Читать книгу Eesti rahva lugu - Enn Tarvel - Страница 6

Viimasel jääajal oli tulevane eestlaste maa kaetud kuni paari kilomeetri paksuse mandrijääkilbiga, mille serv ulatus tänapäeva Leetu. Pole teada, kas siin kunagi enne viimase jääaja algust (umbes 116 000 aastat tagasi) on elanud inimesi, neandertallasi. See on võimalik, sest inimese kivist tööriistu on leitud naabrusest Taanist (vanusega vähemalt 240 000 aastat) ja Kesk-Soomest (120 000 aastat). Võib öelda, et viimase mandrijää sulamine käis kiiresti, 250 kilomeetrit umbes kahe tuhande aastaga – arvatakse, et viimsena sai jääst vabaks Eesti loodeots umbes 12 500 aastat tagasi.

Praeguseks viimasel jääajal (võib-olla 116 000 kuni 10 000 aastat tagasi) oli Põhja-Euroopa kaetud võimsa jääkilbiga, mille paksust ei osata hinnata. Arvatakse, et Skandinaavias võis see olla 2,5–3 km paks, Eesti kohal võib-olla mõnevõrra õhem, umbes 1,5 km. Kuna tänapäeval on Gröönimaa jääkupli keskmine paksus 2300 m, võiks see Gröönimaa jääkatte pilt anda ligilähedast ettekujutust meie tulevase kodumaalapi tolleaegsest maastikust.

Mandrijää taandumisel jäid maha jää kujundatud väga erinevat laadi pinnavormid. Külmas ja kuivas hilisjääaja kliimas hakkas igikeltsal vähehaaval kujunema hõre taimkate, tundrailmeline maastik. Puujuured ei suutnud tungida sügavale, metsa polnud. Vaevakased ja kääbuspajud kasvasid maa ligi peitu pugevate kääbusvormidena. Kurenurmest Võrumaalt on leitud paju oksaraod, mille vanuseks on määratud 12 650 aastat. Biogeograaf Jaan Eilart (1933–2006) väitis, et meie mandrijääst hiljuti vabanenud alade taimkate oli midagi ainulist, see ei olnud tundra, rohtla, soo ega mets. Ometi võiks pilt sellest põhjapolaarjoone äärsest tundrast anda ka Eesti omaaegsest taimkattest mingi ettekujutuse.

Mammutid ja põhjapõdrakarjad liikusid taanduva liustiku järel, sulavate jääväljade vahel. Nende järel inimesed, jahimehed. (Puurmanist on leitud umbes 11 800 aasta vanused mammuti purihambad. Üldse on Eestist, eriti maa kaguosast ja Tartu ümbrusest, leitud kümneid mammutihambaid ja väiksemaid luusäilmeid.)

Seni leitud vanim Eesti asulakoht on 10 500–11 000 aastat vana ja asub Pulli küla juures Pärnu jõe kaldal Sindi lähedal. Arheoloogid hakkasid 1950. aastatel dateerima esemelisi muistiseid nendes sisalduva radioaktiivse süsiniku suhtelise koguse järgi ning lõid sellega absoluutse kronoloogilise skaala. Kuna radioaktiivne süsinik ei ladestunud aga ajas ühtlaselt, hakati viimase aastatuhandevahetuse paiku selle põhjal saadud ajamääranguid n.-ö. kalibreerima (aastarõngaliste korallide pealekasvu või puutüvede aastarõngaste järgi loodud ajaskaala abiga). Nii on praegu paljud asjad dateeritud vanemaks, kui neid varem peeti – Pulli asulakoht näiteks hinnati varem umbes 9500 aasta vanuseks. Pulli asulakohalt on leitud küttide ja kalameeste tulekivi-, luu- ja sarvesemeid. Kasutatud hea must tulekivi on pärit lõuna poolt, tänapäeva Leedust ja Valgevenemaalt. Võiks arvata, et ka varased asukad on sealtpoolt tulnud.

Kliima soojenedes tulid tundra asemele segametsad, tundrale omane põhjapõder hakkas siinsest loodusest taanduma. Rohusööja mammut oli suure kohanemisvõimega, võis elada nii tundras, metsas kui rohtlas. Ei osata arvata, miks mammutid välja surid. Üks levinumaid seletusi (mis ei tarvitse olla ilmeksimatu) on, et mängus oli inimese käsi – ürgsed jahimehed hävitasid nad viimseni. Ometi oletatakse, et maailma viimane mammutipopulatsioon elas Wrangeli saarel Põhja-Jäämeres. Sealsete mammutijäänuste vanuseks on radiosüsiniku meetodil määratud 3800 aastat. Eesti alalt pole mammuti suuremaid luid leitud (rääkimata tervetest mammutilaipadest, nagu neid on säilinud Siberi igikeltsas). See muidugi ei tähenda, et mammutid poleks võinud kümme tuhat aastat tagasi siin elada Põhja-Euroopa ala mammutkonna viimase osana selle väljasuremise eel. Aga võib-olla mammutid siia ei jõudnudki, olid lõuna poolt taanduva jääserva ees juba enne otsa saanud. Võib-olla on meie leidude puhul tegemist juhuleidudega siin hulkunud kirde poolt pärit mammutitest. Puurmani lähistelt leitud karvase mammuti purihammas (fotol) on üks Euroopa noorimaid mammutileide. Selle vanuseks on radiosüsiniku meetodil määratud ligi 10 000–10 500 aastat.

Küsimus, kust meie esivanemad on tulnud, on mõtlejaid ammu köitnud. Soome keeleteadlane Eemil Nestor Setälä (1864–1935) pani 20. sajandi algul aluse teooriale, mille järgi oli III aastatuhandel e.Kr. soome-ugri algkeelt kõnelevate rahvaste algkodu kusagil Volga-Oka-Kama aladel. Sealt siis rahvad, sealhulgas eestlaste esivanemad, hargnesid ning liikusid ühtlasi lääne poole. Keeleuurijate arust jõudsid läänemeresoomlased Läänemere äärde viimase eelkristliku aastatuhande lõpul. Arheoloogid ei saanud nii hiliste dateeringutega leppida, kuigi olid üldjuhul nõus hargneva keelepuu ja idast läände nihkumise teooriaga. Eesti rahva etnilise ajalooga 1950. aastatel tegelenud arheoloogi Harri Moora (1900–1968), keelemehe Paul Ariste (1905–1990) jt. käsituses jõudsid idast tulnud läänemeresoomlased umbes viis tuhat aastat tagasi Läänemere randa, kus nad segunesid seniste kohalike asukatega. Peamiseks tõendiks sellele peeti arheoloogiliste kammkeraamikakultuuride levikuala laiust Ida-Euroopa metsavööndis. Umbes neli tuhat aastat tagasi (II aastatuhande e.Kr. algul) levis Eesti alal arheoloogiline venekirve- ehk nöörkeraamikakultuur, mida seostati balti hõimude (lätlaste ja leedulaste esivanemate) sisserändamisega. (Praegu arvavad arheoloogid, et see kultuur levis meil 3000 aastat e.Kr. või veidi varemgi.) Siis, pikema aja vältel, viimasel eelkristlikul aastatuhandel ja järgneval esimesel aastatuhandel olid keelekontaktid germaanlastega, esimesel aastatuhandel ka lääne- ja idaslaavlastega.

Neid poolesaja aasta vanuseid arusaamu peetakse praegu üldiselt aegunuks, kuigi eestlaste päritolu küsimuses pole nüüdki selgust. Hargnedes edasi nihkuv keelepuu teadlastele enam ei meeldi, aga soome-ugri keelte kaheldamatust sugulusest ei saa samuti üle vaadata. Tänapäeval kiputakse arvama, et mandrijää serva ääres asusid ja liikusid edasi soomeugrilaste esivanemad (uurali hõimud). Muidugi ei saa ette kujutada, et nad kõnelesid mingit ühist keelt (nn. uurali algkeelt). Paremal juhul sai tegemist olla keelkonnaga või ehk siis keele arvukate dialektidega. Sellele vihjavad väga veenvalt uuema aja võrdlused (Paapua Uus-Guinea Iseseisvusriigis, Eestist kümme korda suuremal maal, on tänapäevani üle 800 põlisrahva keele). Tänapäeval eelistatakse kõnelda kontaktidest. Ja kui algkodust kõneldakse, siis eeldades, et uurali hõimude algkodu ulatus Läänemerelt Volga keskjooksule ning selle eri aladel toimusid kontaktid ja laenamised indoeuroopa eri keelerühmadega. See oleks õigupoolest küll hajunud algkeele ala, sest teadmata kus asunud algkodu pidi olema võrratult kitsam. See on, muide, ainult üks „uurali algkodu” (Jorma Koivulehto, 1934–2014), aga üldse on neid tänapäeval esitatud seitse. Keelte muutumise, segunemise ja uute keelte sündimise peamisteks teguriteks olid nendevahelised kokkupuuted, samuti võisid esemed (ütelgem: arheoloogilised kultuurid), töövõtted, tavad ning uskumused levida, ilma et see oleks ilmtingimata tähendanud uute inimrühmade hulgalist sisserändamist. Niihästi keeled kui arheoloogilised kultuurid võisid liikuda ka siis, kui rahvad ise ei liikunud.

Soome keeleteadlane, foneetikaprofessor Kalevi Wiik (1932–2015) on üles ehitanud keerulise hüpoteeside kogumi, millele tuginedes ta väidab, et kõik mandrijää-äärsed inimesed Põhja-Euroopas aastail 18 000–7000 e.Kr. kõnelesid uurali keeli. Järgneva 2800 aasta jooksul arenes lõuna pool maaharimine ja karjakasvatus, need maaharijad kõnelesid indoeuroopa murdeid. Põhjapoolsed kütid ja kalastajad olid uurali keelte kõnelejad. Kalevi Wiik samastab siin arheoloogilisi kultuure söakalt hilisemast ajast tuntud keelerühmadega ja etniliste rühmadega. Keelerühmade piir hakkas pärast 4200. aastat e.Kr. nihkuma põhja poole. Praegune Põhja-Saksamaa, Taani, Lõuna-Rootsi, Põhja-Poola ja Dnepri ülemjooksu ala läksid järgneva 1700 aasta jooksul üle indoeuroopa (germaani, balti, slaavi) keeltele. Tähendab, sealsed soomeugrilased hakkasid kõnes kasutama indoeuroopa keeli.

Kalevi Wiigi mõttekäigud on lennukad, aga kõike muud kui tõestatud. Sama peab praegu veel ütlema moodsate ja paljutõotavate geeniuuringute kohta. Euroopa rahvad on geneetiliselt omavahel üpris sarnased ning nende mõne viimase aastatuhande vältel toimunud liikumiste uurimine (arheogeneetika) ei ole seni andnud ühesuunalisi tulemusi.

Mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja inimeste – kalameeste ja küttide – asulakohti on tänapäeva Eestis leitud tolleaegsete veekogude äärest sadakond; tuntuim neist on Kunda linna lähedal Lammasmäel, mis mesoliitikumis oli järvesaareke. Leitud luust ja sarvest püügiriistad (ahinguotsad, harpuunid, jäätuurad, nooleotsad) ning kala- ja loomaluud näitavad, et rahvas elatus kalapüügist ja jahist. Üks ahinguots on säilinud järve põhjas meetripikkuse haugi luukeres.

Neoliitikumi ehk kiviaja noorima järgu alguseks loetakse tavaliselt, ka Eesti alal, savinõude (keraamika) kasutuselevõttu, samuti kiviesemete lihvimist. (Varasematel aegadel valmistati tööriistu lõhestatud kivikildudest, teritades nende servi täkkimisega.) Neoliitikum algas arheoloogide hinnangul Eestis seitse tuhat aastat tagasi. Järgmine arheoloogiline periood, pronksiaeg (1800–500 e.Kr.) on Eestis päris tinglik. Selles mõttes, et tegelikult üleminekut kivilt ja luult metallile ei toimunudki. Kuna Eestis ei leidu ei vaske ega tina, on leitud ainult väheseid sissetoodud (valdavalt Lõuna-Skandinaaviast, aga ka Musta mere põhjarannikult) pronksesemeid – kokku umbes 40, neist kümme kirvest.

Pronksiaja lõpust pärinevad Eesti vanimad säilinud põllud (Saha-Lool), neljanurgelised, peenardega eraldatud põllulapid. Soo- ja järvesetetest leitud umbes 5500–6000 aasta vanune teraviljade (odra, kaera, nisu) õietolm ei kõnele veel konkreetselt maaviljelusest. Muistseid põlde uurinud arheoloog Valter Lang (sünd. 1958) on jõudnud järeldusele, et põllumaa ülesharimine ei toimunud kollektiivselt (nagu varem üldiselt arvatud), vaid üksikpereliselt – mees läks metsa, raadas ja haris üles talu, mis sai tema omaks. Seda käsitust toetavad kaudselt kohanimed: väga palju on isikunimest tuletatud külanimesid, eriti vere-liitelisi nimesid, nagu Annikvere, Assikvere, Elistvere, Imukvere jpm.

Põllud olid väikesed, talu juures. Järgnevalt hakkasid Langi interpretatsiooni järgi rahvasterändeajal (aastail 450–600) kujunema külad, nii talude jagunemise kui liitumise teel, ning arenesid välja külasarased ühise jaotatud põllumaaga, kusjuures mets ja karjamaa olid ühiskasutuses.

Tänapäeva muinasteadlased ei seosta arheoloogilise nöörkeraamikakultuuri ehk venekirvekultuuri kujunemist Eestis (umbes 3000 e.Kr. või mõnevõrra varem) ilmtingimata balti hõimude massilise sisserändega, nagu see oli alles hiljuti üldiselt omaks võetud. Arvati, et need hõimud tõid lõuna poolt kaasa koduloomad ja algelise maaviljeluse, jäid siia elama ning sulasid kokku kohaliku varasema elanikkonnaga. Olgu sisserände olemasolu ja ulatusega kuidas tahes, vaieldamatu tõsiasi on see, et balti keelest (algkeelest) on eesti ja teistesse läänemeresoome keeltesse tulnud väga palju laensõnu, nagu kirves, ratas, kübar, luud, teivas, sild, hõim, sõsar, kaim, mõrsja, järv, salu, hall (halla), härm, taevas, kael, karv, hammas ja palju teisi. Sõnu on väga laias diapasoonis, sealhulgas ka karjanduse ja põllunduse vallast (härg, oinas, jäär, vill, hein, hernes, seeme, vagu jm.).

Viimase aastatuhande keskpaigaks e.Kr. kujunesid lõplikult välja kaks suurt etnilist rühma: soome hõimud Põhja-Baltikumis ja Soomes ning balti hõimud Lõuna-Baltikumis. Eristada lubavad neid matmiskombed: soome hõimudel põletatud surnud kivikalmetes, balti hõimudel laibad liivakääbastes ja maa-alustes haudades. Nende rühmade piiriks oli Väina jõgi. Esimesel aastatuhandel nihkus latgalite asuala Kesk- ja Ida-Lätis põhja poole (kas sisserände või keelevahetuse tõttu).

Kesk- ja Põhja-Euroopas hakati raudesemeid kasutama aastail 800–400 e.Kr. Siis hakkas raud jõudma ka Eestisse. Vanimaid Eestist leitud raudesemeid dateeritakse aastaisse 700–500 e.Kr. Kohalik rauatootmine algas hiljemalt I aastatuhande lõpul e.Kr. Arheoloogid alustavad uut ajajärku Eestis, rauaaega, aastaga 500 e.Kr. Arvukad hilisneoliitikumi ja pronksiaja Skandinaaviast pärinevad esemeleiud Ida-Baltikumis ja Soomes näitavad, kui tihedad olid suhted. Täpselt sama näitavad keeleandmed. Eesti keeles on palju germaani kultuurilaene ja laensõnu. Üks neist on raud – arvatakse, et sõna „raud” võeti üle koos vastava ainega. Sõna ei tähistagi germaani keeltes vastavat metalli, vaid punast, s.t. rooste värvust (muinaspõhja rauðr, vanarootsi røƀer, rootsi röd, islandi rauður, inglise red, saksa rot). Ka vanemas eesti keeles on ta ühtlasi (muude punase värvuse nimetuste – lepp, verev – kõrval) tähendanud värvust: raudjas hobune, raudsipelgad, s.t. punased sipelgad (vrd. ka leedu keeles, kus raudonas tähendab punast värvust ja rauda punast värvi). Germaanipärane on sõna „mõõk” (muinaspõhja makija), see sõjariist, senisest pikem nuga, tuli Eestis ja Soomes kasutusele hilisel pronksiajal. Mitte ainult tina ja kuld pole germaani sõnad, vaid ka hame, sukk, kaup, kihl, laen, luna jt. Palju on põllumajandusega seotud sõnu: ader, põld, muld, lammas, laut, kana, rukis, tainas, leib, kaer, humal; ka ühiskondlikke termineid: rikas, varas, vardja. Soome keeles on veel rohkem vanu germaani laensõnu (ruhtinas – vürst, keihäs – oda, kansa – rahvas jm.). Võimalik, et see ka osutab sõnalaenude ja kultuurikontaktide liikumise teed. Keelelaenud on ühesuunalised, keeleteadlased näitavad ainult kolme muistset tõenäoliselt läänemeresoome keeltest germaani keeltesse läinud sõna (poika, poiss – vanarootsi poika, inglise boy; piiga – vanarootsi pika, mille puhul on oletatud ka vastupidist laenamist; kala – norra kval, inglise whale). Kus kontaktala(d) asus(id), ei teata, juhuslike kokkupuudetega ei saa olukorda seletada. Laenude arvukus ja laad näitavad, et suhted olid tihedad, pikaajalised, rahulikud ja lähedased – sõnad armas, kaunis, ainus. Eriti paljuütlev sõna selles suunas on kõigis läänemeresoome keeltes esinev laensõna „vitt” (muinaspõhja fytta, rootsi fitta). (Muide, sama üldise levikuga on analoogiline slaavi ja balti keelte ühine sõna pizda, pisda.) Ei saa ju ette kujutada, et kõik need sõnad võeti üle Skandinaaviast eventuaalselt röövitud ja orjadeks tehtud vangide suust. Tõenäoline on, et Soome, Eesti ja Läti rannaalal võis olla skandinaavlaste asulaid ning et võis tekkida kakskeelset rahvastikku. Sellised arutlused on ammused ning on püsinud tänapäevani.

Slaavlastega oli samuti vanu kultuurikontakte ja neilt saadi läänemeresoome keeltesse palju laensõnu, nagu sirp, ike, sahk, lusikas, tapper, aken, kasukas, saabas, turg, määr, vaba, tusk, varblane. Eestlaste kontaktid idaslaavlastega (venelastega) algasid I aastatuhande teisest poolest p.Kr., mitte enne 7. sajandit. Slaavi ekspansioon Dneprilt ja Oderilt Balkani poolsaarele, Doonaule, Elbele ja Volhovile algas nimelt 5. sajandi lõpul p.Kr. Enamik slaavi laensõnu on kahtlemata idaslaavi (vene) päritolu, vanavene keelest, tulnud siis kas Kagu-Eesti või Karjala ja Vepsa kaudu. Keelemehed (Setälä, Ariste jt.) on väitnud, et mõne slaavi laensõna (kimalane, und, sundima, koonal) keeleline kuju on selline, mis välistab nende võtmise vanavene keelest (kus polevat olnud pikki ninahäälikuid). Nad on seisukohal, et osa slaavi laene on vanemad, et need on pärit polaabi slaavlastelt, kes asusid I aastatuhande algul p.Kr. juba Visla suudmealal. See hüpotees pole, paraku, piisavalt tõestatud ei arheoloogilise ega keeleainesega. Saaremaalt ja Soomest Turu lähedalt saadud Visla suudmealalt pärinevaid esemeleide on päris kasinalt. Varaste lääneslaavi kontaktide pooldajate peaargument on rahvanimetus „vene” läänemeresoome keeltes, mida seostatakse algselt lääneslaavlastega. Nime Venethi, Venedi kandsid antiikautoritel kolm rahvarühma: 1) indoeuroopa hõimud Aadria mere põhjarannikul (neilt on nime saanud Veneetsia), 2) mingid keldi hõimud Gallias, 3) Tacitusel ja Plinius Vanemal 1. sajandil p.Kr. lääneslaavlased, keda germaanlased kutsusid vendideks (Wenden). Kui rahvanimi „vene” käis algselt lääneslaavlaste kohta, siis on läänemeresoomlased selle saanud germaanlaste suust, sest lääneslaavlased ise ennast nii ei nimetanud (üksikud rahvad kandsid eri nimetusi). Järelikult, nime laenamine ei eelda otsekontakte vendidega. Nimi on ilmselt laenatud skandinaavlastelt: muinaspõhja keeles olid vendid Vindir (ainsuses Vindr).

Eestlased ise nimetasid ennast (veel 19. sajandi keskpaigani) maameesteks, maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. See muidugi ei tähendanud külainimesi, maakaid, vastandina linnarahvale (eeskätt sakslastele), vaid oma maa pärisrahvast. Hiljuti on saksa ajaloolane Jürgen Beyer (sünd. 1965) sellist käsitust eitanud ning pidanud „maa”-tuletusi hiliseks. Veenvalt põhjendada oma seisukohta ei ole tal siiski korda läinud. Ühegi hõimu nimetus ei laienenud meil kogu rahva omanimetuseks, nagu väga paljudel rahvastel (olgu soomlased ja rootslased või leedulased). Naabritest soomlased hakkasid küll meie maad ja rahvast kutsuma Virumaa järgi (Viro, virolaiset) ja lätlased Ugandi järgi (Igaunija, igauņi, kuna läti keele põline hääldus ei salli häälikut „u” kahes lähestikuses silbis).

Nimetuse „Eesti” päritolu on märksa keerulisem. Nimetus Aestii esineb esimest korda Rooma autori Cornelius Tacituse (u. 55–u. 120) töös „Germania” (98. aastal). Tacitus kirjutab, et Sueebi meri uhub aestide hõimu randu. Nemad on ainus rahvas, kes korjab rannalt merevaiku (succinum), nimetades seda ise glaesum. Aestidest kirjutab ka gooti ajaloolane Jordanis (6. sajandil), Rooma kantsler Cassiodorus (u. 490–u. 583), Karl Suure elulookirjutaja Einhard (u. 770–840). Vana arvamine, et Aestii, Aisti on samased läänemeresoome hõimu eestlastega, on ammu kõrvale jäetud. Merevaigu küllus ei iseloomusta Eesti randu, vaid Preisimaad ja osalt ka Leedumaad, kust leitakse ju tänapäevani merevaiku. Seal elasid balti rahvad, preislased ja leedulased. Nimi Aestii on levinud arvamise järgi germaani päritolu, tuletudes sõnast „ida” (Austr, Est jms.) ja tähendades arvatavasti germaanlastest idapoolsemaid rahvaid. Kui balti rahvad omandasid eristavad nimetused, kinnistus nimi eestlastele. 9. sajandil kirja pandud ja oletatavasti 600. aasta paiku sündinud asjadest jutustavas skandinaavlaste Ynglinga-saagas tähendab Eistland kindlasti Eestimaad.

Venelased nimetasid eestlasi tšuudideks. Vanemad Vene kroonikad kasutavad seda nime koondnimetusena kõigi läänemeresoome rahvaste kohta Ilmjärve slaavlastest põhjas ja läänes, seega mitte üksnes eestlaste, vaid ka vadjalaste, ingerlaste (isurite), karjalaste ja küllap ka mõne ammu kadunud rahva kohta. Vene kroonika „Ajalike aastate lugu” tuntud jutustuse järgi maksustasid mere tagant tulnud varjaagid 6357. (s.o. 859.) aastal tšuudid, sloveenid, merjalased, vepslased ja krivitšid. Kolm aastat hiljem, 862. aastal olid sama jutustuse järgi tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vepslased need, kes kutsusid varjaage korda looma ja neid valitsema.

Keeleteadlane Julius Mägiste (1900–1978) on mõelnud tšuudide jaoks välja keerulise ja mitte veenva seletuse, mis seostab vadjalasi (sõnast „vai”) lapi sõnaga čudde (sõnast šuda, s.t. kiil, kiilu). Soome ajaloolane Kaarle Jalmari Jaakkola (1885–1964) tuletab sõna „tšuud” muinaspõhja sõnast ðiod, mis tähendab rahvast.

Aegamööda, 11. sajandi algusest peale kandus Vene kroonikates nimi „tšuud” kindlamalt eestlastele ning teisi rahvaid eristati nimepidi: vodj – vadjalased, ižora – ingerlased. Kuid hiljemgi kasutati tšuudi nime laiemas tähenduses. Igatahes 9. ja 10. sajandi osas ei ole õige tšuude eestlastega üheselt samastada, nagu vene, eesti ja läti nõukogude ajaloolased on teinud. Eestlasi nähti juba tšuudi sõjameestes, kes varjaagi vürsti Olegi 882. aastal Novgorodist Kiievisse saatsid, samuti družinnikutes, kes kuulusid 907. aastal Konstantinoopolisse saadetud Kiievi vürsti saatkonda; eestlaseks peeti Kiievi bojaari Mikula Tšudinit ja tema venda Tukõt. (Tuki on muide varjaagi nimi, esineb vanataani nimede hulgas.) Niisugusel lähenemisel oli muidugi väga selge poliitiline tagamõte: näidata, et Eesti oli poliitiliselt ühendatud Vene riigiga juba 9. sajandil, s.t. alguselt peale.

Etnonüüm tšuud on elavast vene keelest kadunud. Selle viimane jälg oli nimetus „tšuhna, tšuhhonets”, mis veel 20. sajandil oli kasutusel eestlaste ning ka ingerisoomlaste sõimunimena.

Kindlad andmed eestlaste kokkupuudetest venelastega on kirjalikes allikates alates 11. sajandist. See on Kiievi suurvürsti Juri (Jaroslav) Vladimirovitši (u. 978–1054) sõjakäik Eestisse ja Tartu linnuse vallutamine 1030. (vene kalendri 6538.) aastal. Arheoloog Andres Tvauri (sünd. 1970) on mitmeid Vene kroonikaid analüüsides jõudnud järeldusele, et sellest üldtuntud aastaarvust ei maksa visalt kinni hoida, et tõenäolisemalt oli tegemist 1036. aastaga. Järgnevalt olid venelased agressiivsed 1050. aastatel, Jaroslavi poja Izjaslavi (1024–1078) eestvõttel, Vene kroonikais on teateid mitmest retkest. 1061. aastal vallutasid ja hävitasid eestlased venelaste Jurjevi-nimelise linnuse Tartu (praeguse nimetusega) Tähetornimäel. Sellest Vene okupatsiooniepisoodist jäid ainult valduspretensioonid, mida Vene tsaaride välispoliitika kasutas aastasadu ning ajalooõpikud tänapäevani.

See hallist graniidist raiutud, 11. sajandi esimesse poolde dateeritud Eesti ajaloole oluline ruunikivi ei kõrgu tänapäeval kusagil silmapaistval kohal, vaid on müüritud Rootsi kõige ruunikivirikkamas piirkonnas, Mälareni järvest põhja pool asuvas Upplandis 12. sajandil ehitatud Roslags-Bro kiriku sandikoja seina. Kivi märgati krohvi all alles 1936. aastal. Kiri on hästi säilinud. Mao kehale on raiutud tekst: sigrub - •lit•raisa•stain•eftir•anunt•sun•sin•han uas•tribin•a•uirlanti (Sigruth laskis püstitada kivi Anundi oma poja järele tema tapeti Virumaal.) See on üks kahe tol ajajärgul Virumaal langenud rootsi mehe kolmest mälestuskivist. Üldse on Rootsi alalt teada umbes 3500 ruunikirjutist. Muinasajal omistati ruunidele müstilist, jumalikku päritolu. See oluline kultuurisaavutus on laenatud lõuna poolt, klassikalisest tähestikust, oletatavasti 2. sajandil. Vanem, 24 märgiga ruunitähestik asendati 800. aasta paiku hilisema ja märksa levinuma 16 märgiga tähestikuga. Selle asemel et hakata looma foneetilist, kõiki häälikuid edasi andvat tähestikku, lihtsustati olemasolevat. Uusi ruune kirjutati kahel kujul – ühed kivisse raiumiseks, teised, tavalisemad, puusse lõikamiseks. Neid lõikeruunikirjutisi on arheoloogilistel kaevamistel pärast Teist maailmasõda tulnud päevavalgele sadade viisi. Ruunikive oli 9.–10. sajandil suhteliselt vähe. Need läksid moodi 11. ja 12. sajandil.

Sveamaa vanim kaubalinn oli 9. sajandil Birka Mälareni järve saarel. 11. sajandil oli Birka maha jäetud, selle asemel oli tõenäoliselt 970. aastatel tekkinud Sigtuna Mälareni kaldal, tol ajal ainuke päris linn hilisemal Rootsi alal. Mälareni veepind oli viis meetrit tänapäevasest kõrgemal. Umbes 995. aastal laskis kuningas Olof Eriksson (hüüdnimega Skötkonung) seal lüüa Inglise eeskujudel hõbemünte, varaseimat raha Rootsis. Sigtuna põletasid maha paganad 1187. aastal. Linnas oli sel ajal neli kivikirikut – tolle aja kohta aukartust äratav arv. Soome ja vene ajalookirjanduses on seda tegu kui üht episoodi Vene-Rootsi võimuvõitluses Soome pärast omistatud karjalastele, Novgorodi riigi alamatele. On aga teada, et karjalaste meresõjaline aktiivsus piirdus Laadogaga. Läänemerel olid aktiivsed hoopis eestlased, kellele 16. sajandi Rootsi kroonikad omistavadki Sigtuna põletamise. Tegemist ei olnud kummatigi Sigtuna põhjaliku ja lõpliku hävitamisega. Sigtuna õitseaeg oli lihtsalt mööda läinud, Rootsi riigi kaubanduslik ja strateegiline raskuspunkt nihkus merele ligemale – uude linna Stockholmi.

Fotol on võimsa keskse kaitsetorniga Püha Olavi (S:t Olof) kiriku varemed; kirik arvatakse olevat ehitatud ajavahemikus 1080–1130. Samasugune oli Püha Peetruse (S:t Per) kirik, mille sama imposantsed varemed on ka säilinud.

Siis oli pooleks sajandiks rahu – vähemalt ajalooallikad vaikivad – kuni Novgorodi vürsti retkeni 1111. Vene vürstid olid agressiivsemad 1110-ndatel, 1130-ndatel ja 1190-ndatel aastatel. Kahel korral (1111 ja 1179 või 1180) oli sihtmärgiks Otšela, mingi seni identifitseerimata paik (küll mitte Koivalinna ehk Gaujiena ehk Adsel Põhja-Lätis), kahel korral (1116 ja 1192) Otepää, kahel korral (1133 ja 1191 või 1192) Tartu. Järelikult olid mõlemad tähtsad keskused ja Kagu-Eesti jätkuvalt keskne agressioonisiht. Vene kroonik märgib iga kord, et linnus vallutati (Otepää 1192 ka põletati). Tegemist oli tüüpiliste röövretkedega: tapeti ja põletati maju, veeti ära saaki ja vange. Eestlased omalt poolt korraldasid vasturetki: talvel 1176–1177 ründasid Pihkva ja Novgorodi alasid, 1190 toimus Pihkva järvel Pihkva vägede kokkupõrge mereäärsete eestlaste laevaväega – ei ole teada, keda on sellega mõeldud. Vene kroonikates ei ole juttu mingist alluvussuhtest ega andami maksmisest (kuigi 1130. aasta retke puhul on juttu andami nõudmisest eestlastelt). Ka kõik muud allikad (sealhulgas Henriku kroonika) kinnitavad, et eestlased olid Saksa vallutuse alates täiesti sõltumatud.

Kontaktidest skandinaavlastega viikingiajal (u. 800–1060) ja vendeliajal (u. 550–u. 800) on peale arheoloogilise ja keeleainese nappi teavet saagades. Kroonikakirjutust Skandinaavias nii varasel ajal ei olnud. Saagade allikaväärtus on mõõdukas ja nende kasutamine nõuab teravat allikakriitikat. Paljutähendusliku sõna saga üks kandev tähendus tänapäeva skandinaavia keeltes on „muinasjutt”. Gutasaaga jutustusele väljarändamisest Ojamaalt Hiiumaale või Ynglinga-saaga jutustusele kuningas Ingvari sõjaretkest 600. aasta paiku pole muudest allikatest pidepunkte leitud. 10. sajandi lõpust ja 11. sajandist on rohkem saagamaterjali. Norra kuninga Harald Kaunisjuukse (surn. u. 933) pojad Halvdan Valge ja Halvdan Must käisid viikingiretkel Eestimaal ja viikingipealik Halvdan Valge langes seal. Mõned Rootsi ruunikivid 11. sajandi esimesest poolest jutustavad Virumaal (a uirlanti) ja Eestimaal (i estlatum) langenud meestest. Ólafr Tryggvasoni (u. 963–1000) saaga jutustab tema vangipõlve loo eestlaste ja mingi balti rahva juures. Lugu Norra kuninga Ólafr Haraldssoni (Püha) (surn. 1030, valitses 1015–1028) sõjaretkest Saaremaale või Njali saaga lugu Gunnarri reisist Saaremaale 970. aastatel annavad veenva jutustuse sündmustest. Aga nende allikaväärtust kahandab väga suuresti stereotüüpse saagakirjanduse ainestiku vohamine. Neid lugusid ei saa ilma pikemata ajalooraamatusse sisse kirjutada. Sverri saaga jutustab, kuidas Norra kuninga Sverrir Sigurdssoni (surn. 1202, valitses 1184–1202) vend jarl Eirikr käis Läänemaal (i Vikum) rüüstamas. See võis olla 1185. või 1186. aasta paiku.

On teateid ka eestlaste sõjaretkedest Skandinaaviasse: 1170. aastal Ölandi randa, 1203 Blekingesse, 1226 Rootsi randa. Väga tõenäoliselt on ka paganad, kes 1187 Sigtuna linna vallutasid, olnud eestlased. (Venelased ja karjalased, kellele Rootsi Eriku-kroonika Sigtuna hävitamise omistab, ei olnud tegelikult Rootsis iialgi aktiivsed.)

Rahvusromantiline ajalookirjutus 1930. aastatel ei pidanud paljuks neistsamadest teadetest lähtudes ülbitsedes kõnelda eestlaste viikingiajast (u. 1050–1208) ning eestlaste osast Läänemere valitsemises. Ajakirjanik Juhan Libe (1904–1947) kirjutas 1932. aastal „Eesti rahva ajaloos”: „Eestlast veetlesid teissugused kaared, teda kutsusid kauged rannad Läänemere vete taga. Sinna suunas ta oma laevanina, mõõga abil tõi ta sealt omale saaki ja vara.”

Kui ka ei maksa ette kujutada Eesti viikingeid Läänemere isandatena, on selge, et eestlased ei olnud tol ajal mitte mingi naabreist tagakiusatud ilmsüüta rahvakild. Lundi peapiiskop aastail 1138–1177 Eskil (surn. 1180) suunas eestlaste juurde Taani misjoni ja pühitses millalgi 1160. aastatel benediktlasmunga Fulco eestlaste piiskopiks. Paavsti kirjas 11. septembrist 1171. (või 1172.) aastast on juttu eestlaste ja nende maade teiste kristlaste vastu võitlevate paganate metsikusest (feritatem). See aga on pigem ainult trafaretne propagandistlik väljend. Ometi on ajaloolased kirjutanud palju Fulco viibimisest Eestis ajavahemikul 1169–1178, tema misjonitööst, sõjariistus kokkupõrgetest jms. Nappides Fulcoga seotud allikates (üheksa dateerimata kirja) pole kõige vähematki vihjet Fulco tegelikust misjonitegevusest ja Eestis käimisest. Lundi taotlused jäid esialgsete kavatsuste tasemele. See kõik on näide eduta katseist rikastada ajalooallikate informatsiooni. Ajaloolane peab sellise tegevuse igal juhul jätma ilukirjaniku eesõiguseks.

Stockholmis Ajaloomuuseumi nn. kullatoas säilitatakse Rootsi muinasaja parimaid kuldaardeid. Need arvatakse olevat segasel rahvasterändamise ajal (u. 400–u. 550) Mandri-Euroopast röövitud. Södermanlandist 1774 leitud aare, üle 12 kilo kulda, on seni suurim. Hiljem vendeliajal (u. 550–u. 800) ja viikingiajal (u. 800–1060) kullaaeg lõppes, küll on aga siis rohkesti kaubitsedes või röövides hangitud araabia, bütsantsi ja hiljem lääne-euroopa hõbedat, münte. Rootsist on seni leitud üle 80 000 araabia hõbedirhemi (neist ligi 67 000 Saaremaast pisut suuremalt Ojamaa saarelt; Eestist umbes 5000) ning ligi 100 000 saksa ja inglise münti (Eestist 12 500). Ühes Ojamaalt 1999 leitud aardes oli 70 kilo hõbedat.

Ükskõik kas seda hõbedat ja kulda kasutati maksevahendina kaubakäibes, mustadeks päevadeks või hädaohu puhul kätketud varana või püha ohvriannina, annab see silmi virvendama panev Põhjamaade ja Eesti aardeleidude erinevus ühe olulise suunise nende alade omaaegse sotsiaal-majandusliku arengutaseme võrdlemisel.

Aardeid Stockholmi Ajaloomuuseumi (Historiska Museet) kogudest 2014. aastal.

Fotol on kujutatud 1864. aastal Västergötlandist leitud kuldne kaelakrae, mis dateeritakse ajavahemikku 300–700. Krae kaalub 823 grammi ja selle seitse toru koosneb 458 lülist. Arvatakse, et selline ehe on olnud muinasaegse preestri või pealiku tseremoniaalne ametitunnus.

Rakvere kandist Essu turbarabast on 19. sajandil umbes 2,4 meetri sügavuselt leitud sinna arvatavasti 9. sajandi lõpul sattunud viiest väikesest kuldripatsist ja ühest ripatsiks olnud araabia kulddinaarist koosnev rinnaleht kaaluga 28,4 g. Essu aare säilib Eesti Ajaloomuuseumis, fotol on dinaari kõrval ainult neli kuldripatsit, sest üks ripats on aegade jooksul kaduma läinud. See pole ainuke Eesti maapõuest leitud kuldaare, 6. sajandi keskpaika dateeritud aardeleiust Kardlast Tartu lähedalt on pärit väiksem kullast kaelavõru.