Читать книгу Eesti rahva lugu - Enn Tarvel - Страница 15

Eestlaste usulistest tõekspidamistest ei ole õigupoolest midagi teada. Henrik oma kroonikas nimetab ainult loomade (härja) ja inimese ohverdamist jumalatele. Jumalate tahet üritati teada saada arbumise teel. Kultusekohtadeks olid hiied, pühad metsasalud. Ühel kaunil hiiemäel (arvatakse, et Ebavere mäel) raius preester 1220. aastal maha jumalakujud ning rahvas olevat imestanud, et neist ei voolanud verd. Need pidid olema juba löödud, kaitsetud inimesed – preislased tapsid 997. aastal misjonär Adalberti, Praha piiskopi, kes oli sattunud nende pühasse hiide. Mingit ettekujutust võimaldab hiline, 19. sajandi etnoloogiline ja rahvaluulematerjal. Rahvausu mõisteid võib nende andmete põhjal taandada animismi (hingede ja loodusvaimude usu) üldistuse alla. Korduvalt on juhitud tähelepanu eestlaste põlistele õrnatundelistele ja looduslähedastele isikunimedele (Lembitu, s.t. armastatu, Ihameel, Himut, s.t. ihaldatu, Viljatõive) erinevalt naabrite germaanlaste või slaavlaste nimedest (Rudolf, s.t. kuulus hunt, Eberhard, s.t. tugev kult, Vladislav, s.t. kuulsalt valitsev), üritades seda seostada rahva meelelaadiga. Arheoloogiline materjal, eeskätt hauapanused osutavad omalt poolt usule hauatagusesse ellu. Mütoloogilised kujud olid mitmesugused kaitsevaimud, haldjad (see on germaani laensõna), metsa või järve või jõe või põllu vaimud, emad ja isad ja nende tütred. Ei ole säilinud mingeid jälgi paljudest jumalatest koosnevast panteonist, nii nagu oli slaavlastel, germaanlastel, ka balti rahvastel ja soomlastel. Ei ole mingeid jälgi jumalate pärisnimedest kohanimedes, nii nagu näiteks skandinaavlastel. Balti rahvaste piksejumala Perkunase nimest pärinevad ilmselt tänapäevani elavad eesti „põrgu” ja soome perkele (eesti „pergel, pärgel”). Eestlaste jumalad (Vanemuine, Ilmarine jt.) on puhas pseudomütoloogia, Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850) 1848. aastal soome eeskujudel parimatel isamaalistel eesmärkidel välja mõeldud. Ainuke pärisnime pidi tuntud mütoloogiline kuju on Henriku kroonikas nimetatud Tharapita, Virumaal sündinud saarlaste suur jumal. Harilikult tõlgitsetakse seda nime või väljendit lahingus kasutatud palvehüüuna „Taar, avita!”. Et sellest keelendist jällegi pseudomütoloogiliselt tuletatud nimi Taara meenutab kõlalt skandinaavia piksejumalat Thori, oletatakse siin laenamist. Teisalt on aga osutatud samakõlalistele jumalanimedele idapoolsetel soomeugri rahvastel (tārǝm, tōrǝm hantidel ja mansidel). Hilisemal ajal üldiselt tuntud jumal Taara kuulub pigem ka pseudomütoloogia valda. Teiselt poolt aga on läänemeresoome keeltes ühine sõna „jumal” võetud misjonäridel kasutusele kristlaste jumala tähenduses. See osutab suunas, et kaitsevaimude ja haldjate kõrvale oli kujunenud abstraheerituma jumala mõiste.

Ristiusu tõi Taani riiki kuningas Harald Blåtand (Sinihammas), kelle isa kuningas Gorm oli visa pagan ja ema Tyra olevat tegelnud võlukunstidega. Pärimus jutustab, et kui kõhklev Harald arutles oma kaaskonnaga, kas kõige vägevam jumal on Odin või Kristus, siis saksa kaplan Poppo tõestas Kristuse vägevust tulise raua kandmisega ja veenis sellega kuningat laskma ennast ristida. 12. sajandi reljeefil on kujutatud kuningas Haraldi ristimist puuraketega baptisteeriumis (ristimisbasseinis). Ristimine toimus millalgi aastate 953 ja 965 vahel. Kuningas laskis end ristida koos kaaskonnaga, sundust kellelgi ei olnud.

Vettekastmisega ristimine (immersioon) võis toimuda mõnes välisveekogus (jões, ojas, allikas vms.), nagu Ristija Johannes ristis evangeeliumide jutustuse järgi Jeesuse Jordani jões või nagu Kiievi rahvast ristiti vürst Vladimir Svjatoslavitši käsul Dnepri jões. 4. sajandist peale hakati katedraalide juurde ehitama baptisteeriume, alul ristimisbasseinide (ristimiskaevude) kujul, hiljem ristimiskabelitena. Ristimine pühitsetud veega piserdamise teel (aspersioon) hakkas katoliku kirikus levima 13. sajandist, immersioonristimine jäi valitsevaks õigeusu kirikus. 5. sajandist hakkas levima laste ristimine, kus ristivanemad laste eest usku tunnistasid ja kuradist lahti ütlesid. Salvimine jäi katoliiklikust ristimistalitusest kõrvale.

Eestlaste ristiusustamisel 13. sajandi alul kasutasid vallutajad aspersiooni. Seda ka siis, kui aja nappuses või suure verevalamise tõttu põhjalikum ristimistalitus edasi lükati – preestrid piserdasid pühitsetud veega hooned ja rahva ning õpetasid põgusalt usutõdesid (Viljandi linnuses 1211). Taanlaste preestrid käskisid külades suured puuristid püsti ajada ning saatsid talupoegadele pühitsetud vett, et nad piserdaksid iseennast, naisi ja lapsi (Põhja-Eestis 1220). Henriku kroonika kirjeldab ühe virulaste vanema Kirjavane ristimist (1219). Asjaosaline avaldas soovi saada ristitud, siis katehhiseeriti teda vaderi juuresolekul. Katehhiseerimine kujutab endast usutõdede selgitamist küsimuste ja vastuste vormis. (Väliolukorras võis see piirduda ehk ainult abrenuntsiatsiooniga – kuradist lahtiütlemisega.) Siis salviti ristitavat püha õliga ja ristiti. Muu rahva ristimine lükati seekord edasi. Pärast Valjala linnuse alistumist 1227. aastal katehhiseeriti vanemad ja paremad, siis nad ristiti ning seejärel ristiti teisi mehi, naisi ja lapsi. Preestrid pühitsesid nimelt keset linnust allika (see oli ilmselt linnuse paekivivoodriga kaev, sügavus arheoloogilistel väljakaevamistel 5,5 m). Siis nad täitsid tünni (dolium) pühitsetud veega ja hakkasid ristima. Oli pakaselise veebruarikuu algus, mistõttu pole mõeldav, et sadasid (Henriku sõnul „paljusid tuhandeid”) ristitavaid lasti kordamööda tünni astuda. Küllap tünn oli ikkagi ainult pühitsetud vee mahutiks ning rahvast piserdati, kasteti.