Читать книгу Eesti rahva lugu - Enn Tarvel - Страница 12

12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul, kui Liivimaa, sealhulgas eestlaste maa, sattus Lääne-Euroopa vallutuse ohvriks, suurenes järsult meie kirjalike ajalooallikate kogus. Need (kroonikad, eeskätt Henriku Liivimaa kroonika, mitmesugused ürikud) on kõik vallutajatepoolsed ja võõrkeelsed, aga annavad siiski võrratult parema ettekujutuse ajaloosündmustest, maa ühiskondlikust korrast ning inimeste hingeelust, kui seda suudavad maa seest välja kaevatud minevikumälestised. Seda ajalõiku käsitatakse ajalookirjutuses harilikult muinasaja lõpuna ja meie maa kirjaliku ajaloo algusena. Ometi on nendest 13. sajandi kirjalikest allikatest pärit olulisem osa kõigest sellest, mida ajaloouurijad vallutuseaegsest Eesti ühiskonnast teavad. Seda mõõdukat teavet on tavaliselt anakronistlikult tagasi venitatud vähemalt kogu hilisrauaajale (11. sajandi keskpaigast alates), jutustades värvikalt esiajaloolisest Eesti maast ja rahvast, kihelkonnast ja perekonnast, elust ja hingest. Loomulikum oleks ajaloo kirjutamisel esitada jutustavatest allikatest ammendatud teavet oma ajas, allika ajas. Seepärast on järgnevalt üritatud jutustada midagi maa halduslikust ja rahva ühiskondlikust liigendusest ning inimeste hingeelust seoses 13. sajandi alguse vallutuse ja ristimisega.

1862. aastal andis Kreutzwald (1803–1882) „Kalevipoja” rahvaväljaandega ärkavale ja oma identiteeti loovale eesti rahvale omaenda ajaloo, luuletatud kuulsusrikka ajaloo oma kuningriigi ja oma kuningaga. Kuus aastat hiljem ehitas Carl Robert Jakobson (1841–1882) oma Esimeses isamaa kõnes palju tugevama ja üksikasjalikuma ajaloorajatise Kalevite soost rahvavanemate ja kuningatega, oma preestrite ja templitega. Kaua alavääristatud ja allasurutud rahvas vajas sellist ajalookäsitust, see jäi püsima kindlale kohale. Iseseisvuse ajal lõid kutselised ajaloolased ja muinasteadlased eesotsas Harri Mooraga arheoloogiliste ja kirjalike allikatega kooskõlas oleva vanema ajaloo käsituse. Järgneval Vene ajal läks teisiti. Kui NSV Liidu ideoloogiamaastikul pärast Teist maailmasõda võimendus suurvene imperialistlik šovinism, siis kajastus see jalamaid ka suurriigi ajalookontseptsioonides. Vana-Vene riigile, Kiievi riigile omistati ülisuur tähtsus Ida-Euroopa ajaloos, see oli igati võrreldav Karl Suure (742–814, kuningas ja keiser 768–814) impeeriumiga. Vene riik olevat feodaalseks jõudnud 9. sajandil. Väideti, et see riik etendas kiirendavat, aktiivset ja progressiivset osa eestlaste ühiskonna arengus. Ei kõlvanud ju näidata ühiskonda Baltimail kuidagi mahajäänuna, kuigi mõistagi samm taga venelastest. Seepärast vaadeldi 9.–12. sajandit Eesti NSV ajaloos feodaalsuhete kujunemise perioodina, mida iseloomustas linnailmeliste keskuste tekkimine, orje ja sõltuvaid talupoegi ekspluateerivate rikaste suurmaavaldajate klassi kujunemine, feodaliseeruva ülikkonna teke. Need olid varafeodaalsed suhted. Sellise Eesti NSV vanema ajaloo kontseptsiooni töötasid välja muinasteadlased Harri Moora, kes oli ka 1930. aastate kontseptsiooni peamine autor, ning Artur Vassar (1911–1977). Tekkis päris pikantne olukord: nn. marksistlikleninlik šovinistlik suurvene paradigma langes lahedasti kokku ammuste rahvusromantiliste pürgimuste põhijoontega.

Eesti vabanemine anneksioonist tõi, mõistagi, kaasa muudatused ajalookontseptsioonides, sealhulgas ka meie vanemas ajaloos. Muinasteadlased eesotsas Priit Ligiga (1958–1994) ja Valter Langiga pöördusid nn. tänapäeva teoreetilise arheoloogia poole. See tõi kaasa, et nende uurimised lähtusid mingist valmis teooriast või hüpoteesist, mille valguses tehakse vaatlused ja eksperimendid ning formuleeritakse tulemused. Nii sugenesid n.-ö. teoreetiliselt fundeeritud Eesti vanema ajaloo käsitlustesse pronksiaegsete (1800–500 e.Kr.) sünnipäraste pealik-kuningate pealikuriigid eraomanduslike suurmaavaldustega, muinasmõisadega eelrooma rauaajast (s.o. 500 e.Kr. kuni 50 p.Kr.). Põhiline pidepunkt oli analoogiate otsimine ja leidmine geograafiliselt lähedastest maadest. Ühiskondlike suhete käsitlemisel ei tule üldplaani veenvusele kasuks kirjalike allikate tagaplaanile jätmine hüpoteeside kõrval, mis ainult kaudselt tuginevad arheoloogilisele ainesele. Põhimõtteliselt ei saa seda, et mingi nähtus allikais ei esine, küll kasutada argumendina tema olemasolu vastu, jutt on oletuste veenvusest ja tõsiselt võetavusest.

Mõned muudki allikad pakuvad lisa, eriti keeleandmed. Eestikeelne sõna „vald” (vrd. soome valta) on muistne skandinaavia laensõna (vald – võim, võimupiirkond), mis tähendab võimu (vrd. meelevald, vägivald, s.t. väevõim) ning ka võimupiirkonda. Selles tähenduses püsis sõna 18. sajandini, mil ta kinnistus omavalitsusliku talurahvakogukonna mõistele. Mida aga kujutas endast muinasaegne vald võimupiirkonnana, ei oska aimatagi.

Kirjalikud allikad veenavad, et eestlastel ei olnud riiki. Esmane piirkondlik haldusühik oli kihelkond. Sõna „kihl” seostatakse muistse skandinaavia sõnaga gisla, mis tähendab pantvangi. Karjala kihelkondi on nimelt 1323. aastal rootsi keeles nimetatud gislalagh. Suur taani-baltisaksa-eesti ajaloolane Paul Johansen (1901–1965) arendas sellest teooria, et eestlaste kihelkond on algselt olnud pantvangi- ja maksuringkond, kust koguti makse skandinaavia maksunõudjatele ja kust võeti pantvange allumise tagatiseks. Ei ole aga mingeid tõendeid, et eestlaste maa oleks kunagi olnud pidevalt skandinaavlaste võimu ja maksu all. Ka Saaremaa mitte, kus küll seletamatul kombel on Kihelkonna-nimeline kihelkond. On seletatud, et sõna gislalagh on Rootsi-Novgorodi Pähkinälinna rahulepingus 1323 hoopis soome (karjala) sõna kihlakunta oskuslik tõlge tolleaegsesse rootsi kantseleikeelde. Kihl tähendas eesti keeles igasugust panti, eriti lepingu tagatisena. Abielu eelleping on tänapäevani kihlus (pandiks kihlasõrmus), aleatoorne kokkulepe on kihlvedu. Arvatavasti oli kihelkond territoriaalne üksus, koondis, mis oli loodud külade liitumisel (kihlumisel). Küla oli ju esmane maa-alane haldusüksus. Võõrkeelsetes kirjapanekutes esineb kilegunda, kylegunda, kylaegund. Viimane, taanipäraselt kirja pandud nimekuju võis kõlada „küläkond”, mis osutaks just külade koondumisele kihelkonnaks.

Külad koondusid kihelkondadeks arvatavasti kõigepealt sõjalistel, aga küllap ka majanduslikel kaalutlustel. Kihelkonna alal oli harilikult üks või mitu kindlustatud maalinna ehk linna. See oli strateegiline, aga ilmselt mitte halduskeskus. Kihelkonna eesotsas oli vanem (või mõnel juhul mitu). Oli kaksikkihelkondi, kummalgi oma vanem. Virumaa edelapoolseimal Lemmu kihelkonnal oli eraldi osa Pudiviru (s.t. Väike-Viru, vrd. leivapudi, pudulojused, pudukaubad). Seal oli omaette vanem, nimepidi tuntud Tabelin. Ei ole teada, kas vanem oli valitav või oli tema võim pärilik. Täiesti mõeldav, et vanem küll valiti, aga pahatihti samast sugukonnast või perekonnast.

Üldse oli 13. sajandi algul umbes 45 kihelkonda (lõunapoolseimate maade Sakala ja Ugandi kihelkonnad pole teada). See tähendab, et kihelkond oli küllalt suur üksus, oma 500–1000 ruutkilomeetrit, hõredas asustuses märksa rohkemgi. Kihelkond oli iseseisev, just nagu riiklik moodustis. Ta oli iseseisev oma välispoliitikas: rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel, sõja ja rahu küsimuste otsustamisel. Kroonik Henrik kirjutab, et 1219. aastal „viis vanemat Virumaa viiest kihelkonnast järgnesid Riiga oma kingitustega ja, võttes vastu püha ristimise müsteeriumi, andsid end ja kogu Virumaa üle õndsale Maarjale ja Liivimaa kirikule”. Võib arvata, et seda enam oli kihelkond iseseisev oma siseasjades (maakasutuses jm.).

Kihelkonnad olid ühinenud maadeks ehk maakondadeks (viimane on vist küll uuem sõna). Sõjas oli igal maal oma malev. See eestikeelne sõna „malewa”, mis esineb mitu korda Henriku kroonikas, oli saksa keeles Liivimaal 16. sajandini kasutusel (malwe). Maa oli kihelkondade liit, mille välispoliitikat juhtis arvatavasti vanemate nõupidamine. Maavanematest pole nimelt andmeid. Olemasolevad napid andmed osutavad kõik kollegiaalsele, mitte ainuisikulisele juhtimisele. Henrik näiteks nimetab „selle linnuse vanemad, Lembitu koos teistega”. Saarlaste lepingu sõlmimisel ordumeistriga 1255. aastal esindas saarlasi kaheksa nimepidi (Ylle, Culle, Enu jt.) äratoodud meest, kel oli ühine pitser – mitte igaühel eraldi – ning kedagi pole võimukandjana esile tõstetud. Ja Lübecki linn oli enne 1227. aasta jaanuari-veebruarikuu vallutust pöördunud kirjalikult saarlaste poole abi taotlusega oma tülis Taani vastu. See tähendab, et saarlastel oli mingi võimukeskus, mis oli võimeline rahvusvahelisel tasandil diplomaatiliselt kirja teel suhtlema. Vanemad üksi ei teinud poliitikat, selles osalesid laiemad rahvahulgad rahvakoosolekul (mille eestikeelne nimi oli vist „keräjäd” vms.). 1210. aastal pidasid „eestlased kogu Ugandist” Otepääl piiskopi saadikutega nõu rahu sõlmimise üle. „Eestlased” tahtsid saadiku tappa, kui see hakkas misjonijutlust pidama, aga „mõned vanemate hulgast” takistasid seda tegemast, pidades silmas diplomaatilise suhtlemise reegleid. Henrik kirjutab: „… Harju provintsi, mis on keset Eestimaad, kus ka kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid iga aasta Raikkülas nõupidamiseks kokku tulla.” Küllap oli Raikküla harjulaste rahvakoosoleku koht, mitte muidugi mõni üle-eestiline parlament või kõrgem kohus.

Eestlaste maa oli 13. sajandil kaheksa suure ja kuue väikese maa nõrgalt ühendatud liit. Virumaa, Revala ehk Rävala, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi ehk Oandi olid suured maad. Virumaa nimi (uirlanti) esineb Rootsis 11. sajandi esimese poole ruunikivil. Saaremaa (Eysysla) nimi esineb põliselt I aastatuhande Skandinaavia saagades, Läänemaa (Wyk, Vik) ühes 11. sajandi lõpu omas. Põhja- ja Lõuna-Eesti (Sakala ja Ugandi) suurte maakondade vahel oli vöönd kuuest väikesest maast või kihelkonnast: Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga ehk Vaiamaa, Jogentagana, Sobolits. Nime Alempois (Alempos) on püütud tõlgitseda aletamismaana („Alenpõhise”), aga sama hästi võiks see tähendada midagi alumist. Nimi Mõhu on säilinud Mõhkküla nimes Põltsamaa kandis. Vaiga nime on ühendatud vadjalastega, kes seal, tänapäeva Jõgevamaal, elanud. Emajõe-tagune (Ugandi poolt vaadatuna) Jogentagana oleks tänapäeva keeles Jõetaguse või Jõenda. Nime Sobolits (Sobolis), tõenäoliselt Kodavere kandis, on kangesti tahetud tõlgendada Soopoolitsena, aga nii see ei tarvitse olla. Arvatakse, et need väikesed maad või kihelkonnad ei olnud jõudnud veel sulanduda suurtesse, kuigi olid ilmselt suurte naabrite mõju all. Läänemaagi oma seitsme kihelkonnaga koosnes 13. sajandi algul veel kahest suhteliselt iseseisvast osast: põhjapoolsest Ridalast ja lõunapoolsest osast (ladina keeli Maritima, skandinaavlastel ja sakslastel Wiek).

Kihelkonnad ühinesid maadeks enamasti hõimusuguluse järgi. Seda näitavad 19. sajandini säilinud keelemurded. Virumaa viiest kihelkonnast kuulusid neli (Repel, Mahu, Askælæ, Alutaguse) põhjaeesti rannamurde, aga lõunapoolseim, Lemmu kihelkond põhjaeesti keskmurde alale. Virumaa läänepoolseim ja Revala maakonna idapoolseim kihelkond kandsid sama nime – Repel. Ilmselt on Rebala küla (Jõelähtmes) nimi laienenud kihelkonna ja siis maa nimeks. (Sama on Tallinna linna võõrkeelne nimi Reval). Artur Vassar arvas, et kunagi oli kahel pool Valgejõge Rebala nime kandev maa. See lagunes kaheks, läänepoolne osa liitus Revala ja idapoolne Virumaa kihelkondadega, kusjuures mõlemad säilitasid oma vana nime.

Samuti kõneles Sakala põhjaosa (hilisema Suure-Jaani kant) põhjaeesti keskmurret, lõunaosa lõunaeesti Mulgi murret. Ugandis oli kaks keskset linnust: Otepää ja Tartu. Tundub, et Otepää oli kesksem. Samuti tundub, et Ugandi kaguosa, Valgatabalve (Põlva ja Võru kant) ei kuulunud algselt Ugandisse. Ida-Tartumaal oli sõna „ugalane” sõimunimeks, mis tähendas juhmi või ka pudikeelset inimest. Sealkandis on levinud ka Sakalast pärit lõikuslaul, milles kutsutakse põldu lõpetama ja õlut jooma. Aga samas laulik hoiatab:

„Jälle ütle tõisipäädi,

korra tõisilta kõneli:

otsan uutva ugalase,

veeren vahtva venelase,

otsan orje uttetas,

veeren verda valõtas.”

Ega ugalased muidugi iseendid juhmiks nimetanud ega iseendi eest neiusid hoiatanud; seda kõike ootaks naabrite suust. Tähendab, et Ugandisse kuulus esialgu ainult Tartu murdeala põhiosa: Tartu ümbrus (Tarbatu kihelkond) ja Otepää ümbrus (mida võib-olla kutsutigi algselt Ugandi kihelkonnaks).

Eesti rahvas ongi kokku sulanud kahest hõimurühmast, kahest läänemeresoome rahvast: lõuna- ja põhjaeestlastest. On väidetud koguni, et lõunaeesti keel, mis seisab kõige lähemal liivi keelele, on omaette keeleks eraldunud teistest sugulaskeeltest varem.