Читать книгу Eesti rahva lugu - Enn Tarvel - Страница 10

Selle peatüki traditsiooniliseks pealkirjaks oleks „Muistne vabadusvõitlus”. Selline ajalootermin tuli kasutusele 1920. aastatel, endastmõistetavalt pärast võidukat Eesti Vabadussõda 1918–1920. Ülimalt selge idee oli kõrvutada 13. sajandi alul toimunud õnnetut võitlust poliitilise iseolemise eest 20. sajandi alguse eduka ja võiduka võitlusega riikliku iseseisvuse eest. Sellisena omandas ajaloolise muistse vabadusvõitluse mõiste igati esiletõstetud Vabadussõja kõrval olulise tähtsuse rahvuslikus kasvatustöös rahvusliku ja verinoore riikliku identiteedi kindlustamisel. 1935. aastal ilmunud suure „Eesti ajaloo” esimese köite kokkuvõtvate lõpulehekülgedena toodud „Tagasivaade” rõhutab vabadusvõitluse määratut väärtust, selle õppetunde mõistusele ühiskonna koondamisel, kultuuritaseme tõstmisel, naabruses olevate liitlastega koostöö tihendamisel, aga veelgi enam selle õpetusi rahva tundmustele ja tahtele. Vabadusvõitlus on sisendanud eneseusaldust, visadust ja vabadusearmastust eesti ühiskonna uuestisünnil ärkamisajal ning eriti Vabadussõjas. „Muistse Vabadusvõitluse julgustav ja õhutav mõju on igavene. See püsib niikaua, kui elab ja võitleb eesti rahvas.”

Nimetus „muistne vabadusvõitlus” on praegu suuresti kõrvale tõrjutud väidetega, et see on ebateaduslik, sobimatu jms. Selle asemel soovitatakse kõnelda ja kirjutada ristisõjast, Liivimaa ristisõjast, ühest kampaaniast Läänemere ristisõdade või Põhjala ristisõdade käigus. See terminivahetus kujutab endast positsiooni vahetamist, vaatekoha muutmist, asumist väljastpoolt vaatleja seisukohale kogu probleemistiku käsitlemisel, Liivimaa alistamise ja ristimise hindamisel. Viimaste aastakümnete tormiline sisenemine Euroopa poliitilisse ruumi ja järjest tihenev lähenemine lääne kultuuriruumi on kuidagi täiesti endastmõistetavalt toonud kaasa järsu paradigmavahetuse ka ajaloouurimises, eriti aga ajalookirjutuses. Need uued küsimuseasetused on meil praegusel ajal tihti üldinimlikult, globaalselt, vähemalt üleeuroopaliselt suunitletud. Selline aktuaalsusele ja moodsatele uurimissuundadele orienteeritud lähenemine on igati seletatav ja vastuvõetavgi rahvusvahelisel teadusmaastikul, kuhu ka eesti ajaloolaskond pürib, aga kohalik emakeelne lugejaskond vajab ka lähivaatelist, kodukohast lähtuvat, enesekeskset ajalookäsitust.