Читать книгу Eesti rahva lugu - Enn Tarvel - Страница 11

Mis on ristisõda, see polegi päris selge. Kas kõik kristlaste usuliste loosungite all peetud sõjad, nn. pühad sõjad, on ristisõjad? Või on ristisõjad ainult need sõjaretked, mis on peetud Jeruusalemma ja Püha Maa (Palestiina) vallutamiseks? Ja kuidas sellisel juhul tuleks nimetada Hispaanias või Liivimaal peetud sõdu? Ajalookirjanduses levinud laiema arusaama järgi oli ristisõda iga usuliste eesmärkide põhjendusel peetud patukahetsuslik sõda, mille paavst välja kuulutas ja mille osalised olid andnud tõotuse võidelda kiriku vaenlaste vastu ning nautisid selle eest kiriku kaitset ja teatud eesõigusi. Peamine neist oli pihitud pattude täielik andekssaamine. Üldise veendumuse järgi olid need, kes langesid võitluses usu eest, märtrid, veretunnistajad. Relvastamata palverännaku ja relvastatud ristisõja mõiste sulasid aja jooksul kokku. Ristisõdija kohta kasutatakse ladina keeles sama sõna kui palveränduri kohta – peregrinus. Sellepärast on eesti keeles ristimärgi võtnute (ladina keeli crucesignatus) kohta parem öelda ristisõitja, mitte ristisõdija. Ristisõitjad kinnitasid tavaliselt ristimärgi oma rüü vasakule õlale.

Kristlike riikide käsituses (alates 4. sajandist) muutusid riigi õiglased sõjad aja jooksul kiriku nimel ja selle kaitsmiseks peetud ususõdadeks, pühadeks sõdadeks. 11. sajandil sai püha sõda paavstivõimule omaseks: 1053 pakkus paavst Lõuna-Itaalias vägedele pattude andeksandmist, 1060. andis Sitsiiliasse muhameedlastele kallale tungivatele vägedele oma lipu. Kui paavst Urbanus II (1088–1099) kuulutas 1095 Esimese ristisõja Püha Haua vabastamiseks, patukahetsusliku püha sõja, mitte enam relvastatud palverännaku, ei mõelnud ta välja midagi põhimõtteliselt uut. Eugenius III (1145–1153) bulla 1145. aastast kuulutas selgesti paavsti voli lubada pattude täielikku andeksandmist jumalast antud võimuga. Sellega algasid üleskutsed Teiseks ristisõjaks. Kui saksi ülikud 1147. aastal ei soovinud osa võtta ristisõjast Pühal Maal, vaid tungida naabrusse lääneslaavlaste vendide maale (tänapäeva Ida-Saksamaal), mõjutati paavsti muutma seegi sõjakäik ristisõjaks: bulla andis osavõtjatele vastavad eesõigused. Innukas sõjaõhutaja Clairvaux’ kloostri abt Bernard (u. 1090–1153) jutlustas verist vihkamist nende vastu, kes jumalat ei armasta, „kättemaksu paganatele”. Ta pakkus valikut ainult ristimise ja surma vahel. Teine ristisõda (1147–1149) kujunes seega pühaks sõjaks kolmel rindel: muhameedlaste vastu idamail ja Portugalis ning vendi paganate vastu Vendimaal.

Lundi peapiiskopkond oli Taani ekspansiivse idapoliitika kandja ja suunaja. Lundi peapiiskop nimetas 1171 või 1172 eestlaste piiskopiks ühe Prantsuse munga (Fulco). (Selle mehe misjonitegevusest eestlaste maal pole ajalooallikais vähimaidki kinnitusi.) Taanlased korraldasid 1196 või 1197 sõjakäigu kuhugi Eestimaale, 1206 Saaremaale. 1209 nimetas paavst Lundi peapiiskopi apostlikuks legaadiks ümbruskonna paganarahvaste üle, Liivimaa piiskop Albert lubas Taani kuningale 1218 mingeid territoriaalseid loovutusi. Taani kuningas vallutas 1219–1220 Põhja-Eesti maakonnad. Ometi ei suutnud Taani oma ekspansiivset Läänemere-poliitikat realiseerida ning loobus sellest aastail 1221–1222. (Fotol Lundi toomkirik.)

Taani riik koosnes 10. sajandi keskel kolmest osast: Jüüti poolsaar (Jylland), Taani saarestik (Sjælland), alad Skandinaavia poolsaarel (Skåne jt.). Ristiusu levimine ja selle ametlik vastuvõtmine (arvamisi 1065) tõi kaasa kahe piiskopiresidentsi rajamise Skånes. Neist oluline ja püsima jääv oli Lundis, kus linnaehituse sugemeid leidub 11. sajandi algusest. Taani kirik käis Hamburg-Bremeni peapiiskopkonna alla kuni Skandinaavia oma peapiiskopkonna asutamiseni Lundis 1103 või 1104. Lundi peapiiskop oli kõigi Põhjamaade kirikute priimas. Lundi kui kirikliku keskuse tähtsus vähenes Nidarosi (Trondheimi) peapiiskopkonna (umbes 1152–1154) ja Uppsala peapiiskopkonna (1164) asutamisega, kuid ta jäi ikka oluliseks vaimse kultuuri keskuseks Skandinaavias ning Lundi primaat kehtis vaidlustamistest hoolimata. Liivakivist romaani stiilis peakirikut hakati ehitama 1080. aastatel, kirikuhoone osi on sisse õnnistatud 1123 ja 1145, kaksiktorn 12. sajandi lõpul.

Mõnekümne aasta pärast jõudsid ristisõjad Läänemere idakaldale. 17. septembriga (kas 1171. või 1172. aastal) on dateeritud paavst Alexander III (1159–1181) misjoniprivileeg kõigile usklikele Taanis. Kirjas 11. septembrist Põhjamaade kuningatele, vürstidele ja kõigile ristiinimestele kutsus paavst ristisõtta eestlaste ja teiste paganate vastu, lubades patukustutuse üheks aastaks. Teoks tehti need üleskutsed mõnevõrra hiljem. Coelestinus III (1191–1198) kutsus 1193 ja Innocentius III (1198–1216) 1199 üles ristisõjale Liivimaale liivlaste vastu ning 1198 ja 1200 toimusid saksa ristisõitjatel esimesed sõjalised kokkupõrked liivlastega. Liivlaste piiskop Albert (1199–1229) sai 1204. aastal paavstilt alatise ristisõjaprivileegi, bulla, mis andis talle õiguse värvata ristisõitjaid, kui ta seda vajalikuks pidas. Liivimaal oli nüüd pidev ristisõja olukord, ristiretki õigustati sealse misjonikiriku kaitsmisega. See tähendas sisuliselt uue kristliku riigi loomist. 1212 kuulutas paavst, et Liivimaa allub Püha Peetruse aujärjele. See maa tuli niisiis alistada. Vallutuslaine hakkas nüüd voogama eestlaste maale. 1196. või 1197. aastal hakkas ka Taani uuesti hauduma vallutus- ja misjoniplaane eestlaste vastu. 1206 tegid taanlased sõjaretke Saaremaale. See oli kiriklikult ette valmistatud, päris ristisõda. Lundi peapiiskop oli 13. jaanuaril 1206 saanud paavstilt volituse ristiusule tehtud ülekohtu eest kätte maksta, paganad ristiusku pöörata ning piiskop ametisse seada. Taanlastel ei läinud korda Saaremaal kanda kinnitada. Aga Taani ristisõjaüritused jätkusid. Ühe ebamäärasema teate järgi tegid taanlased 1208 sõjakäigu Viljandi alla. Just seal (mitte aga Lindanise all 1219) olevat neile suures kimbatuses langenud taevast valge ristiga punalipp Dannebrog, mis tõi siis võidu. 4. aprillil 1209 määras paavst Lundi peapiiskopi ümbruskonna paganarahvaste apostellikuks legaadiks. See oli õigupoolest täisvolitus Taani misjonitegevuseks. Järgnevalt sai kuningas Valdemar (1170–1241, valitses 1202–1241) 31. oktoobril paavsti korraldused, mis tunnistasid Taani sõjaretked paganate vastu ristiretkedeks ning kutsusid Taani alamaid üles neist osa võtma. Paavst lubas 29. detsembril 1215 kõigil Taani kristlastel asendada ristisõjad Pühale Maale vajaduse korral ristiretkedega liivlaste barbaarse paganarahva vastu ning lubas selleks patukustutuse. Liivimaa kiriku saksa ülemad taotlesid 1218. aasta suvel kuningas Valdemarilt sõjalist toetust Eestimaa paganate alistamiseks. Kuningas lubas seda ning hankis 9. oktoobril 1218 paavst Honorius III-lt (1216–1227) bulla, mis lubas tal allutada oma riigile ja kirikule kõik maad, mis ta paganate käest ära võtab. Ei kerkinud sealjuures küsimust, kas paavstil oli mingisugustki õiguslikku alust kinkida ja jagada maid, mis temale ei kuulunud. Järgmise, 1219. aasta juunis järgnes Valdemar II ristiretk Revalasse. Kui eestlased 1222. aastal olid alustanud otsustava ülemaalise vastuhakkamise, hankis Riia piiskop Albert otsustavaks vastulöögiks valmistudes omalt poolt paavstilt 27. jaanuaril 1223 bulla ristisõjaks.