikord võis ta väga järsku vihastuda. Teinekord oli ta uskumatult lahke. Andis niisama heast peast mulle 500 krooni. Tollal kogusin ma jalgpallikaarte. Selleks tuli osta nätsu, et koos sellega väikses pakis olevad kolm pildiga kaarti saada. „Oi-oi, millised mängijad ma seekord saan?” olin ma alati põnevil. Võibolla Maradona? Tavaliselt pidin pettuma, eriti siis, kui sain lihtsalt mõne igava Rootsi staari, kellest ma ei teadnud midagi. Ühel päeval tulin koju terve karbiga. See oli nagu suur pidupäev, ma rebisin pakended lahti ning sain terve posu lahedaid brasiillasi. Mõnikord vaatasime isaga koos televiisorit ja ajasime juttu. Need olid parimad korrad.

Kuid teinekord oli ta purjus. Mul on sellest hirmsad mälestused. Kui ma vanemaks sain, tekkisid meil tülid. Ma ei andnud oma venna moodi alla. Ütlesin talle: „Sa jood liiga palju, isa.” Meil olid suured riiud, mõnikord täiesti mõttetud, kui aus olla. Ma vaidlesin temaga, kuigi teadsin ette, et ta lihtsalt karjub mulle „ma viskan su välja” ja muud sellist. Kuid ma tahtsin talle näidata, et võin enda eest seista, ning mõnikord lõime jubedat lärmi.

Aga ta ei löönud mind kunagi, mitte kordagi. Noh, ükskord ta tõstis mu kahe meetri kõrgusele ja viskas voodile – sellepärast, et ma olin tema silmatera Sanela vastu õel olnud. Üldiselt oli ta maailma kõige sõbralikum inimene ja nüüd ma mõistan, et tal ei olnud kerge. „Ta joob, et muresid unustada,” ütles mu vend ja kuigi see ei pruukinud puhas tõde olla, oli sõda teda siiski rängalt tabanud.

Sõda oli üldse kummaline. Mul ei lastud sellest midagi teada saada. Seda varjati minu eest. Kõik andsid oma parima. Ma ei saanud isegi sellest aru, miks ema ja õed musta riietusid. See oli täiesti mõistetamatu, nagu mingi moenarrus. Asi oli aga selles, et ühe pommitamise ajal oli Horvaatias elav vanaema surma saanud ja nad kõik leinasid teda – kõik teised peale minu, kellele ei antud sellest midagi teada ja kes ei hoolinud kunagi sellest, kas inimene on serblane või horvaat või mingist muust rahvusest. Aga minu isal oli kõige raskem.

Tema oli pärit Bosniast Bijeljinast. Ta oli seal müürsepp olnud ning terve tema perekond ja kõik ta vanad sõbrad elasid selles linnas, kui seal ühtäkki põrgu lahti läks. Bijeljina põhimõtteliselt vägistati ära ning pole mingi ime, et isa hakkas end jälle moslemiks pidama. Serblased vallutasid linna ning hukkasid sadu moslemeid. Ma arvan, et ta tundis neist paljusid, paljud tema perekonnaliikmed olid sunnitud põgenema. Terve Bijeljina elanikkond vahetati välja, serblased kolisid tühjadesse majadesse, muu hulgas ka isa koju. Keegi võõras astus sisse ja võttis lihtsalt ta maja endale, ning ma mõistan, miks tal ei olnud minu jaoks aega, kui ta istus õhtu otsa televiisori ees või telefoni juures, oodates sealt uudiseid. Ta mõtles vaid sõjale ning sealsete sündmuste jälgimine muutus tema kinnisideeks. Ta istus omaette, jõi, leinas ja kuulas oma Jugoslaavia muusikat, mul polnud muud teha, kui kodust eemale hoida ja emal külas käia. Ema juures oli teine maailm.

Isa juures olime ainult kahekesi. Ema juures käis täielik tsirkus. Inimesed tulid ja läksid ning kogu aeg kostis vali jutt ja lärm. Ema oli selsamal aadressil, Cronmans Väg 5A, kolinud viis korrust kõrgemale, tädi Hanife (ehk Hanna, nagu ma teda kutsusin) kohale. Keki, Sanela ja mina olime väga lähedased. Me hoidsime kokku. Aga ka ema juures toimus igasugust jama. Mu poolõde tarvitas aina rohkem narkootikume ning ema võpatas iga kord, kui telefon helises või uksele koputati – et palun, ei. Kas meil pole juba küllalt muret olnud? Mis nüüd jälle? Ta jäi enneaegselt vanaks ja muutus igasuguste keelatud ainete suhtes päris fanaatiliseks. Veel üsna hiljuti, ma mõtlen praegust aega, helistas ta mulle täielikus hüsteerias: „Külmkapis on narkootikumid.”-„Jumal küll, narkootikumid!” läksin ka mina närvi. Et ega ometi jälle. Helistasin maruvihasena Kekile: „Mida kuradit, ema külmkapis on narkootikumid!” Tema ei saanud aru, millest ma räägin, aga siis taipas. See, mille ema leidnud oli, oli snus – Rootsi huuletubakas.

„Rahune maha, ema, see on on kõigest snus.”

„Üks rämps kõik,” ütles tema.

Need aastad jätsid temasse jälje ja ma arvan, et me oleksime võinud tol ajal paremad lapsed olla. Aga me polnud midagi sellist õppinud. Me teadsime vaid seda, kuidas karmid olla. Mu narkoprobleemidega poolõde oli varakult mujale kolinud ja käis vahelduva eduga võõrutusravil, kuid hakkas alati uuesti seda sodi tarvitama. Lõpuks katkestas ema (või oli see vastastikune otsus) temaga läbikäimise. Ma ei tea päris kogu tausta. See oli ikkagi üsna raske, kuid meie perekonnale iseloomulik. Me oleme hästi dramaatilised, peame pikka viha ja ütleme asju nagu: „Ma ei taha sind enam kunagi näha!”

Igatahes mäletan ühte korda, kui külastasin seda narkomaanist õde tema väikses korteris. See võis mu sünnipäev olla. Ma usun, et oli sünnipäev. Ta oli kingitusi ostnud. Ta oli ikkagi hea inimene. Aga kui ma tahtsin tualetti minna, kargas ta püsti ega lasknud mind edasi. „Ei, ei!” karjus ta, tormas tualetti ja hakkas seal koristama. Sain aru, et midagi on viltu, nagu oleks seal mingi saladus. Sellist värki oli palju. Aga nagu ma juba ütlesin, nad varjasid seda minu eest, pealegi olid mul omad teemad, jalgrattad ning jalgpall ja unistused Bruce Leest ja Muhammad Alist. Tahtsin nende moodi olla.

Isal oli endises Jugoslaavias vend. Tema nimi oli Sabahudin, aga teda kutsuti Sapkoks ja mu vanem vend oli tema järgi ristitud. Sabahudin oli poksija – tõeliselt andekas poksija. Ta poksis Kragujevaci linnas Radnički poksiklubis, võitis oma klubiga Jugoslaavia meistrivõistlused ning ta valiti rahvuskoondisesse. Kuid 1967. aastal, kui ta oli äsja abiellunud ning kõigest kahekümne kolme aastane, läks ta ujuma Neretva jõkke, kus oli tugev vool ja värk ja ma arvan, et tal oli mingi südame- või kopsuprobleem. Ta vajus vee alla ja uppus. Te võite ette kujutada, kui raske hoop see perekonnale oli, pärast seda muutus isa omamoodi fanaatikuks. Tal olid kõigi suuremate võistluste videosalvestused ja nendel mitte ainult Sabahudin, vaid ka Ali, Foreman, Tyson ning lisaks kõik Bruce Lee ja Chackie Chani filmid.

Neid me siis vaatasimegi, kui televiisori ees istusime. Rootsi televisioon pole kuigi huvitav. Sellest ei jäänud midagi meelde. Olin kahekümneaastane, kui esimest korda Rootsi filmi vaatasin, mul polnud aimugi mingitest Rootsi kuulsustest või tuntud sportlastest, nagu näiteks Ingemar Stenmark või keegi teine. Aga Alid ma teadsin! Milline legendaarne mees! Ta käis oma rada, ta ei hoolinud teiste jutust. Ta ei otsinud vabandusi ja seda pole ma kunagi unustanud. See mees oli lahe. Tahtsin tema moodi olla ning mõnikord tegin teda järele, näiteks ütlesin: „Ma olen parim.” Rosengårdis tuli ise enda eest seista ja kui keegi mõnitama kukkus – kõige hullem, kui kutsuti argpüksiks – tuli ta paika panna.

Aga üldiselt ma tüli ei norinud. Oma kodulävele ei situta, oli meil tavaks öelda. Rohkem oli Rosengårdi rahval kokkupõrkeid kõigi teistega. Olin kohal, nägin ja karjusin nende rassistide peale, kes korraldavad iga aasta 30. novembril paraadi, et mälestada Rootsi sõdurkuninga Karl XII surma. Ja ükskord nägin tervet Rosengårdi tüüpide jõuku, neid oli umbes kakssada, kes läksid ühele mehele kallale. See ei näinud ausalt öeldes kuigi hea välja. Aga need olid minu kandi poisid ja ma läksin nende kampa ja ma ei usu, et see mees end pärast kuigi hästi tundis. Me kõik olime ülbed ja metsikud. Aga mõnikord polnud lihtne kõva kutt olla.

Sel ajal, kui me isaga Stenkula kooli lähedal elasime, jäin ma sageli hilisõhtuni ema juurde ja pidin hiljem koju kõndima läbi hämara tunneli, mis läheb ühe suure tee alt läbi. Mõni aasta varem oli seal mu isa röövitud ja läbi pekstud ning kuna selle tagajärjel tekkis tal kopsu kollaps, sattus ta haiglasse. Mõtlesin sellele juhtumile sageli, kuigi loomulikult püüdsin sellest hoiduda. Mida rohkem ma seda mõtet tõrjusin, seda pealetükkivamalt see pähe tikkus. Samas piirkonnas oli raudtee ja magistraal, lisaks üks kole allee, paar põõsast ja kaks tänavavalgustit, üks kohe enne tunnelit ja teine pärast seda. Muus osas oli seal hämar, äärmiselt kõhe kant. Niisiis kujunesid tänavavalgustid minu maamärkideks. Nendevahelist lõiku jooksin nagu hullumeelne, süda pekslemas ja peas vasardamas mõte: „Niikuinii on seal tunnelis mingid kahtlased tüübid. Sellised, kes mu isa peksid.” Kogu see aeg lootsin meeleheitlikult, et kui ma jooksen küllalt kiiresti, on kõik korras, koju jõudes olin alati võhmal ja sugugi mitte Muhammad Ali moodi.

Ükskord viis isa meid Sanelaga Arlövi ujuma ja pärast seda olin ma sõbral külas. Kui ma sealt lahkuda tahtsin, hakkas sadama. Kallas nagu oavarrest, pedaalisin täiega kodu poole ning koperdasin tuppa üleni märjana. Me elasime sel ajal Zenitgatanil, Rosengårdist natuke eemal, ja ma olin päris läbi. Ma värisesin ja kõht valutas. Mul oli väga valus. Ma ei suutnud end liigutada. Tõmbasin end voodis kägarasse. Oksendasin. Mul oli mingi haigushoog. Olin paanikas.

Isa tuli koju ja selge see, et ta oli, nagu ta oli, külmkapp oli tühi ja ta jõi liiga palju. Aga kui olukord tõsine, siis pole temast paremat: ta helistas takso kohale, võttis mu sülle mulle talutavas, kerratõmbunud asendis, nagu väike krevett, ning tassis autosse. Tol ajal olin sulgkerge. Isa oli suur ja tugev ning endast täiesti väljas, ta oli nagu lõviisa ja karjus taksojuhile (too oli naine): „Ta on mu poeg, ta on mulle kõige tähtsam maailmas, põrgusse need liikluseeskirjad, ma maksan trahvi, ma räägin politseiga,” ja autojuht tegi, nagu isa käskis. Ta sõitis kahe punase fooritule alt läbi ning jõudis Malmö keskhaigla lasteosakonna juurde. Nagu ma nüüd tean, oli seisund ohtlikuks muutunud. Mulle tuli selga süst teha ja isa oli kuulnud mingit juttu, et mõned on sellest halvatuks jäänud, nii et ta pani vist terve haigla personali paika. Kui midagi viltu oleks läinud, oleks ta läbi kogu linna amokki jooksnud.

Aga ta rahunes maha, ma lamasin nuttes kõhuli ja sain lülisambasse süsti. Selgus, et mul on meningiit, õde tõmbas kardinad ette ja lülitas kõik tuled välja. Ma pidin olema täielikus pimeduses, mulle anti ravimeid ja isa valvas voodi juures. Järgmisel hommikul kell viis avasin silmad ja kriis oli möödas. Ma ei tea siiani, mis selle esile kutsus, võib-olla ei hoolitsenud ma enda eest piisavalt.

Ma ei toitunud kuigi korralikult. Olin tollal väike ja kidur. Sellele vaatamata pidin mingis mõttes tugev olema. Unustasin selle vahejuhtumi ära ja läksin eluga edasi, selle asemel, et kodus nukrutseda. Otsisin seiklusi, olin kogu aeg liikvel ja tegevuses. Olin keevaline ja võisin lahvatada nagu isagi – et kelleks kuradiks sa ennast pead? Need olid karmid aastad, mõistan ma nüüd. Isa oli kord nii kord naa, sageli tükk aega kodust ära või siis tulivihane: „Ma tahan, et sa selleks ja selleks kellaajaks kodus oleksid.”– „Vaata, et sa seda ei tee.”

Kui tahtsin oma isa silmis midagi väärt olla, siis pidin tagasilöögi korral püsti tõusma ja mehe eest väljas olema. Ta ei sallinud seda tänapäeva meeste suhtumist, mingit: „Mu kõht valutab. Mul on kehv olla.” Mitte midagi sellist!

Õppisin hambad risti suruma ja edasi minema, kuid samas õppisin ka eneseohverdamist. Kui me IKEAst uue voodi ostsime, ei saanud me endale selle kojutoomise teenust lubada. See maksaks lisaks 500 krooni või midagi sellist. Mida me siis tegime? Lihtne. Isa kandis voodi IKEAst koju, terve tee, kilomeeter kilomeetri järel, täiesti segane. Ja mina tulin voodijalgadega tema järel. Need ei kaalunud eriti midagi. Sellest hoolimata ei jõudnud ma temaga sammu pidada.

„Võta rahulikult, isa, oota.”

Aga tema marssis aina edasi. Tal oli selline macho stiil ja mõnikord ilmus ta oma kauboi riietes kooli vanemate koosolekule. Kõik mõtlesid, kes see veel on. Inimesed märkasid teda. Teda austati ja õpetajad ei julenud minu peale nii palju kaevata, nagu oleksid tahtnud. Nad leidsid, et selle tüübiga tuleb ettevaatlik olla!

Minult on küsinud, mida ma teeksin siis, kui must poleks jalgpallur saanud. Mul pole aimugi. Võib-olla oleksin pätiks hakanud. Tol ajal tegin palju pättust. Mitte et me oleksime ekstra vargil käinud, kuid palju asju lihtsalt juhtus, ja need ei olnud mitte ainult rattavargused. Olime käinud ka toidupoodides ja mõnikord sain oma põnevuslaksu lihtsalt teo tegemisest. Asjade sisse vehkimine oli põnev, aga mul on hea meel, et isa sellest kunagi teada ei saanud. Jah, mu isa jõi, kuid meil oli siiski ka palju reegleid. Tuleb mõistlikult käituda ja muu selline. Kindlasti mitte varastada, mitte mingil juhul. Siis oleks päris põrgu lahti läinud. See kord, kui me Wesseli kaubamajas oma jopedes vahele jäime, mul isegi vedas. Olime näpanud asju 1400 krooni väärtuses. See oli juba rohkem kui tavaline maiuste varastamine. Aga mu sõbra isa pidi meile sinna järele tulema ja kui koju tuli kiri, mis teatas, et Zlatan Ibrahimović tabati poevarguselt, bla-bla-bla, õnnestus mul see tükkideks rebida, enne kui isa seda nägi. Pätsamine tekitas sõltuvust, ma jätkasin varastamist, nii et jah, asjad oleksid võinud halvasti lõppeda.

Vähemalt võin kindlalt öelda, et narkootikumidega ma tegemist ei teinud. Ma olin täielikult nende vastu. Vähe sellest, et ma valasin isa õlle kraanikaussi, ma viskasin ka ema sigarette minema. Vihkasin kõiki narkootikume ja meelemürke ning olin 17 või 18aastane, kui ma esimest korda purjus olin ja oksendasin trepikojas nagu tüüpiline teismeline. Sellest korrast peale pole ma kuigi palju purjus olnud, vaid see üks juhtum, kus ma pärast Juventusega esimese Scudetto võitmist vannis pildi tasku panin. See oli Trézéguet, igavene libekeel, kes mu jooma meelitas.

Me Sanelaga olime ka Keki vastu karmid. Tal ei olnud lubatud suitsetada ega juua, vastasel korral tõmbasime ta liistule. See oli mu väikese venna puhul kindel reegel.

Me hoolitsesime tema eest. Delikaatsemate asjadega läks ta Sanela jutule. Karmima kraamiga tuli ta minu juurde. Seisin tema eest. Võtsin vastutuse. Kuid muus osas polnud ma just eriline pühak ja ma polnud alati kuigi kena oma sõprade ja meeskonnakaaslaste vastu. Käitusin halvasti, tegin selliseid asju, mis ajaksid mu praegu pöördesse, kui keegi teeks sama Maxile või Vincentile. Aga nii oli. Seda ei tohi unustada. Juba siis oli mul kaks tahku.

Ma olin nii distsiplineeritud kui ka metsik ja mõtlesin selle kohta terveid filosoofiaid välja. Minu eripäraks oli see, et ma ei tahtnud ainult lõugu lõksutada, vaid ka tegusid teha. Mitte ainult öelda, et mina olen tegija, aga kes sina oled. Muidugi mitte – pole midagi haledamat – aga ma ei tahtnud ka sellega piirduda, et teen hea soorituse ja pärast ajan mingit umbmäärast juttu, nagu Rootsi staarid tegid. Ma tahtsin hästi mängida ja natuke ka ärbelda. Mitte et ma oleksin uskunud, et minust saab mingisugune superstaar. Jumala eest, ma olin ju Rosengårdist! Aga võib-olla kujunesin ma just tänu sellele natuke teistsuguseks.

Olin riiukukk. Olin segane. Aga mul oli ka iseloomu. Ma ei jõudnud alati õigeks ajaks kooli. Mul oli raskusi hommikul ülestõusmisega – on praeguseni –, aga ma tegin kodused ülesanded ära, vähemalt mõnikord. Matemaatika oli imelihtne. Üks pilguheit ja juba nägin ma vastust. See oli natuke nagu jalgpalliväljakul. Strateegiad ja vastused tekkisid välkkiirelt. Kuid oma lahenduskäigu esitamisega jäin hätta ja õpetajad arvasid, et ma spikerdan. Ma ei olnud päris selline õpilane, kellelt nad oleksid häid eksamitulemusi oodanud. Ma olin rohkem selline laps, kes klassist välja saadeti. Kuid tegelikult ma õppisin. Tuupisin enne eksameid, aga päev hiljem olin juba kõik unustanud. Ma polnud otseselt halb laps. Mul oli lihtsalt raske paigal püsida, loopisin kustutuskumme ja tegelesin muu kõrvalisega. Olin rahutu.

Need olid rasked aastad. Me kolisime kogu aeg, ma ei tea täpselt, miks. Aga seda juhtus harva, et elasime ühes kohas kauem kui aasta, ning õpetajad kasutasid seda ära. Õpilane peab käima oma kodupiirkonna koolis, ütlesid nemad, aga mitte seadust silmas pidades, vaid sellepärast, et nad nägid selles võimalust minust vabaneda. Vahetasin tihti koole ja mul oli raske sõpru leida. Isal oli muutuv töögraafik, sõda ja joomine ning häirivalt vali tinnitus – ta kuulis nagu mingit olematut heli. Mina pidin järjest rohkem ise hakkama saama ning mitte muretsema meie peres valitseva kaose pärast. Alati toimus midagi. Balkani rahvas on jube kamp. Mu narkosõltuvuses õde oli katkestanud sidemed ema ja ka ülejäänud perega ning seda ei saa pärast kõiki neid hädasid narkootikumide ja võõrutuskeskustega päris ootamatuks pidada. Kuid isegi mu teine poolõde visati perekonnast välja. Ema oleks ta oma elust nagu ära kustutanud ja mul pole aimugi, mille pärast. Olid mingid sekeldused õe poisiga, ühe Jugoslaaviast pärit tüübiga. Tal oli mu õega tüli ja miskipärast oli ema poisi poolt, mille peale läks õde endast välja ja neil tekkis emaga ütlemisi ning see polnud hea. Ent see ei oleks tohtinud nii suur probleem olla.

Meil oli varemgi suuri perekondlikke kokkupõrkeid esinenud, kuid ema oli uhke inimene ja ma olen kindel, et nad jäi õega omamoodi sundseisu. Ma mõistan seda. Ka mina ei unusta midagi. Ma mäletan alatut jalgade altniitmist veel aastaid. Mäletan, kui mulle on käru keeratud, ja ma võin kohutavalt kaua viha pidada. Aga seekord pingutasid nad üle.

Varem oli meid ema juures viis, aga nüüd olime kõigest kolmekesi: mina, Sanela ja Aleksandar, ning nii see pidigi jääma. See oli otsekui kivisse raiutud. Poolõde ei kuulunud enam meie sekka ning aastad möödusid. Temast polnud midagi kuulda. Alles viisteist aastat hiljem helistas ta poeg mu emale. Mu poolõel oli poeg – teisisõnu oli mu emal lapselaps.

„Tere, vanaema,” ütles ta, kuid ema ei tahtnud temaga tegemist teha.

„Vabandust,” ütles ema ja katkestas lihtsalt kõne.

Ma ei tahtnud seda uskuda, kui ma sellest kuulsin. Mul hakkas kõhus keerama. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Pidin häbi pärast maa alla vajuma. Nii ei tohi teha! Mitte mingil juhul! Kuid meie peres on nii palju uhkust, et see rikub meie vahel kõik ära, ja mul on hea meel, et mul oli vähemalt jalgpall.