Читать книгу Mina, Zlatan - Zlatan Ibrahimović - Страница 6

Rosengårdis olid meil erinevad naabrid, aga ükski koht polnud teistest parem või halvem – noh, hästi, sellele piirkonnale, mida me kutsusime mustlaste rajooniks, vaadati ülevalt alla. Aga ei olnud nii, et kõik albaanlased või türklased oleksid kokku hoidnud. Tähtis oli naabruskond, mitte riik, kust sinu vanemad pärit olid. Pidid oma rajoonis püsima, kuid see kant, kus mu ema elas, oli Törnrosen, mis tähendab Okasroosi. Seal olid kiiged, mänguväljak, lipumast ja jalgpalliväljak, kus me iga päev mängisime. Mõnikord ei võetud mind mängu. Ma olin liiga väike. Siis läksin ma raevu.

Ma ei kannatanud, et mind kõrvale jäeti. Ma vihkasin kaotamist. Sellele vaatamata ei olnud võitmine kõige tähtsam. Kõige tähtsamad olid pettekad ja head trikid. Kui öeldi: „Hei, tase! Vaata teda!” Pidin teistele trikkide ja võtetega muljet avaldama, selleks tuli harjutada ja harjutada, kuni olin neist kõigist parem. Sageli hüüdsid emad akna pealt: „Kell on palju. Söök on valmis. Tulge tuppa!”

„Kohe,” vastasime meie ja mängisime edasi, kuni hiliste tundideni, võis sadama hakata ja päris põrguks minna, aga me lihtsalt mängisime edasi.

Me olime lausa väsimatud, mänguväljak oli väike. Seal tuli nii mõtlemise kui jalgadega kiire olla, eriti siis, kui olid väike ja kidur, seega kergesti rünnatav, ja ma õppisin pidevalt uusi lahedaid võtteid. Mul polnud muud võimalust. Muidu poleks ma kellelegi muljet avaldanud ja keegi poleks mind innustanud. Sageli magasin koos jalgpalliga ja mõtlesin trikkidele, mida ma järgmine päev teen. See oli nagu film, mis kunagi otsa ei saanud.

Minu esimene klubi oli MBI (Malmö Boll och Idrottsförening – Malmö Pallimängude ja Spordi Liit). Olin seal alustades kõigest kuueaastane. Mängisime kruusaväljal, mingite roheliste sarade taga, ma väntasin treeningutele varastatud jalgratastega ning arvatavasti polnud ma kuigi heade kommetega. Treenerid saatsid mind mõned korrad koju ja siis ma karjusin nende peale ning sõimasin neid. Kuulsin korduvalt: „Sööda pall edasi, Zlatan!” See ärritas mind, see polnud mulle omane. MBIs mängisid nii sisserännanute lapsed kui ka kohalikud ja paljud vanemad nurisesid mu kodukandis õpitud võtete üle. Ma saatsin nad pikalt ja vahetasin palju kordi klubi, enne kui sattusin FBK Balkani klubisse. See oli juba midagi uut!

MBIs seisid rootslastest isad staadioni serval ja hõikasid: „Jalad käima, poisid! Tubli!” Balkanis võis kuulda pigem midagi stiilis: „Ma keeran su emale taha.” Need olid segased jugoslaavlased, kes kimusid suitsu nagu korsten ning loopisid oma saapaid, ja ma mõtlesin: „Tore, täpselt nagu kodus. Siin mulle meeldib!” Treener oli bosnialane. Ta oli mänginud Jugoslaavias üsna kõrgel tasemel ja temast kujunes meile teine isa. Mõnikord sõidutas ta meid koju ja vahel andis mulle paar krooni, et ma saaksin näljapeletuseks jäätist või midagi sellist osta.

Ma olin mõnda aega ka väravavaht. Ma ei tea, miks. Võib-olla olin eelmise väravavahi peale vihastanud ja öelnud talle midagi stiilis: „Sa oled mõttetu, isegi mina oleksin sust parem.” Olen üsna kindel, et see võis nii olla. Kuid ühes mängus lasin ma mitu väravat sisse lüüa ja siis ma läksin marru. Karjusin, et nad kõik on sitad. Et jalgpall on sitt. Et terve maailm on mõttetu ja et ma lähen hoopis hokit mängima.

„Hokionpaljuparem, sitapead!Mahakkanhokiprofiks!Mingepersse!”

Siis ma uurisin aga hoki kohta ja mõtlesin, kurat, kui palju varustust mul selleks vaja läheb! Korralik kaitsevarustus! See maksis terve varanduse. Nii et ainuke võimalus oli oludega leppida ja selle sita, selle jalgpalliga jätkata. Aga ma ei olnud enam väravas, vaid pääsesin edurivvi ning muutusin päris osavaks.

Ühel päeval oli meil mäng, aga mind polnud kohal. Kõik karjusid, kus on Zlatan. Kus on Zlatan? Lahtilöögini oli jäänud vaid paar minutit, võin kihla vedada, et treener ning meeskonnakaaslased tahtsid mu maha lüüa. „Kus ta on? Kuidas ta saab sellisele tähtsale mängule mitte tulla, kurat?” Siis nägid nad poissi, kes väntab varastatud rattal nagu hull, otse treeneri suunas. Kas see segane kavatseb talle otsa sõita? Ei, suutsin kruusal vibades otse treeneri ees pidurdada ja jooksin joonelt mänguväljakule. Arvata võib, et treener oli maruvihane.

Talle lendas kruusa näkku. Ta jäi kivirahe alla. Aga ta lubas mul mängida ja ma arvan, et me võitsime. Me olime hea kamp. Ükskord võeti mind mingi teise jama pärast mängust välja ja saadeti esimesel poolajal pingile. Meie meeskond oli kaotusseisus 0:4 mingi Vellinge rikkurite karja vastu, tõmmunahalised lapsed mängisid kõrgklassi poiste vastu, õhk särises pingest. Olin vihast lõhkemas. Kuidas võis see idioot mu pingile saata?

„Kas sa oled loll või?” küsisin ma treenerilt.

„Rahune maha. Varsti saad uuesti väljakule.”

Mind vahetati teisel poolajal sisse ja lõin kaheksa väravat. Me võitsime 8:5 ja mõnitasime neid rikkurite lapsi ning loomulikult tundsime end hästi. Ma mängisin tehniliselt ja nägin kogu aeg erinevaid mänguvõimalusi. Ema elurajoonis mängides olin omandanud meisterlikult ootamatute võtete kasutamise. Sellest hoolimata on mul kõrini nendest inimestest, kes käivad ringi ja prääksuvad: „Ma nägin kohe, et Zlatanist saab veel asja, bla-bla-bla. Mina tegelikult õpetasingi talle seda kõike. Ta oli mu parim sõber.” See on pask.

Keegi ei öelnud mulle midagi. Vähemalt mitte nii palju, nagu nad hiljem väitsid. Ükski suur klubi ei tulnud mu uksele koputama. Ma olin suvaline tattnina. Keegi ei arvanud: „Oi, me peame selle väikese talendi vastu head olema.” Pigem võis kuulda: „Kes selle pruuninahalise sisse lasi?” Ka tol ajal olin ma väga ebastabiilne. Võisin ühes mängus lüüa kaheksa väravat ja juba järgmisel matšil põhjalikult põruda.

Veetsin palju aega koos ühe poisiga, kelle nimi oli Tony Flygare. Meil oli ühine keeleõpetaja. Tema ema ja isa olid samuti Balkanilt pärit ning ka tema oli omamoodi karm kutt. Ta ei elanud Rosengårdis, vaid selle lähedal, Vitemöllegatani tänaval. Olime ühel ja samal aastal sündinud, kuid tema sünnipäev oli jaanuaris ja minul oktoobris ning see polnud sugugi tähtsusetu. Ta oli suurem ja tugevam ning teda peeti paremaks jalgpalluriks kui mind. Tonyle pöörati palju tähelepanu: „Vaata teda, on alles mängija!” Nii et ma jäin natuke tema varju. Ma ei tea, võib-olla oli see hea. Pidin hambad risti suruma ja peksupoisi staatusest välja võitlema. Aga nagu juba ütlesin, polnud ma sel ajal eriline tegija. Olin metsik poiss, kohutav laps, ja mul polnud tõesti mingit kontrolli oma emotsioonide üle. Ma elasin end mängijate ja kohtunike peale välja ning vahetasin muudkui klubi. Mängisin Balkani klubis. Tulin tagasi MBIsse, siis jälle Balkanisse ning siis BK Flagg klubisse. See oli paras segapuder, keegi ei viinud mind treeningutele, mõnikord vaatasin platsi ääres olevate vanemate poole.

Mu isa polnud seal kunagi, ei jugoslaavlaste ega rootslaste seas, ja ma ei tea täpselt, mis tunde see minus tekitas. Nii lihtsalt oli. Pidin ise hakkama saama. Olin sellega harjunud. Aga võib-olla see haavas mind. Ma ei oska öelda. Inimesed harjuvad elu paratamatute tahkudega ära, ma ei mõelnud sellele eriti. Isa oli selline, nagu ta oli. Ta oli lootusetu. Ta oli suurepärane. Kord üleval, kord all. Ma ei lootnud temale, mitte nii, nagu teised oma vanematele loodavad. Kuigi jah, mõnikord oleksin tahtnud teda seal näha. Et: „Kurat, oleks ta vaid seda lahedat võtet, seda vinget Brasiilia trikki näinud.” Noh, isal olid ka sellised perioodid, mil ta oli täiesti pühendunud. Ta tahtis, et minust saaks jurist.

Ei saa öelda, et ma oleksin sellest mõttest vaimustuses olnud. Minu tutvusringkonnas seda eriti ei juhtunud, et keegi juristiks hakkaks. Me tegime hullumeelseid asju ja unistasime tegijaks saamisest, meil polnud eriti palju vanemate toetust – ei olnud sellist asja, et: „Tahad, ma räägin sulle Rootsi ajaloost?” Olid vaid õllepurgid, Jugoslaavia muusika, tühi külmkapp ja sõda Balkanil. Aga teate, mõnikord leidis ta aega ja rääkis minuga jalgpallist ning ma olin sellest alati vaimustuses. Selles mõttes, et ta on mu isa, ja ükskord tuli ta minu juurde – ma ei unusta seda iial, see oli kuidagi pidulik:

„Zlatan, sul oleks aeg päris klubis mängida.”

„Mis mõttes päris klubis? Milline see päris klubi on?”

„Hea meeskond, Zlatan. Tippmeeskond, nagu Malmö FF!”

Ma ei saanud tast vist hästi aru.

Mis selles Malmö FFis siis erilist on? Ma ei teadnud sellistest asjadest midagi, ei saanud aru, millises klubis tasub mängida ja millises mitte. Aga ma teadsin seda klubi. Ma olin Balkaniga nende vastu mänginud, nii et ma mõtlesin, et miks ka mitte. Kui isa nii ütleb. Ent mul polnud aimugi, kus nende jalgpallistaadion asub, tegelikult ei teadnud ma linnast üldse midagi. Malmö ei olnud küll kaugel. Kuid see oli teine maailm. Olin juba seitsmeteistkümneaastane, kui esimest korda kesklinna sattusin, ma ei teadnud midagi seal toimuvast. Kuid tegin endale tee treeningukohta selgeks ja pedaalisin sinna umbes pool tundi, varustus supermarketi kilekotis, ning loomulikult olin ma närvis. Malmö FF oli tõsine asi. Enam polnud mingit: „Tulge mängima, poisid!” Siin tuli läbi teha proovimängud ja katsed ning ma märkasin kohe, et olin teistest erinev. Olin valmis asjad kokku pakkima ja koju minema. Kuid juba teisel päeval teatas treener Nils:

„Tere tulemast meeskonda.”

„Tõsiselt või?”

Ma olin siis kolmeteistkümneaastane, seal olid juba mõned võõramaalased, teiste seas ka Tony. Ülejäänud olid valdavalt tavalised rootslased, nende seas ka mõned rikkurite rajoonidest. Mul oli tunne, nagu oleksin mingi tulnukas. Mitte ainult sellepärast, et mu isal polnud suurt ja uhket maja ning et ta ei tulnud kunagi mänge vaatama. Ma rääkisin teistmoodi. Ma triblasin. Läksin hoobilt iga asja peale närvi ja kaklesin. Sain ükskord kollase kaardi, sest karjusin oma meeskonnakaaslaste peale.

„Sa ei või nii teha!” ütles kohtunik.

„Sa võid kah põrgusse kerida,” röögatasin mina ja viskasin varvast.

Rootslastel sai sellest kõrini. Nende vanemad tahtsid must lahti saada ja ma mõtlesin juba tuhandendat korda, et mul on neist siiber. Võin uuesti meeskonda vahetada. Või hakkan hoopis taekwondo´ga tegelema. See ongi lahedam. Jalgpall on mõttetu. Kellegi meeskonnakaaslase idioodist isa käis ringi palvekirjaga. „Zlatan tuleb klubist välja visata,” seisis seal ning igasugused tüübid andsid sellele allkirja. Nad ulatasid seda üksteisele, öeldes: „Zlatan ei kuulu siia. Ta tuleb välja visata! Kirjuta siia alla, bla-bla-bla.”

See oli päris hull. Okei, olin selle isa pojale äsanud. Mind rünnati mängu ajal mitu korda alatult ja ma läksin närvi. Virutasin talle peaga, kui aus olla. Aga mul oli pärast kahju. Väntasin haiglasse ja palusin vabandust. Olin küll rumalalt käitunud, aga ausõna, selle peale kohe palvekiri?! Olge normaalsed! Treener …ke Kallenber lihtsalt põrnitses seda paberit ja põrutas: „Mis kuradi jama see veel on?!”

Ta rebis selle tükkideks. …ke oli päris okei. Noh, teatud määral! Ta pani mu noorteliigas peaaegu terveks aastaks pingile ja arvas nagu kõik teisedki, et ma triblan liiga palju, sõiman liiga palju meeskonnakaaslasi, mul on halb hoiak ja suhtumine ja nii edasi. Ma sain nende aastatega ühe olulise asja selgeks. Kui minusugune kutt tahab tunnustust pälvida, peab ta olema viis korda parem kui Leffe Persson ja kes nad seal kõik olid. Pidin treenima kümme korda rohkem. Muidu polnud mul mingit võimalust. Mitte iialgi! Eriti siis, kui ma olen rattavaras.

Muidugi oleksin pidanud korralikuks hakkama. Ma isegi tahtsin seda. Ma polnud päris lootusetu. Kuid treeningutele oli pikk maa – seitse kilomeetrit – ja tihtipeale pidin terve tee jalgsi kõndima. Aga mõnikord oli kiusatus liiga suur, eriti siis, kui märkasin lahedat ratast. Ükskord nägin kollast ratast, millel olid hiiglaslikud kastid küljes, ja ma mõtlesin, et why not? Hüppasin sadulasse ja väntasin minema – jõle hea minekuga oli. Kuid need kastid olid kummalised ja siis jõudis mulle kohale: see on postiljoni ratas. Ma väntasin ringi ümbruskonna inimeste postiga. Nii et hüppasin rattalt maha ja jätsin selle natuke eemale seisma. Ma ei tahtnud kõigele lisaks veel inimeste posti varastada.

Üks teine kord virutati mult ära ratas, mille olin ise hiljuti varastanud, ja avastasin staadioni juures, et olen jalamees. Koju oli pikk tee, mul oli kõht tühi ja ma ei viitsinud oodata, nii et varastasin riietusruumi juurest teise ratta. Muukisin luku lahti nagu tavaliselt ja mul on meeles, et see ratas meeldis mulle. See oli hea ratas, ma parkisin selle ettevaatusest natuke eemale, et endine omanik sellele peale ei satuks. Kuid kolm päeva hiljem kutsuti meeskond kokku. Mulle oli see juba tuttav värk. Koosolekud tähendasid tavaliselt näägutamist ja õiendamist, nii et hakkasin häid vabandusi välja mõtlema. Näiteks: „Mina ei teinud, see oli mingi teine vend, onju.” Olin õigesti arvanud, sest koosolek toimuski abitreeneri ratta pärast.

„Kas keegi on seda näinud?”

Mitte keegi polnud näinud. Mina kah mitte! Tähendab, sellises olukorras ei ütle sa ju midagi. Nii see käib. Mängid lolli: „Oi, küll on jama, kahju sust, mul kah varastati ükskord ratas.”

Aga see ei andnud mulle siiski asu. Millega ma hakkama olin saanud? Ja milline ebaõnn! Abitreeneri ratas! Treenereid tuleks ju austada. See oli mulle arusaadav. Või täpsemalt – me peaksime neid kuulama ja neilt õppima, tsoonimängu, taktikat ja muud sellist. Kuid samas mitte kuulama. Et nagu jätka triblamist ja trikkide tegemist. Kuula, aga samas ära kuula! Selline oli minu arusaamine. Aga et nende rattaid varastada? See ei tundunud õige. Olin mures ja läksin abitreeneri juurde.

„Niisiis … asi on nii,” ütlesin ma. „Ma laenasin su ratast natukeseks. Oli nagu selline hädaolukord. Erandlik olukord! Saad selle homme tagasi.”

Näitasin oma parimat kohmetut naeratust ja arvan, et see mingil määral mõjus. Naeratus aitas mind nendel aastatel palju kordi, kitsikusse sattudes oskasin ma ikka nalja teha. Aga see polnud lihtne. Ma polnud lihtsalt must lammas. Kui mingid trenniriided kaduma läksid, süüdistasid kõik mind. Ja neil oli selleks ka alust. Ma olin ju rahast lage. Kui teistel olid alati kõige uuemad Adidase ja Puma kängurunahast jalgpallisaapad, ostsin mina enda omad odavast supermarketist 59,90 krooni eest – need seisid riiulil kõrvuti tomatite ja juurviljadega – ning nii käis see ka edaspidi. Mul polnud kunagi midagi, millega uhkeldada.

Kui meeskond välismaal käis, oli paljudel taskurahaks kaks tuhat krooni. Minul oli pigem kakskümmend krooni ja sedagi siis, kui isa jättis ühe kuu üüri maksmata, et mind reisile saata. Ta oleks lasknud end pigem korterist välja tõsta, kui mind koju jääma sundinud. See oli temast väga tore. Aga siiski ei küündinud ma teiste tasemele.

„Tule kaasa, Zlatan, võtame pitsa või burgeri, ostame seda ja teist,” kutsusid teised.

„Ei, hiljem. Mul pole kõht tühi! Ma puhkan natuke.”

Püüdsin kõrvale põigelda ja samas lahedaks jääda. See polnud kuigi lõbus. See polnud ka suur probleem. Aga see oli midagi uut ja mul algas periood, kus ma muutusin ebakindlaks. Mitte et ma oleksin soovinud teiste moodi olla. Noh, võib-olla natuke! Tahtsin nende kombeid õppida, näiteks etiketti ja muud sellist. Kuid enamasti ajasin oma rida. Võib öelda, et see oli minu salarelv. Nägin tüüpe, kes olid pärit vaesematest rajoonidest nagu minagi, aga püüdsid rikkurite moodi käituda. See ei toiminud kunagi, ükskõik kui palju nad vaeva nägid, nii et ma leidsin, et käitun vastupidi, ajan veel rohkem oma liini. Selle asemel, et öelda: „Mul on ainult 20 krooni,” ütlesin mina: „Mul pole raha, mitte öörigi.” See oli lahedam. Äärmuslik. Olin karm kutt Rosengårdist. Olin teistsugune. Sellest kujunes minu identiteet, mida ma nautisin aina rohkem ega teadnud midagi rootsi kuttide iidolitest.

Mõnikord olime esindusmeeskonna mängudel pallipoisteks. Ükskord mängis Malmö FF Göteborgi IFK vastu – tegemist oli tõesti tähtsa matšiga ja mu meeskonnakaaslased hakkasid pabistama, tahtsid kuulsustelt autogramme saada, eriti ühelt, Thomas Ravellilt, kes oli ilmselgelt nende suurim sangar, kuna oli jalgpalli MMil mõned penaltid löönud. Ma polnud temast kunagi midagi kuulnud, aga seda ma teistele ei tunnistanud. Ma ei tahtnud end rumalaks teha. Muidugi olin ka mina MMi vaadanud. Aga ma tahan seda öelda, et ma olin ju Rosengårdist. Mind ei huvitanud mingid rootslased. Ma jälgisin brasiillasi, Romáriot ja Bebetot ja teisi, ning Ravelli juures huvitasid mind vaid tema jalgpalluripüksid. Mõtlesin, kust ma saaksin endale samasugused pihta panna.

Me pidime klubile raha teenimiseks Bingolotto pileteid müüma. Mul polnud aimugi, mis see Bingolotto on. Ma polnud kunagi kuulnudki sellisest tegelasest nagu Loket, kes teles seda loteriisaadet juhtis. Aga ma käisin meie rajoonis ringi, koputasin ustele ja ütlesin: „Tere, minu nimi on Zlatan. Vabandust, et tülitan. Kas te sooviksite loteriipiletit osta?”

Ausalt öeldes ei tulnud mul see hästi välja. Müüsin ligikaudu ühe pileti ja veel vähem müüsin ma advendikalendreid, mis meile klubis jagati. See tähendab, et ma ei müünud neist ühtegi ja lõpuks pidi isa need kõik ära ostma. See polnud õiglane. Me ei saanud seda endale lubada ja meil polnud koju rohkem rämpsu vaja. See, et ma võisin juba novembris kõik kalendri uksekesed avada, ei teinud mind rõõmsaks. See oli absurdne ja ma ei saa aru, kuidas võib lastele sellise ülesande anda, saata nad põhimõtteliselt kerjama.

Mängisime jalgpalli ja me olime hiilgav aastakäik, 1980. ja 1981. aastal Malmös sündinud. Meil oli Tony Flygare, Guðmundur Mete, Matias Concha, Jimmy Tamandi, Markus Rosenberg. Olin ka mina. Meil oli igasuguseid teraseid poisse, ka minu mänguoskused üha paranesid, kuid nurin jätkus. Põhiliselt olid vanemad rahulolematud. Nad lihtsalt ei andnud asu. „Hakkab peale,” ütlesid nad. „Jälle ta triblab!”– „Ta ei sobi klubisse!” See ajas mind vihale. Kes kurat nad olid, et võisid seal seista ja mind arvustada? Räägitakse, et ma kaalunud sel ajal jalgpallist loobumist. See ei pea paika. Küll aga oli mul kõva plaan mõneks ajaks teise klubisse minna. Mul ei olnud sellist toetavat isa, kes mind kaitseks või mulle kalleid riideid ostaks. Pidin ise enda eest hoolitsema, aga need rootsi isad oma ennasttäis poegadega käisid muudkui ringi ja seletasid, kuidas ma kõike valesti teen. Loomulikult tekitas see halva enesetunde! Ja ma olin rahutu. Ma tahtsin tegevust, rohkem tegevust. Mulle oli midagi uut vaja.

Noortemeeskonna treener Johnny Gyllensjö sai sellest teada ja tegi sellest klubis juttu. „Lõpetage ära,” ütles ta. „Mitte igaüks ei saa käia trennis ilusti klanituna ja kammituna. Me jääme niimoodi suurest talendist ilma!” Nad koostasid noormängija lepingu, millele isa alla kirjutas. Ma sain 1500 krooni kuus, mis andis muidugi motivatsiooni juurde, ma pingutasin aina rohkem. Ma ei olnud päris lootusetu, nagu juba varem ütlesin. Ma ei mõelnud ainult ära kuula! Ma mõtlesin ka kuula.

Harjutasin hoolega, kuidas palli surmata nii väheste puudutustega kui võimalik. Aga pean tunnistama, et ma ei hiilanud. Kõik keerles ikka Tony ümber ja ma ahmisin teadmisi, et saada vähemalt sama heaks kui tema. Kogu minu põlvkond Malmös fännas brasiillaste võtteid ja mängu. Me kannustasime üksteist. See oli jälle natuke nagu ema kodupiirkonnas, ja kui me arvutite juurde pääsesime, siis tõmbasime alla igasuguseid pettevõtteid, mida Ronaldo ja Romário tegid, ning siis harjutasime, kuni need meile selgeks said. Kerisime videoid palju kordi edasi ja tagasi. Kuidas nad seda täpselt teevad? Kuidas nad seda väikest asja teevad?

Olime kõik harjunud palli kõksama. Kuid brasiillased rohkem nagu lükkasid palli jalaga, ja meie muudkui harjutasime ja harjutasime, kuni see hakkas selgeks saama ning me viimaks katsetasime seda matšidel. Paljud meist tegid seda. Aga mina läksin veel ühe sammu edasi. Süvenesin veel rohkem. Olin detailide osas veel täpsem. Ausalt öeldes muutus see mul päris kinnisideeks.

Need trikid olid olnud alati minu võimalus tähelepanu pälvida, ma jätkasin triblamist, hoolimata sellest, kui palju isad ja treenerid õiendasid. Ei, ma ei kohanenud. Täpsemalt, ma kohanesin ja samas ei kohanenud. Tahtsin olla erinev. Tahtsin ka treeneri õpetatut omandada ja muutusin järjest paremaks. Kuid mõnikord ei olnud see kuigi lihtne. Vahel tegi see haiget ja ma olen kindel, et ka ema-isa olukord mõjutas mind. Mul oli palju allasurutud värki, mis nõudis väljaelamist.

Koolis palgati ekstra minu jaoks abiõpetaja. Ma sain väga vihaseks. Ma ei eitagi, et olin mürgeldaja. Võib-olla kooli kõige hullem. Aga abiõpetaja?! Olge normaalsed! Mul olid kunstiõpetuses viied ja inglise keeles, keemias ning füüsikas neljad. Ma polnud ju mingi narkar. Ma polnud õieti sigarettigi tõmmanud. Olin lihtsalt rahutu ja tegin palju lollusi. Ometi räägiti minu erikooli panemisest. Nad tahtsid mu teistest eraldada ja mul oli tunne, nagu oleksin ma mingi tulnukas. Mul oleks justkui kellapomm sees tiksuma hakanud. Kas tuleks ka mainida, et mul olid kehalises kasvatuses head hinded? Mul võis natuke keskendumisraskusi olla, ma pidin pingutama, et vaikselt raamatu juures püsida. Aga ma suutsin keskenduda, kui räägiti palli või muna veeretamisest.

Ühel päeval mängisime saalihokit. See abiõpetaja tuli mängu vaatama ja jõllitas mind. Ta jälgis iga mu väiksematki liigutust. Sain vihaseks. Võtsin hoogu maailmatasemel löögiks ja saatsin talle palli otse otsaette. Ta oli täiesti jahmunud ja lihtsalt põrnitses mind. Hiljem helistasid nad isale ja tahtsid rääkida psühholoogilisest abist, erikoolist ja muust jamast, aga te peaksite juba teadma, et mu isaga ei tasu sellistest asjadest rääkida. Keegi ei tohi tema lastest halba rääkida, kõige vähem veel õpetajad, kes lapsi kiusavad. Ta läks päris pöördesse ning tormas kooli kõige oma kauboi hoiakuga: „Kelleks kuradiks te end peate? Tulete siin psühholoogilisest abist rääkima? Hoopis teie peaksite hullumajas istuma, teie kõik. Aga minu pojal pole viga midagi, ta on hea poiss, teie võite põrgusse kerida!”

Ta oli hull jugoslaavlane ja üsna hoos. Varsti see õpetaja lahkus. Mis polnud tegelikult ka mingi ime ja asjad läksid natuke paremaks. Muutusin jälle enesekindlamaks. Kuid ikkagi, kust nad sellise mõtte võtsid! Abiõpetaja – mulle! See ajab mind endiselt vihale. Muidugi võib öelda, et ma polnud mingi paipoiss. Aga lapsi ei või niimoodi teistest eraldada! Nii ei või lihtsalt teha!

Kui keegi peaks kunagi Maxit või Vincenti kohtlema, nagu nad oleksid imelikud, siis mul hakkaks katus sõitma. Ausõna. Oleksin veel hullem kui mu isa. See erikohtlemine on mul endiselt meeles. See ei meeldinud mulle. Okei, võib-olla tegi see mind lõppkokkuvõttes tugevamaks. Ma ei tea. Muutusin veel rohkem võitlejaks. Kuid tol ajal mõjus see mulle väga häirivalt.

Ükskord pidin ühe tüdrukuga kohtingule minema, sel ajal polnud ma tüdrukute seltsis eriti enesekindel. Mingi kutt, kellel abiõpetaja sabas passib – ei kõla ju eriti lahedalt? Ainuüksi tüdrukult telefoninumbri küsimise mõte pani mind higistama! Seisin seal selle hullult kobeda tüdruku ees ja suutsin vaevu pobiseda:

„Tahad sa mõnikord pärast kooli kokku saada?”

„Miks mitte,” ütles tema.

„Kuidas sobiks Gustavil, sellel ja sellel päeval?”

Gustavil tähendas Gustav Adolfi platsi, mis asub Malmö kesklinnas, Triangelni ostukeskuse ja Stortorgeti väljaku vahel, ning see mõte tundus talle meeldivat. Aga kui ma platsile jõudsin, polnud teda kohal. Läksin närvi. See ei olnud just mu kodukant ja ma tundsin end ebakindlalt. Miks ta ei tulnud? Kas ma ei meeldinud enam talle? Möödus minut, kaks, kolm, kümme minutit ja lõpuks ma ei suutnud enam. Täiega alandav oli.

Nüüd tegi mind täis, mõtlesin ma. Kes tahakski minuga kohtama tulla? Nii et ma läksin ära. Suva sellest tüdrukust! Minust saab niikuinii jalgpallitäht. Aga see oli loll lugu. Tüdruku buss oli lihtsalt natuke hilinenud. Bussijuht oli olnud suitsupausil või midagi sellist ja tüdruk jõudis kohale just pärast minu lahkumist ning ta oli täpselt sama pettunud kui mina.