Читать книгу Eesti rahva lugu - Enn Tarvel - Страница 14

Igas ühiskonnas, ka üpris algelises, tekib nii varanduslik kui sotsiaalne ebavõrdsus. Jälgida saab seda haualeidude varal. 5.–6. sajandi kalmepanused osutavad selgeid jõukuseerinevusi. Aga ühiskondliku kihistumise sügavust ja selle astmestikku pole nende põhjal võimalik jälgida. Arvesse tulevaks allikaks on jälle 13. sajandi alguse kirjapanekud ning mõningal määral keeleandmed.

Paistab, et eestlaste ühiskond jagunes kolme põhikihti, nagu see oli Euroopas tuntud (Skandinaavias, frankidel, idaslaavlastel). Rahva põhihulgast eristus ühelt poolt ülemkiht (vanemad, paremad), teiselt poolt mittevabad, orjad. Ainult ühel korral, Valjalas 1227, nimetab Henriku kroonika vanemaid õilsateks, aadlimeesteks (ladina nobiles). Üks ülemkihi nimetus paistab olema rikkad (ladina divites). See on muistne germaani laensõna, mis tähendas germaani keeltes mitte ainult ja mitte niivõrd jõukat, varakat, vaid eeskätt võimast, suursugust. Küllap oli see nõnda meilgi. (Igatahes mitte mingit vanale sugukondlikule ülikkonnale vastanduvat uusrikast, nagu Harri Moora kirjutas.) Rahvalauludes esinevad kalevised, mis samuti võiks olla muistne ülikunimetus. Vana lastelaulu salapärane Regu, kes raua vastu kulda annab, tuletab meelde põlist indoeuroopa valitsejaterminit (keldi rix, ladina rex, s.t. kuningas).

Vanem oli kahetähenduslik sõna: ühelt poolt ülikutekihi liige, teiselt poolt võimukandja, pealik. See (ladina senior) oli üldine termin nii eesti, liivi kui läti keeles. Täpselt sama tähendab maior natu (mitte „sünnilt suurem”, nagu arusaamatuses on ekslikult tõlgitud, pidades silmas pärilikku, sünni poolest vanemat). See ei ole mingi suursuguse päritolu tõend. Vanemate kiht oli arvukas. Latgalid tapsid 1208. aastal „kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanematest peale lugematute teiste”. Vanemad olid ühiskonna juhid. Nemad organiseerisid sõjalist vastupanu ja olid väejuhid. Kroonik Henrik kirjutab Turaida sõjakäigu lõppemisest 1211. aastal: „… sest selles lahingus langes Eestimaa pea, see on Saaremaa vanemad ja Ridala ja teiste maakondade vanemad, kes seal kõik tapeti. Ja nii lõpetas issand nende kõrkuse ja alandas võimutsejate upsakuse.” Küllap nad reguleerisid ka majanduselu ja mõistsid kohut, aga sellest pole ajalooallikates jälgi.

Kohalikke võimukandjaid tituleeritakse võõrkeelsetes allikates mitmeti: princeps, dux, rex. Lääne-Euroopa feodaalühiskonnas tähendas princeps vürsti, dux hertsogit, rex kuningat. Võõrkeelsetel kirjapanijatel, esmajoones kroonik Henrikul, oli raskusi kohalike võimukandjanimetuste tõlkimisel. Peamiseks abivahendiks oli sealjuures ladinakeelne vaimulik kirjandus. Princeps ei tähenda piiblis mitte ainult vürsti, vaid üldse juhtivas positsioonis olevat inimest, dux tähendab niihästi vürsti kui väejuhti, juhti. Ainsa eestlasena kannab vanem Lembitu Henrikul nimetust „pealik ja vanem” (princeps ac senior). See oli siis, kui Lembitu oli 1217 eestlaste ühendatud maleva ülemjuhataja. Sõnaga rex tähistab Henrik niihästi Lääne-Euroopa monarhe kui Vene vürste. Liivimaa võimumeestest nimetab ta kuningaks ainult liivlaste vanemat Kaupot ühel korral – „Toreida liivlaste just nagu kuningas ja vanem” (quasi rex et senior Lyvonum de Thoreyda). Ometi pidi just see sõna olema laiemalt käibel. Kuningas, nagu keeleajalugu tõestab, on väga vana germaani laensõna. See tähendas germaanlastel algselt suurest soost meest, siis mingit pealikut. Niisuguses tähenduses laenati see sõna ka läänemeresoome keeltesse ja püsis sellisena kaua. Kuningad ei olnud mitte ainult talurahva vastuhakkude juhid; noodaseltsi juhti kutsuti noodakuningaks. Muide, leedu keeles tähendab seesama laensõna vürsti (kunigaikštis) või preestrit (kunigas), läti keeles on see taandunud märgitsema härrat, isandat (kungs).

Üheski allikas pole vähimatki vihjet mingitest (vara)feodaalsuhetest eestlastel: ei senjööridest ega vasallidest, ei läänidest ega suurmaaomandist. Taani kuningal oli 1241. aastal eestlastest vasalle, aga pole vähimatki tõestust, et nendel olid mõisad (allodia) olemas juba enne vallutust. Henriku kroonikas esinevad väljendid villa Lembiti (Lembitu küla), castrum Lembiti (Lembitu linnus), provincia Tabellini (Tabelini kihelkond). Pole põhjust tõlgendada, et siin on silmas peetud feodaalset omandit. Pigem on määratletud juurdekuuluvust – küla, kus Lembitu elas vms. Samuti pole allikais vähimaidki jälgi, nagu oleksid talupojad kellestki sõltunud. Suuri ühistöid (nagu linnuste ehitamine) või finantsoperatsioone (nagu tribuudi tasumine allajäämise korral) või väkkekutsumist võis ühiskond väga hästi korraldada ka ilma monarhistliku võimuta või spetsiaalsete maksuringkondadeta.

Henrik määratleb üht vanemat Virumaalt väljendiga „talupoeg, kes oli nende vanem”. Ilmselt olid vanemad samasugused talupojad nagu kõik teised, ainult vahest jõukamad ja mõjukamad. Talurahvas elatus arvatavasti pea eranditult põllumajandusest. Kirjalikud allikad ei räägi midagi kaubandusest. Arvamused, kas kaupmehed moodustasid eraldi ühiskonnakihi, on vastakad. On leitud, et aardeleidude arvukus ja nende väiksus näitab, et jõukamad talupojad tegelesid põllutöö kõrvalt kauplemisega. Suuremates aardeleidudes on keskmiselt kaks-kolm kilo hõbedat, mitte kümneid kilosid; kulda, nagu on Skandinaavia viikingitel, pole seal aga üldse. Venemaal maksis neil aegadel hea ratsahobune või tubli ori 100 grammi hõbedat, lehm või härg 40–50 grammi. Praegu eelistatakse tihtilugu seisukohta, et vähemalt muinasaja lõpuks oli välja kujunenud elukutseline kaupmeeskond. Küsimuseks on jäänud, mis olid peamised kaubaartiklid. Oletamisi on paljasõnaliselt väidetud, et küllap veeti välja teravilja ida ja põhja poole (kuna hilisematel sajanditel ju teatavasti nii oli).

Sama lugu on käsitööga, millest kirjalikud allikad ei räägi sõnagi. Küsimus on, kas käsitöö, olgu selleks siis puutöö, ehitustöö, kudumine, rätsepatöö, kingsepatöö, oli elukutselisel tasemel või kodukäsitöö, mida talupojad ise tegid. Isegi potid ei kanna meistrimärke, mis kaubatootmises peaks olema tavaline. Teine lugu on rauatootmise ja sepatööga, samuti ehtesepisega – need nõudsid erioskusi. Pole ilmselt juhus, et sõna „sepp” tähendab eesti keeles üldse meistrit (näiteks „kingsepp”), samuti nagu muinaspõhja keeles (smiðr – sepp, meister). Eestist leitud mõõgaterad on import, varustatud üleeuroopaliselt tuntud meistrimärkidega, aga odaotsi arvatakse olevat Eestis sepistatud, samuti hõbeehteid, kuigi mitte päris linnakäsitöö tasemel.

Orjade ühiskonnakiht oli olemas. Henriku kroonika jutustab vangidest, keda mereröövlid tõid Skandinaaviast ja keda võidi edasi müüa. Ólafr Tryggvason, nagu saagast selgub, müüdi 960. aastatel Eestist lõuna poole edasi. Üldiselt ei ole aga orjade arvukusest ega nende ühiskondlikust seisundist mitte kõige vähematki teada. Nii et rääkida orjakaubandusest kui muistsete eestlaste majandusharust, nagu mõnikord kiputakse tegema, ei leia allikatest tuge.