Читать книгу Eesti rahva lugu - Enn Tarvel - Страница 13

On tavaline, et ajaloolased ja muinasteadlased esitavad mingeid rohkem või vähem põhjendatud rahvaarvu hinnanguid. Nii näiteks on arvatud, et aastal 500 e.Kr. elas tänapäeva Eesti alal 7000 inimest, 500. aastal p.Kr. 23 000 ja 900. aastal 95 000 inimest. Aga 13. sajandi algupoolelt on juba kindlamaid pidepunkte eestlaste rahvaarvu määramiseks, nimelt maakasutusühikute adramaade või atrade arvu järgi. Arvatakse, et adramaa kujutas endast sellist talu, mille põllumaa harimiseks oli vaja üht atra, s.t. üht rakendit (kas üht hobust või kaht härga) koos künniriistaga. Sellise majapidamise põllupind võis olla ehk keskmiselt kümme hektarit kolmes väljas. Adramaade arvu kohta kohe pärast vallutust (1240. või 1241. aasta seisuga) toob andmeid Taani hindamisraamat (Liber Census Daniae), mida praegu hoitakse Kopenhaagenis Taani riigiarhiivis. Selle üks osa, Suur Eestimaa nimistu, toob kolme Põhja-Eesti maakonna (Revala, Harju, Viru) külade kohta andmeid kihelkondade kaupa: küla nimi, selle adramaade arv, maavaldaja feodaali nimi. Väike Eestimaa nimistu annab kuue suure ja nelja väikese maa adramaade arvu. See on kokku 15 100. Puuduvad Sakala ja Ugandi. Paul Johansen hindas esimese suuruseks 3600 ja teise suuruseks 3000 adramaad, kokku niisiis 21 700 adramaad eestlaste maal. Kui adramaa tähendaks normaaltalu, oleks nüüd veel vaja teada keskmist talupere inimeste arvu. 13. sajandi algul maakonniti ristitute arvu järgi hindas Paul Johansen, et ühel adramaal elas 5–8 inimest. Mõnisada aastat hilisemad andmed kinnitavad seda hinnangut. See tähendaks umbes 110 000–170 000 elanikku eestlaste maal, Johansen hindas rahvaarvu 150 000–180 000. Tegelikult ei langenud aga 13. sajandi algul talude ja adramaade (rakendite) arv alati kokku. Oli juba tekkinud suuremaid talusid. Põhja-Eestis leidus külasid, kus olid ilmselt kahe adramaa suurused talud. Küllap oli ka Eesti kõige suuremaks nimetatud 70 adramaa suuruses külas (Tõrma Rakvere külje all) hoopis 35 talu (ja 35 suurt adramaad). See tähendab, et maakasutusühik adramaa/ader võis sel ajal tähendada läbisegi niihästi rakendit kui ka talu, majapidamist, sõltumata selle rakendite arvust. Ligikaudselt hinnates võiks adramaade (talude) arvu vähendada keskmiselt 1/6 võrra ja panna see 19 000-le. Viie kuni kaheksa pereliikmega arvestades saaks meie 45 000 ruutkilomeetril rahvaarvu paigutada 90 000 ja 150 000 vahele, hinnanguliselt vahest 110 000–120 000-le. Tihedasti asustatud 3000 adramaa suurusel Saaremaal võis elada 15 000–24 000 inimest, kaks-kolm korda vähem kui 1930. aastatel (56 000).

Mõned ajaloolased (Evald Blumfeldt, 1902–1981; Heldur Palli, 1928–2003) on arvanud, et peres pidi kindlasti olema 8–9 liiget, et saada adramaa töödega hakkama ning saata mehi malevasse. Rahvaarv pidanuks siis olema 150 000–180 000–200 000. Kui aga võrrelda naabrite hinnangulist rahvaarvu, oli see neilgi väga mõõdukas. Liivlasi (asuala 7000 km²) on hinnatud 15 000–20 000–28 000-le, nelja läti hõimu kokku (58 000 km²) 95 000–140 000–160 000-le, leedulasi (58 000 km²) 170 000–190 000-le. Raske on ette kujutada, et leedulasi oli sama palju või vähemgi kui eestlasi. Pigem ikka vastupidi. Ei saa unustada leedulaste edukat võitlust saksa vallutajate vastu ning oma riigi loomist. Raske on seda seletada ainult nende võrratult suurema isikliku vaprusega.