Читать книгу Mina, Zlatan - Zlatan Ibrahimović - Страница 7

Gümnaasiumis hakkasin käima Borgarskolanis, kus valisin sotsiaalteaduste õppekava ja keskendusin jalgpallile ning lootsin suurepäraseid tulemusi. Nüüd pidi kõik teistmoodi minema! Nüüd olen ma tõeliselt lahe. Kuid sellest kujunes hoopis šokk. Okei, ma olin selleks natuke ka ette valmistatud.

Meie meeskonnas olid mõned poisid Limhamni rikkurite rajoonist. Aga koolis olid ka mõned tüdrukud ja upsakad tüübid, kellel olid trendikad rõivad ja kes käisid nurgataga suitsetamas. Ilmusin kohale tossudes ja treeningdressis, mis kaetud Adidase või Nike logodega. Mina arvasin, et see on ülilahe, ning käisin kogu aeg nii ringi. Ma ei taibanud, et selline riietus andis kõigile teada, et ma olen Rosengårdist! Olin nagu üks suur reklaamplakat. Nagu oleks see abiõpetaja mul endiselt kaasas.

Borgarskolanis olid kõigil Ralph Laureni sviitrid, Timberlandi saapad ja triiksärgid! Kujutage ette! Ma polnud seni nööpide ja kraega särki kandvaid poisse eriti näinudki ning mõistsin nüüd, et pean otsustavalt tegutsema. Koolis oli külluses vingeid tüdrukuid. Mul pole mingit mõtet minna neile oma getopoisi välimusega külge lööma. Rääkisin sellest isaga ja meil läks ütlemiseks. Ma sain sel ajal riigilt stipendiumi, 795 krooni kuus, ja isale oli enesestmõistetav, et see on tema valduses, sest tema kanda olid minu ülalpidamise kulud, nagu ta selle sõnastas. Mina aga ütlesin: „Ma ei või olla kooli kõige nõmedam tüüp!”

Kuidagi ta siiski leppis sellega. Sain oma stipendiumi, pangaarve ja pangakaardi, millel oli mingi puu pilt. Stipendium tuli iga kuu kahekümnendal päeval ning paljud mu sõbrad seisid ja ootasid öösel kell 23.59 sularahaautomaadi juures nagu mingid napakad. Kas on juba kesköö? Kümme, üheksa, kaheksa … Ma olin natuke lahedam, kuid järgmisel hommikul võtsin ma kindlasti märkimisväärse osa stipist välja ja läksin Davise teksaseid ostma.

Need olid kõige odavamad. Need maksid 299 krooni. Pärast ostsin veel mõned odavad kraega T-särgid, kolm särki 99 krooni eest. Katsetasin paari stiili. Miski ei aidanud. Mu välimus reetis endiselt, et olen Rosengårdist. Ma ei passinud teiste sekka. Nii mulle tundus. Olen kogu elu väike olnud, kuid sel suvel kasvasin palju pikemaks, vaid paari kuuga kakskümmend sentimeetrit ja usun, et olin päris kiitsakas. Pidin sellega lihtsalt leppima ja esimest korda elus hakkasin kesklinnas aega veetma, Burger Kingis, Triangleni ostukeskuses, Lilla Torgi väljakul.

Jätkasin ka mõnede oma pahedega, kuid nüüd enam mitte ainult põnevuse pärast. Mul oli lahedaid asju vaja. Muidu polnud koolihoovis mingit lootust. Niisiis varastasin ühe mehe pleieri, vinge Minidisci. Meie riidekapid olid klassiruumi kõrval. Nendel olid koodlukud ja ma sain ühelt semult teise poisi koodi teada. Kui teda kohal polnud, läksin ta luku kallale – viis paremale, kolm vasakule – ja juba kõndisingi tema Minidisci pleieriga minema, kuulasin tema lugusid ja tundsin end päris tegijana. Aga loomulikult ei olnud sellest veel küll.

Ma ei paistnud eriti silma. Olin ikka veel getost pärit poiss. Mu sõber oli nutikam. Ta soetas omale kõrgklassi perekonnast sõbratari, hakkas tolle vennaga sõbrustama ning selle venna riideid laenama. See oli muidugi hea trikk, kuigi toimis vaid teatud piirini. Meie, getost pärit poisid, ei sulandu kunagi täielikult. Me olime erinevad. Aga siiski – see minu sõber hakkas kandma tasemel brände, tal oli lahe tüdruk ja ta ajas nina püsti, et vähe polnud. Mina aga tundsin end halvemini kui kunagi varem. Jätkasin oma jalgpalliga.

Ka see ei edenenud teab kui hästi. Olin jõudnud noortemeeskonda ning mängisin poistega, kes olid minust aasta vanemad, seegi oli juba omaette saavutus. Meil oli suurepärane kamp, Rootsi üks paremaid meeskondi meie vanusegrupis. Aga mina olin vahetusmängija. See oli Åke Kallenbergi otsus. Loomulikult võib treener panna vahetusmeeste pingile, keda tahab. Aga ma ei usu, et asi oli ainult jalgpalli mängimises. Kui mind mängima lasti, lõin ma üsna palju väravaid. Ma ei olnud halb mängija. Aga ma olin nende arvates muus mõttes halb.

Öeldi, et ma ei arvestanud piisavalt meeskonnaga. „Sinu triblamine ei vii mängu edasi!” Kuulsin sellist juttu sadu kordi ja mõistsin selle tagamõtet. Et nagu … see Zlatan, kas ta pole mitte liiga tasakaalutu? Allkirju küll enam ei kogutud, aga palju puudu ka ei jäänud, ja tõsi oli, et käisin oma meeskonnakaaslastele pinda. Ma karjusin ja seletasin mänguväljakul liiga palju. Võisin pealtvaatajatega tülli minna. Ei midagi tõsist. Aga ma olin kergesti ärrituv ja mul oli oma mängustiil. Olin teistsugune mängija ning võisin kergesti vihastuda. Ma ei sobinud hästi Malmö FFi. Nii arvasid paljud. Mäletan Rootsi noorte meistrivõistlusi. Jõudsime finaali ja loomulikult oli see suur asi.

Kuid …ke Kallenberg ei lasknud mind platsile. Mind ei lubatud isegi varumeeste pingile. „Zlatanil on vigastus,” ütles ta kõigile ja see ajas mu marru. Mis mõttes vigastus? Mis juttu ta ajab? Ütlesin talle:

„Mida sa räägid? Kuidas sa saad sellist juttu ajada?”

„Sul on vigastus,” kordas tema ja ma ei uskunud oma kõrvu. Miks ta hakkas sellist jama ajama, kui me pidime finaali minema?

„Sa ütled seda ainult sellepärast, et sa ei taha minuga tegemist teha.”

Aga ei, tema meelest ma olingi vigane ja see ajas mu vihale. Midagi oli viltu. Keegi ei öelnud, milles asi. Keegi polnud nii julge. Sel aastal võitis Malmö FF Rootsi noorte meistrivõistlused ilma minuta ja ei saa öelda, et see oleks mu enesekindlust suurendanud. Muidugi jätkasin ma ärplemist. Näiteks kui itaalia keele õpetaja mind tunnist välja saatis ja mina talle ütlesin: „Mul on sust täitsa suva. Õpin itaalia keelt siis, kui lähen profina Itaaliasse,” mis on natuke naljakas, kui arvestada, kuidas asjad hiljem kujunesid. Kuid tol ajal oli see lihtsalt suurustamine. Ise ma oma sõnu ei uskunud. Kuidas oleksin saanud uskuda, kui ma ei kuulunud isegi noortemeeskonna algkoosseisu.

Põhimeeskonnal oli tol ajal probleeme. Malmö FF on nagu riigi kõige kõvem tiim. Kui mu isa seitsmekümnendatel Rootsi tuli, domineerisid nad terves liigas. Nad jõudsid isegi meistrite liiga finišini ehk Euroopa karikamängudele, nagu seda siis kutsuti, ja noortekoondisest ei võetud tol ajal pea kedagi põhimeeskonda. Juhtkond värbas mängijaid hoopis teistest meeskondadest. Kuid sel aastal toimus meeskonnas muutus. Kuigi keegi ei saanud hästi aru, miks, hakkas klubi käsi väga halvasti käima. Malmö FFi, mis oli alati olnud Allsvenskani liiga tipus, ähvardas liigast väljalangemine. Nad mängisid halvasti. Nende rahaasjad olid kehvad. Nad ei suutnud mängijaid sisse osta, seega said hoopis paljud noormängijad võimaluse ja võite ette kujutada, kui palju me sellest noortemeeskonnas rääkisime! Kelle nad välja valivad? Kas võetakse tema või hoopis tema?

Mõistagi osutus valituks Tony Flygare, lisaks veel Guðmunder Mete ja Jimmy Tamandi. Aga mind ei võetud isegi kaalumisele. Arvasin, et olen viimane, keda valitaks. Nii arvas enamik. Nii et ausalt öeldes ei olnud ma kuigi lootusrikas. Isegi noortetreener jättis mu varumeeste pingile. Miks peaks põhimeeskond mu vastu võtma? Polnud lootustki. Siiski ei olnud ma kehvem kui Tony, Mete või Jimmy. Olin seda nendel kordadel tõestanud, kui platsile pääsesin. Milles oli probleem? Mida nad seal haudusid? Kõik need mõtted keerlesid mul peas ringi ja ma olin üha kindlam, et asi on seotud poliitikaga.

Poisikesena võis tunduda lahe, et olen erinev ja kõva kutt, aga pikas perspektiivis oli see ikkagi puuduseks. Lõppude lõpuks ei tahtnud nad mingeid pruuninahalisi poisse või riiukukkesid, kes teevad kogu aeg edevaid brasiillaste trikke. Malmö FF oli korralik ja uhke klubi. Selle hiilgeaegadel olid kõik mängijad blondid ja vaoshoitud, seal olid sellised nagu Bosse Larsson, kes rääkis viisakalt ja läbimõeldult, ning sellest ajast peale ei ole nad sisserännanute juurtega mängijaid eriti meeskonda võtnud. Okei, Yksel Osmanovski oli küll, tema vanemad olid makedoonlased.

Ka tema oli Rosengårdis üles kasvanud. Tema oli sel ajal Bari klubis elukutseline jalgpallur. Aga tema oli viisakam mängija. Ei, mina ei pidanud esindusmeeskonna mängudele pääsema. Minul oli noortemeeskonna leping. Pidin leppima sellega ja alla kahekümneaastastega. U-20 meeskond oli neil koos Borgarskolani jalgpalliakadeemiaga loodud, kuna noortemeeskond oli mõeldud vaid kuni kaheksateistkümneaastastele poistele. Meid, keda sinna valiti, ei olnud eriti palju, meid polnud piisavalt, et meeskonda moodustada. Kuid mõte oli selles, et takistada meid klubist lahkumast, ja me mängisime sageli teise meeskonna liikmetega kolmanda divisjoni mängijate vastu. See polnud midagi suurepärast, aga mul oli võimalus end näidata.

Mõnikord tegime trenni koos põhimeeskonnaga ja ka siis ei suutnud ma end teiste järele kohandada. Tavaliselt ei hakka juunior sellises olukorras vingelt triblama. Ta ei võta keerulises olukorras ette suurt rünnakut ega hakka karjuma „Mine peale, kurat!” Ta on viks ja viisakas. Aga mina mõtlesin, et miks mitte. Mul pole midagi kaotada. Andsin endast kõik ja loomulikult märkasin, et nad hakkasid minust rääkima. „Kelleks ta end peab?” ja muud sellist, mina aga ütlesin endamisi „Kerige põrgu!” ning ajasin oma asja edasi. Jäin oma trikkide juurde. Mängisin kõva venda ja mõnikord oli ka põhimeeskonna treener Roland Andersson mängu jälgimas.

Alguses olin lootusrikas: huvitav, kas ma olen tema arvates hea mängija? Aga see lootus kadus, kui minu ümber see jama peale hakkas. Kui ma teda ühel päeval jälle platsi ääres nägin, arvasin, et ta oli minu kohta nurinat kuulnud. Keegi oli kaevanud. Sel ajal olin ma jalgpallis veel rohkem pettunud, ma polnud ka mujal kuigi edukas, eriti koolis. Olin endiselt kartlik ja ebakindel ning sageli läksin kooli vaid lõunat sööma. Mul oli hundiisu. Kuid ülejäänu mind eriti ei huvitanud. Tegin järjest vähem ja vähem koolitöid ning lõpuks langesin koolist päris välja, kodus oli selle pärast palju tülitsemist ja õiendamist.

See oli nagu miiniväli, millest ma tahtsin eemale hoida, ning jätkasin oma trikkide harjutamist hoovis. Riputasin oma toa seintele Ronaldo pildid. Ronaldo oli tegija. Mitte ainult oma petekate ja väravate pärast maailmameistrivõistlustel. Ronaldo oli igas mõttes hiilgav. Tahtsin temasuguseks saada. Meheks, kes otsustab mängu. Rootsi jalgpallikoondise mängijad – kes need veel on? Polnud ühtegi superstaari, mujal maailmas ei rääkinud neist keegi. Ronaldo oli minu kangelane, ma jälgisin internetis tema tegevust ja püüdsin õppida tema võtteid ning arvasin, et minust saab suurepärane jalgpallur. Läksin palliga mängeldes üle platsi.

Aga kas mul oli ka mingeid tulemusi näidata? Enda arvates mitte. Maailm oli ebaõiglane. Minusugustele ei antud mingit võimalust, minust ei pidanud staar saama, ükskõik, mida ma ka tegin. Nii mulle tundus. Lõin juba käega. Olin eksinud ja otsisin uusi võimalusi. Kuid mul polnud selle jaoks energiat. Jätkasin lihtsalt mängimist. Sellel päeval, kui Roland Andersson meid jälgis, mängisime U-20 poistega väljakul nr 1. Seda väljakut enam pole. Aga see oli muruplats otse Malmö staadioni kõrval ning pärast mängu öeldi mulle, et Roland Andersson tahab minuga rääkida. Rohkem midagi ei öeldud. Ausalt öeldes sattusin natuke paanikasse ja hakkasin mõtlema: kas ma olen kellegi velo varastanud? olen ma kellelegi peaga virutanud? Sobrasin mõttes kõik oma lollid teod (mida oli palju) läbi. Aga ma ei suutnud välja mõelda, kuidas mõni neist oleks võinud tema kõrvu jõuda, mõtlesin sellele kutsumisele veel tuhat põhjust välja.

Roland on kõva ja madala häälega mees. Ta on viisakas, aga range. Ta domineerib ruumis ja ma arvan, et mu süda peksles natuke.

Olin kuulnud, et Roland Andersson oli mänginud maailmakarikavõistlustel Argentinas. Ta polnud lihtsalt üks vanadest Malmö FFi staaridest selle hiilgeaegadel. Ta oli olnud ka rahvuskoondises. Ta oli tunnustatud mees ja nüüd istus ta seal oma laua taga, näol mitte naeratuse varjugi. Ta näis tõsine, nagu pidanuksin valmis olema üheks tõsiseks peapesuks.

„Tere, Roland. Kuidas läheb? Sa vist tahtsid midagi?”

Tahtsin alati sellist kõva kutti mängida. See oli komme, mis oli mulle lapsepõlvest külge jäänud. Nõrkust ei tohtinud välja näidata.

„Istu maha.”

„Okei, rahu-rahu. Keegi pole surnud. Ausõna.”

„Zlatan, sul on aeg väikeste poistega mängimine lõpetada.”

Väikeste poistega? Millest ta räägib, mõtlesin ma, ja mida ma küll väikestele poistele teinud olen?

„Mida sa sellega öelda tahad?” küsisin ma. „Kas sa pead kedagi konkreetset silmas?”

„Sul oleks nüüd aeg suurte poistega mängima hakata.”

Ma ei saanud ikka veel aru.

„Mäh?”

„Tere tulemast esindusmeeskonda, noormees,” jätkas tema ja ausõna, ma ei oska iial seda tunnet kirjeldada.

Mind oleks otsekui kümne meetri kõrgusele õhku tõstetud, ma vist läksin välja ning virutasin jälle kellegi jalgratta ja tundsin end nagu linna kõige lahedam tüüp.