Читать книгу Suur vend - Lionel Shriver - Страница 3

Ma ei teagi, kas minu rohkem kui neljakümne eluaasta tõelistest kõrghetkedest on mõni olnud seotud toiduga. Ma ei mõtle pidulikke õhtusööke ja head seltskonda; ma mõtlen süljeeritust, mälumist, soolte tööd. Nii igapäevase tegevuse puhul on kummaline, et mul ei ole detailideni meeles kuigi palju söögikordi, samas kui märksa lihtsam on meenutada lemmikfilme, ustavaid sõprussuhteid, koolilõpetamisi. Siit järeldub, et filmid, inimlik lähedus ja haridus on minu jaoks olulisemad kui õgimine. Tubli laps, ütlete teie. Aga kui ma ausalt kokku arvutan kogu aja, mis ma toidukord korra järel olen kulutanud söögisedeli kokkupanekule, toidu ostmisele, töötlemisele ja valmistamisele, laua katmisele ja köögi koristamisele, siis omal moel pisendab see juhuslikuks ääremärkuseks minu kiindumuse filmisse „Koht südames”; sama kehtib kiindumuse kohta kõigisse inimestesse, isegi nendesse, keda väidan armastavat. Ma olen veetnud vähem aega oma abikaasa peale mõeldes kui lõunasöögi peale mõeldes. Paneme juurde veel aja, mis olen veetnud kahetsedes, et sidrunibeseega sai liialdatud, ja tõotades homne hommikusöök vahele jätta, või avades külmkapiust, keelates endal sealt järelejäänud kõrvitsapudingit võtta ja siis ust jälle kõvasti kinni pannes; ning paistabki, et ma ei ole huvi tundnud eriti millegi vastu peale toidu.

Niisiis kui tuleb välja, et toit on minu jaoks olnud piinlikult oluline, siis miks ei ole mul eredalt meeles tervet rodu imelisi toidukordi?

Nagu enamik inimesi, mäletan ma kõige elavamalt lapsepõlvelemmikuid, ja nagu enamikule lastest, meeldisid mulle lihtsad asjad: röstsai, küpsetuspulbriga küpsised, kreekerid. Täiskasvanuna avardus mu maitsmismeel, aga mitte iseloom. Ma olen valge riis. Ma olen alati olemas olnud selleks, et põnevamad road paremini välja paistaksid. Ma olin taustajõud tüdrukupõlves. Ma olen taustajõud ka nüüd.

Ma ei usu, et see minu kimbatust eriti leevendaks, aga mul on ka väike vabandus, miks ma toitumise mehaanilist aspekti ülemäära tähtsustan. Üksteist aastat pidasin ma toitlustusfirmat. Siis võiks ju arvata, et mul on meeles vähemal mõni üksik võidukas juhtum aktsiaseltsist Leivakorv. Ega ei ole. Kui välja arvata ülikooli akadeemikud, kes on seiklushimulisemad, on iowalased konservatiivsed sööjad ning üksluise vabrikulindi porgandikookide, lasanje ja hapukoore-maisileivaga suudan ma silme ette manada küll. Aga peensusteni mäletan ma ainult neid roogi, millega juhtus õnnetus: riisijahuga paksendatud India roosiveepudingit, mis muutus vintskeks, venivaks kleebiks, millega võinuks tapeeti seina panna. Ülejäänu – selle või tolle ümber keeratud lõhefileed, nii- või naasugused vokiroad sihukese või mihukese maitsenüansiga – see kõik on üksainus udu.

Kannatust; ma lähenen teemale. Mina pakun välja, et toit on loomu poolest tabamatu. Toit on rohkem mõiste kui aine, see on mõte rahuldusest, mis on palju võimsam kui rahuldus ise, ja sellepärast võibki dieet saavutada samasuguse mõjuvõimu nagu religioon või poliitiline fanatism. Meid ei sunni rohkem sööma mitte toidu vastupandamatu maitse, vaid selle suutmatus meid rahuldada. Kõige luksuslikum seedimiselamus leiab aset vahepeal: siis, kui sa meenutad viimast suutäit ja igatsed järgmist. Tegelikku söömist just nagu ei toimugi. See peaaegu täielik võimetus ootusi täita muudabki lauarõõmud nii peibutavaks, ja ühtlasi nii ohtlikuks.

Tühine? Ma ei ole päris kindel. Me oleme ju loomad: palju rohkem kui teisejärguline seksiküsimus, tõukab peaaegu kogu inimtegevust tagant söömistung. Kõige lihavamad meist on silmanähtavalt võitnud võistluse ressursside nimel ja kujutavad endast seetõttu võimsaid bioloogilisi edulugusid. Aga nagu teab iga juhuslik hirvekari, kes on liiga suureks kasvanud: loodus karistab edukaid. Kui ettenägelik see teatud mõttes ka ei oleks, et me vaistlikult mustadeks päevadeks säästame, et me pika talve eel kõige turvalisematesse ja salajasematesse paikadesse käbisid peidame, kui hästi see ka darvinismi riuklikkust ei näitlikustaks, see teeb mu riigile otsa peale. Sellepärast ei olegi ma kindel, kas toiduküsimus ikka on muiduküsimus. Tõsi, vahel tekib mul kahtlus, kui palju ma tegelikult oma riigist hoolin. Aga ma hoolin oma vennast.

Kõik lood, mis räägivad õdedest-vendadest, algavad muidugi väga kaugelt, aga käesoleval juhul hakkab minu venna elu kõige lähemat uurimist vajav peatükk sobival kombel peale lõunasöögiga. Arvatavasti oli nädalavahetus, kuna ma ei olnud veel läinud oma tootmisettevõtte kontorisse.

Nagu tol perioodil tavaliselt, oli minu abikaasa Fletcher kaunis varakult ülakorrusele tulnud. Ta ärkas viimasel ajal hommikuti kell viis, nii et lõunaks oli tal hundiisu. Ta oli eraettevõtjast tisler, kes valmistas kauneid, kuid ülemäära kalleid, ainukordseid mööbliesemeid, teekond tööle tähendas tema jaoks alla keldrisse minekut ja ta võis tõusta, millal iganes tahtis. See koidukiirte-totrus oli edvistamiseks. Fletcherile meeldis, et see laskis aimata rangust, jättis mulje jäigast, raevukast distsipliinist ja isetusest.

Mind ajas see üles-ja-tööle-suhtumine marru. Toona ei olnud mul veel elutarkust niisuguse väikese erimeelsuse üle rõõmu tunda, kuna varsti pärast seda muutusid Flethceri äratuskella sätted meie kõige väiksemaks mureks. Aga see kehtib kõigi „enne”-piltide kohta, muretu mulje jätavad need ainult tagasivaates. Siis ärritas mind tõsimeeli see uhkus, millega ta voodist minekut tegi. Mees läks kell üheksa õhtul magama. Ta sai kaheksa tundi põõnutada nagu normaalne inimene. Mis siin isetut oli?

Nagu paljude oma abikaasa pealetükkivate iseärade puhul, keeldusin mina kaasa mängimast ja olin hakanud kauem magama. Ka mina olin omaenda peremees, ja varahommikuid ma ei sallinud. Iiveldama ajav aovalgus meenutas keeduplaadil soojendatud lahjat filtrikohvi. Kui oleksin kell üheksa põhku pugenud, oleksin ennast tundnud nagu laps, kes on oma tuppa pagendatud, samal ajal kui täiskasvanud lõbutsevad. Ainult et need, kes lõbutsevad, sealjuures mõõdutundetult, oleksid olnud Tanner ja Cody, teismelised, kes ei kavatsenudki oma isa võltsi põllutööliserežiimi omaks võtta.

Niisiis kuna mina olin alles äsja oma röstsaia- ja kohvinõud ära koristanud, ei olnud ma lõunaks näljane – kuigi pärast tunni aja tagust telefonikõnet oli mu isu ka muudel põhjustel kadunud. Mul ei ole meeles, mida me sõime, aga küllap pruuni riisi ja brokolit. Tol ajal sõime me alati pruuni riisi ja brokolit nii- või naasuguses igavas teisendis.

Alguses me ei rääkinud. Kui me seitse aastat varem kohtusime, oli meie valmidus vastastikku vaikida olnud kütkestav. Üks asi, mis mind enne abielu juures heidutas, oligi lakkamatu lobisemise väljavaade. Fletcher oli sama meelt, kuigi tema vaikimine oli teistsuguse koega kui minu oma: tihkem, rohkem keskendunud – kaalutlev ja tuunjas. See tegi tema hääletuse rammusaks ja see sobis nagu valatult minu jahedama, siledama rahuga. Minu vaikimine kõlas nagu vallatu ümin, isegi kui ma tegelikult ei ümisenud; kulinaarses mõttes meenutas see kerget külma suppi. Fletcheri oma, tumedam ja juurdlevam, oli rohkem nagu punase veini kaste. Tema maadles probleemidega, mina lihtsalt lahendasin neid. Üksiklastena ei arendanud me kunagi vestlust lihtsalt niisama. Me klappisime hästi.

Ometigi oli tolle keskpäeva vaikus täis pelgu ja viivitust. See oli lödise tekstuuriga nagu minu õnnetu roosiveepuding. Harjutasin oma alguslauset mitu korda, enne kui valjusti teatasin: „Slack Muncie helistas hommikul.”

„Kes on Mack Muncie?” küsis Fletcher hajameelselt.

„Slack. Üks saksofonimängija. New Yorgist. Ma olen teda mitu korda näinud. Teda vist peetakse heaks – aga nagu sellised ikka, tuleb vaevalt ots otsaga kokku. Peab mängimas käima pulmas ja restoranis, kus kõik muusika taustal juttu ajavad.” Kõik see oli just niisugune „vestluse arendamine”, mida ma äsja väitsin mitte tegevat.

Fletcher tõstis kahtlustavalt pilgu. „Kust sa teda tunned?”

„Ta on Edisoni vana sõber. Tõeline kamraad.”

„Sel juhul,” ütles Fletcher, „peab ta väga kannatlik olema.”

„Edison on nüüd tema juures elanud.”

„Mina arvasin, et su vennal on oma korter. Oma džässiklubi kohal.” Fletcheri sõnad „oma džässiklubi” nõretasid skepsisest. Ta ei uskunud, et Edisonil kunagi mingi džässiklubi on olnud.

„Enam ei ole. Slack ei tahtnud pikemalt rääkida, aga sellega on mingi … lugu.”

„No muidugi sellega on mingi lugu. See lugu lihtsalt ei vasta tõele.”

„Edison liialdab vahel. See ei ole sama mis valetamine.”

„Loomulikult. Ja „pärlikarva” ei ole sama mis „vandlikarva”.”

„Edisoni juttu tuleb õppida tõlkima,” ütlesin ma.

„Nii et ta laseb sõprade peal liugu. Kuidas selline tõlge kõlab: sinu vend on kodutu?” Fletcher ütles Edisoni kohta aeg-ajalt „sinu vend”. Mina mõistsin seda kui „sinu probleem”.

„Sinnakanti,” ütlesin ma.

„Ja raha tal ei ole.”

„Edisonil on varem ka raskeid aegu olnud. Tuuride vahepeal.”

„Niisiis mingi salapärase ja keerulise loo pärast – nagu näiteks et ta jättis üüri maksmata – on su vend korterist ilma ja ööbib külakorda.”

„Jah,” vastasin ma puiklevalt. „Kuigi tundub, et võõrustajaid hakkab väheks jääma.”

„Miks helistas see Slacki-nimeline ja mitte su vend ise?”

„No minu arust on Slack väga lahke olnud, kuigi tal on väike korter. Kahetoaline, ja ta peab sealsamas harjutama.”

„Kallis. Ütle nüüd välja. Räägi see ära, mida sa mulle rääkida ei taha.”

Ajasin pingsalt taga brokoliõisikut, mis oli nii toores, et ei läinud kahvli otsa. „Ta ütles, et seal ei ole küllalt ruumi. Neile mõlemale. Teised nende kolleegid juba elavad paarikesi, või on neil pere ja lapsed, ja – Edisonil ei ole kuhugi mujale minna.”

„Kuhugi mujale kui kuhu?”

„Meil on nüüd külalistetuba,” keelitasin ma. „Seda ei kasuta keegi, ainult igal teisel aastal Solstice. Noh, ja tead – ta on mu vend.”

Vaoshoitud inimesena näitas Fletcher harva ärritust välja. „Sa ütled seda, nagu käiks trumbi välja.”

„Midagi see ju tähendab.”

„Midagi, aga mitte kõike. Miks ta Travise juurde ei lähe? Või Solstice᾽i juurde?”

„Isa on raske loomuga ja üle seitsmekümne aasta vana. Selleks ajaks, kui õde sündis, oli Edison juba peaaegu välja kolinud. Tema ja Solstice vaevalt tunnevad teineteist.”

„Sinul on teisi kohustusi. Tanneri, Cody, minu ees. Isegi” – kandev paus – „Tillukese Totruse ees. Sa ei saa ainuisikuliselt midagi sellist otsustada.”

„Tundus, et Slackil on mõistus täitsa otsas. Ma pidin midagi ütlema.”

„Sa pidid ütlema,” lausus Fletcher tasakaalukalt, „et vabandust, aga ma pean oma mehelt küsima.”

„Võib-olla ma teadsin, mida sa vastaksid.”

„Ja mida nimelt?”

Ma muigasin kergelt. „No umbes et üle minu laiba.”

Tema muigas kergelt. „See läks täppi.”

„Ma saan aru, et viimati läks natuke kehvasti. See külaskäik.”

„Läks tõesti.”

„Tundus, et te sööte teineteisel närvid seest.”

„Mitte ei tundunud. Nii oligi.”

„Kui see oleks keegi suvaline, siis ma ei paluks. Aga ei ole ju. See oleks mulle väga tähtis, et sa natuke rohkem üritaksid.”

„Üritamisega ei ole asjal mingit pistmist. Keegi kas meeldib sulle või ei meeldi. Kui sa „üritad”, siis ei meeldi.”

„Sa võid ju inimesse natuke leebemalt suhtuda. Teistega sa küll teed nii.” Mõtlesin hetkeks selle peale, et Fletcheri puhul ei olnud see tingimata tõsi. Ta võis olla väga karm.

„Kas sa tahad mulle öelda, et kogu selle asjaajamise jooksul ei rääkinud sa kordagi otse oma vennaga? Nii et tema sõber üritab temast seljataga lahti saada.”

„Edisonil on võib-olla piinlik. Talle ei meeldiks oma väikese õe käest teeneid paluda.”

„Väikese õe käest! Sa oled neljakümneaastane.”

Ainsa lapsena ei saanud Fletcher aru, kui püsiv see eristus õdede-vendade puhul on. „Kullake, ma olen siis ka Edisoni väike õde, kui ma üheksakümmend viis olen.”

Fletcher pani riisipoti kraanikaussi likku. „Sul on praegu raha, eks? Kuigi ma ei tea kunagi päris täpselt, kui palju.” (Ei, seda ta ei teadnud. Ma hoidsin seda salajas.) „Nii et kirjuta talle tšekk. Küllalt, et ta saaks mingi uberiku sissemakse teha ja paar kuud üüri maksta. Ongi korras.”

„Ostan ta ära. Maksan talle, et ta eemale hoiaks.”

„No siin ei oleks tal ju mingit elu. Iowas ei ole erilist „džässiskeenet”.”

„Iowa Citys on ju kohti küll.”

„Käputäielt kitsidelt üliõpilastelt mängu eest mütsi sisse raha korjata tähtsale rahvusvahelisele pianistihärrale küll ei sobi.”

„Aga Slack ütleb, et Edison ei ole … „kõige paremas vormis”. Ta ütleb, et Edisonil on vaja … „et keegi tema eest hoolitseks”. Ta arvab, et mu venna enesekindlus on hoobi saanud.”

„See on küll päeva parim uudis.”

„Mu firmal läheb hästi,” ütlesin ma vaikselt. „See peaks ju mingeid võimalusi andma. Võimalusi suuremeelne olla.” Nii, nagu ma sinuga suuremeelne olen olnud, lisasin peaaegu, ja lastega, kes nüüd on ka minu lapsed, aga ma ei tahtnud seda talle nina alla hõõruda.

„Aga sa viid turule ka kogu ülejäänud pere suuremeelsuse.”

„Ma saan sellest aru.”

Fletcher toetas käed kummalegi poole kraanikaussi. „Vabandust, kui ma tundetu mulje jätan. Ükskõik kas ta käib mulle närvidele või ei, ta on sinu vend ja sind kindlasti kurvastab, et tal kehvasti läheb.”

„Jah, vägagi,” ütlesin ma tänulikult. „Ta on alati tehtud mees olnud. Et tal näpud põhjas on, et ta sõprade külalislahkust ära kasutab – see tundub nii vale. Nagu oleks maailm pahupidi pööratud.” Ma ei kavatsenud seda Fletcherile öelda, aga Edison ja Slack olid vist tülli läinud, kuna saksofonimängija tungivast toonist oli läbi kumanud – noh, ei saa öelda muud, kui et vastikus.

„Aga isegi kui me otsustaksime ta siia võtta,” ütles Fletcher, „ja me ei ole seda veel teinud – ta ei saa meil lõputult külas olla.”

„Aga me ei saa ka mingeid tingimusi seada.” Kui niipidi mõelda, ja mulle ei meeldinud seda teha, siis olin ma viimase paari aasta jooksul omandanud majapidamises suurema võimu. Mulle ei meeldinud võimul olla ja tavaolukorras ma peaaegu lootsin, et kui ma seda kohmetuks tegevat hooba ei rakenda, kaob see iseenesest. Aga ometi kord oli mu uudsest teojõust kasu. „Kui me ütleme, et „ainult kolm päeva,” ütlesin ma, „või „ainult nädal aega”, siis see ei jäta vastutulelikku muljet, vaid pigem nagu me kannataksime teda ainult lühikest aega välja.”

„Kas ei ole siis nii?” vastas Fletcher napilt ja jättis nõud mulle pesta. „Ma lähen sõitma.”

Loomulikult läks ta sõitma. Ta sõitis peaaegu iga päev mitu tundi jalgrattaga – ühe oma jalgrattaga, kuna tal oli neid neli, kõik pressitud mahamüümata diivanilaudade kõrvale keldrisse, mis oli paistnud väga ruumikas, kui me siia kolisime. Kumbki meist ei võtnud seda iial jutuks, aga mina ostsin talle need jalgrattad. Tehniliselt oli meil ühine rahavoog. Aga kui üks osapool panustab pipetitäie ja teine Michigani järve jagu, ei tundu „ühine voog” päris õige väljend.

Sestsaati kui mu mees oli hakanud maaniliselt rattasõitu harrastama, ei läinud mina ligigi oma kümnekäigulisele käulale, mis selleks ajaks tolmu kogus, kummid tühjad. Olin selle ise vabatahtlikult hooletusse jätnud, aga tunne oli teine. Nagu oleks tema minult ratta ära varastanud. Kui oleksingi selle üles tirinud, keti ära õlitanud ja teed mööda minema sõitnud, aeglaselt ja mitte eriti kaugele, oleks ta minu üle nalja teinud. Parema meelega vältisin seda.

Iga kord, kui Fletcher sõitma läks, ärritas see mind. Kuidas ta seda igavust talus? Mõnel pärastlõunal tuli ta koju täis tarmukat rahulolu, et aeg on paranenud, tavaliselt mõne sekundi võrra. Sellel, et ta sedasama teed maisipõldude vahelt jõeni tibake kiiremini väntas, ei olnud mitte kellegi jaoks mitte mingisugust tagajärge. Ta oli neljakümne kuue aastane ja varsti pidi kompuuter lenkstangi peal hakkama salvestama lihtsalt tema pettumist iseendas. Mulle ei meeldinud mõelda, et ma ei raatsi talle lubada midagi päris oma, aga tal oli ju tisleritöö, mille juures ta sai piisavalt omaette olla. Need sõidud tähendasid minu tõrjumist.

Tundsin end selle ärrituse pärast niivõrd süüdi, et nägin selle varjamiseks kõvasti vaeva, sundides ennast ise pakkuma, et ta sõitma läheks, näiteks et välja elada mingit meelepaha Tanneri üle, „kuna sul läheb siis olemine palju paremaks”. Aga liiga hoogne falsett reetis mu teeskluse. Mis kõige kummalisem: talle meeldis, et rattasõit mind ärritab.

Täiesti ilmselt olin ma halb abikaasa. Aeroobne treening ju pikendab inimese eluiga. Pärast seda, kui tema endine naine Cleo kentsakal kombel täitsa hulluks läks, hakkas Fletcherit üha enam vaevama kontrollivajadus ja kinnisideena oli rattasõit kahjutu. Treenides ja ranget dieeti pidades oli mu mees lahti saanud väikesest rasvavoldist keskkohas, milles olid süüdi olnud minu kartulipuder ja muffinid. Ja ometi oli see voldike mulle meeldinud, kuna oli teda muuski mõttes pehmemaks teinud. Kerge liiasus, mis nõudis leebet suhtumist, oli justkui omakorda leebust levitanud.

Seda leebust läks ka mul enesel mõnevõrra tarvis. Viimase kolme aasta jooksul olin vist küll oma kakskümmend naela1 juurde võtnud (ma ei tihanud kaalule astuda ja konkreetse numbriga silmitsi seista). Leivakorvi pidamise aegu olin päris kõhn.

Toitlustusäris muutub toit omamoodi vastikuks; pütitäit toorjuustu on raske eristada laarist krohvist. Aga mu järgmises ettevõttes tõid mehhiklastest töötajad kogu aeg töö juurde vaagnate kaupa tamale᾽sid ja enchilada᾽sid. Süüa olin valmistanud püstijalu; nüüd istusin kontoris. Nõnda raiskasin juba õõvastavalt suure osa oma aega selle peale, et andsin vaimus tühje lubadusi piirduda ainult ühe söögikorraga päevas või piitsutasin end tulutult, kuna olin lõunasöögi ajal võtnud kaks täidetud paprikat. Mingil alateadlikul kõrgsagedusel pidid teised inimesed kindlasti kuulma selle alandava oravaratta kriuksumist mu peas, läbitungivat kila, mida levis pooltest naistest, keda ma Hy-Vee riiulivahedes kohtasin.

See ei olnud õiglane, aga ma süüdistasin neis kahekümnes naelas Fletcherit. Ma olin ehk küll vaiksevõitu ja hoidsin seina äärde, aga see ei tähendanud tõugata-tõmmata olemist. Ma olin seda sorti inimene, keda võib sõrmega ähvardada ja sõidelda, kes ei hakka vastu vaidlema, kes kuulab igasuguse kärkimise ära ja võtab selle pealtnäha alandlikult vastu nagu pai laps kunagi, nii et teine minema kõndides mõtleb: „Nüüd ma talle alles näitasin,” ja siis lipsan mina minema ja teen süüdimatult just seda, mida äsja keelatud.

See trotslik loomujoon oli tagasilöögi andnud, kui ma hakkasin söögikordade vahel meelega näksima just selle toidugrupi aineid, millest Fletcher oli viimati lahti öelnud. (Kui ta juustust taganes, oli see hukatuslik. Järgmisel päeval pärast vastavat teadaannet tulin poest koju poole ratta Brie᾽ga.) Kui ta põlgas ära toidud, mis olid teda hurmanud meie kurameerimise ajal ja abielu alguses – banaanikreemipiruka, kodus tehtud pannipitsa –, solvas see mind. Ma ei oleks pidanud toitu ja armastust ühte patta panema, aga naised on seda viga sajandeid teinud ja kuidas siis minagi teisiti sain? Samuti tundsin puudust toiduvalmistamisest, mis tegevusena mind rahustas. Sellepärast küpsetasin vahel ikka mõne kookospähklitordi, mida Fletcher ei puudutanudki, ja ka lapsed hoidsid sellest eemale, kuni isa neid kõrvalt põrnitses. No keegi pidi selle koogi ju ära sööma. Paratamatult hakkas mul temast kahju.

Vähemalt olime me jõudnud rituaalsele kompromissile. Igast keelualusest küpsetisest lõikasin ma ampsumõõtu suupiste ja asetasin selle vahukoorega ehitult ning mündi ja paari värske, karge vaarikaga garneeritult suurele portselanist magustoidutaldrikule, kõrval kiiskav hõbekahvel. Selle jätsin ma keset kööki laua peale, nii nagu lapsed jõuluvanale küpsiseid välja panevad, ja hoidsin siis ise eemale. Kuni ma pealt vaatasin, ei neelanud Fletcher kunagi sööta alla; ja ometi oli minu jaoks kirjeldamatult oluline, et need keelatud proovipalad, mida ta nüüd „kahjulikuks” pidas, tunni ajaga haihtusid.

Rangelt võttes oli mu abikaasa toitumisnatsina välimuselt ahvatlevamaks muutunud, aga mind oli ta enne rohkem ahvatlenud. Pealegi tungis temas nüüd rohkem esile teatav vahedus. Tal oli kõrge laup ja piklik ovaalne nägu; püssikuulikujuline pea oli pügatud torkivasse tüükasse, et kiilanemine välja ei paistaks. Tema pikk tugev nina nägi profiilis välja nagu pastakaga tehtud linnuke ning traatraamis prillid lisasid professorlikku teravust. Laiade õlgade ja kitsaks jäänud piha kolmnurkne joon oli hakanud mõjuma kuidagi rangelt ja kriitiliselt, nii et juba tema füüsiline juuresolek tekitas tunde, nagu heidetaks mulle midagi ette.

Kui ma nõusid kokku korjasin, häiris mind, et Fletcher ei olnud jäänud kööki koristama, mis ei olnud üldse tema moodi. Harilikult viisime koristustöö läbi sujuvas koostöös nagu sünkroonujujad. Üheskoos töötasime me kõige paremini – kumbki meist ei mõistnud ega hinnanud „jõudeaega” – ja mu kõige soojemad mälestused olidki just niisugusest koristustööst suuremas mastaabis. Kui me käima hakkasime, seadis Fletcher neil õhtuil, kui ma olin suurt toidutellimust täitnud, Tanneri ja Cody magamiskottidega minu elutoa põrandale sisse, et saaks köögis abiks olla. (Kui ma esimest korda nägin, kuidas ta kraanikausi kohal käsi raputab – sõrmi allapoole rapsides, silks-silks, pisike vaistlik liigutus, et mitte nõuderätiku juurde käsi kuivatama minnes üle kogu põranda vett tilgutada –, sain aru, et selle mehega ma abiellun.) Tööpindade küürimise, jääkide ärapanemise ja tohutute segukausside loputamise juures ei kurtnud ta kunagi; talle ei tulnud kunagi käske kätte anda. Ta tegi pause ainult selleks, et minu selja taha hiilida, kui ma nõudepesumasinast järjekordse portsjoni sooje klaase välja võtsin, ja mind kaelale suudelda. Uskuge või ärge uskuge, aga see koristamine, plekilised põlled ees, oli romantiline, parem kui šampanja ja küünlavalgus.

Niisuguste mälestuste juures ei kõlvanud kuidagi vimma kanda sellepärast, et pidin pärast kaheinimeselõunat ise brokoliauruti üle lobistama. Meenutasin meie vestlust. See oleks võinud ka halvemini minna. Fletcher oleks võinud ise teatada, et „ainult üle tema laiba”; olin selle salakavalalt tema eest ära öelnud. Mina ei olnud kordagi otse küsinud: „Kas sobib, kui mu vend natuke aega meie juures elab?” Tema ei olnud kordagi vastanud ei jah ega ei.

Meie juures. Muidugi, maja oli meie oma.

Terve elu üürikates elanud, ei olnud ma veel lahti saanud tundest, et see maja Solomon Drive᾽il kuulub kellelegi teisele; hoidsin tube paaniliselt korras, nagu võiksid õiged omanikud iga hetk ette teatamata sisse astuda. Maja oli suurem kui meil tarvis; ohtrad köögikapid ärgitasid ostma masinaid pasta valmistamiseks ja leiva küpsetamiseks, mida hiljem kasutasime vaid korra. Meie kodu, mida võinuks põlastavalt nimetada McMõisaks, oli ülepingutatud reaktsioon kitsikusele Fletcheri tüüpüürikas, seesuguses „ajutises” pelgupaigas, kuhu mehed pärast lahutust kolivad ja kust nad iial ei lahku, kui uus naine seda ei nõua. Olin tundnud ülevoolavat uhkust, et saan viimaks enesele lubada majaostu, liiatigi ilma laenuta, ja mõnes mõttes ostsin selle lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik.

Samuti olin tahtnud Fletcherile tööruumi leida. Mööbel oli tema kirg, niisiis maksin ma selle rahuldamise kinni. Rahaasjus naiivsena ei võinudki ma ette teada, kui väga ta seda mulle pahaks hakkab panema.

Meie abielu algul oli Fletcher töötanud põllumajandusettevõttes, mis tootis geneetiliselt muundatud seemneid. Olin väga tahtnud võimaldada tal sealt ära tulla, kuna ta ei olnud loomu poolest müügimees – mitte keskkonnateadlikust vastumeelsusest loodusega susserdamise vastu, ega ka mitte poliitilisest nördimusest, et korporatiivne Ameerika tahab patendi alla panna selle, mida varem võis sõna otseses mõttes maast korjata. Mul ei olnud tugevaid põhimõtteid. Ma ei näinud neil mõtet. Kui mina oleksingi olnud idanematu, haiguskindla maisi tootmise vastu, oleks seda ikka edasi müüdud. Minu meelest kujutas suurem osa veendumusi endast meelelahutust, nende harrastamine oli edevus, seepärast lugesin ma ka harva lehti. Kui mina Liibanonis toimunud mõrvast teada saan, ei ärata see ohvrit ellu, ja kuivõrd uudised ennekõike võimendavad abitustunnet, üllatas mind, et neid nii laialdaselt jälgitakse. See, et ma keeldusin sotsiaalsetel eesmärkidel mingeid vaateid teesklemast, tegi minust igava inimese, aga mulle meeldiski igav olla. Olin eluaeg tahtnud mitte kellelegi mitte vähimatki huvi pakkuda.

Samamoodi ei olnud mingit iseloomu ka meie neokolonialistlikul tellismajal. See oli äsja ehitatud, vahtrapuust põrandad olid kriimudeta. Ma jumaldasin selle ehtimata lagedust. Pistikud olid korralikult elektrivõrku ühendatud ja kõik töötas. Ma ei olnud kunagi ihanud olla iseloomukas, kui välja arvata see, et mul puudus kalduvus poest varastada või oma abikaasat petta; Edison oli see, kes tahtis, et teda peetaks „tõeliseks karakteriks”, ja olgu nii. Mina leidsin mõnu anonüümsuses ja toona häiris mind väga, et palumata rambivalguse paiste oli mind teiste inimeste silmis kellekski eriliseks teinud. (Jumala eest, võiks ju arvata, et kui ma olen meelega ennast otse keskmaale peitnud, saan ma vähemalt silmahakkamatu olla.) Mu minevik oli piisavalt värvikas, ja kui välja arvata Edison ise, kaldusin vaistlikult möödanikku eesriide taha peitma.

Suur lobotomiseeritud maja moodustas täiusliku neutraalse tausta, millel Fletcheri mööbel särada sai. Selleks hetkeks oli mu abikaasa kätetöö suuremas osas asendanud meie kummagi eelmise majapidamise kaubamajadest pärineva sisseseade. (Too koduste jõudude ühendamine oli esimene kord elus, kui keegi aitas mul kolida. Raevuka tõhususega võis Fletcher ainsa pärastlõuna jooksul kastidesse pakkida terve toa sisu, mis on vist küll veelgi romantilisem kui köögikombainist tüütute jäänuste lahtiurkimine.) Tema loodud esemed olid nii nõtked, et alati, kui ma elutuppa astusin, tundus, nagu oleks mööbel vaid hetk tagasi vaibal rohtu söönud. Sohva nurgad olid keerdus nagu sokusarved, kaarjad jalad kepslesid kapjadel; ilma raskete patjadeta turjal oleks too peru olevus võinud otseteed uksest välja galopeerida.

Kuigi Fletcherile meeldis mõelda, et tema oskused üha paranevad, oli minu lemmik tema esimene mööbliese. Nimetasime seda Bumerangiks. Sel oli ovaalne punane nahkpadi. Põikpuu, millest moodustusid korraga käetoed ja selg, kerkis paremal pool kõrgele ja kaardus siis vasakul alla, kuni vasakpoolse käetoe kaugem ots peaaegu põrandat puudutas. Tool nägi välja, nagu oleks see paika heidetud. Uhket tõusvat seljajoont toetavad lipid olid samuti kaarjad – lamineeritud Makassari eebenipuu, roosipuu ja vaher, mida Fletcher oli enne painutamist nädal aega leotanud. Bumerang oli justkui talisman. Enamikul inimestel, kes on välja arendanud mõne oskuse, on olemas niisugune proovikivi, mille külge klammerduda: ammune tõestus, et nad oskavad oma asja. Ese, millele on võimalik viidata alati, kui kunatine katsetus luhtumas on: „Näete? Kes niisuguse asjaga hakkama saab, saab kõigega hakkama.” Minul midagi samaväärset välja käia ei olnud, kuna tulemus mind ei huvitanud. Mulle meeldis protsess. Olgu marmelaadikook või see napakas kaup, mille müümisega ma toona tegelesin, tulem ei tähendanud mulle valmimise hetkest alates enam tühjagi. Projektide lõpetamine oli minu jaoks tõeline piin.

Riisipotist beeži korra maha kraapinud, kiikasin esiaknast välja. Oli hakanud sadama, aga see ei sundinud mu vaprat abikaasat kunagi koju tulema. Turvalises üksinduses hiilisin üles korrusele oma kabinetti ja broneerisin lennupileti LaGuardiast Cedar Rapidsisse, valides lahtise tagasilennukuupäeva, mida võis alati muuta. Kirjutasin 500 dollarile tšeki ja sirgeldasin alla vasakusse nurka „ootamatuteks väljaminekuteks”. Panin tšeki ja väljatrükitud e-pileti FedExi ümbrikusse, adresseerisin selle Edison Appaloosale aadressil, mille Slack mulle hommikul öelnud oli, ning tellisin oma konto alt sellele kulleri järele.

See, et ma kaks aastat tagasi oma ebatavalise äri tuludega selle maja olin ostnud, oleks võinud tähendada, et mul on „õigus” luba küsimata oma vend külalistetuppa magama panna. Aga mulle tundus vulgaarne ja ebademokraatlik oma rahalist positsiooni ära kasutada. Selles majas elas kolm Feuerbachi ja ainult üks Halfdanarson.

Sel, et ma Fletcheri vastuseisust jõhkralt üle sõitsin, oli teine põhjus. Üldjuhul ei sõltunud ma otsustamisel oma perest. Ühel hetkel ootas mind küll ebameeldiv avastus, et tunnen isaga ikka veel tugevat sidet, aga see oli alles siis, kui ta suri; seni võisin teda rahumeeli väljakannatamatuks pidada. Mu õde Solstice oli nii palju noorem, et oleksin võinud peaaegu talle tädiks olla, ja ta käis mul igal teisel suvel Iowas külas ainult omaenese pealekäimisel. (Tema kasvas üles napaka, lagunenud perekonna killustunud jäänuste keskel, mida oli kaua aega üritanud suruda mõne ilusama klišee raamidesse. Nii oli tema ainuke, kes ostis kingitusi, saatis kaarte ja tegi külaskäike, mis toimusid nii täiusliku regulaarsusega, et lasksid aimata kohustust.) Mu armas ema Magnolia oli surnud, kui ma olin kolmteist. Kummaltki poolt vanavanemad olid surnud. Kuni Fletcheri tulekuni olin olnud üksiklane ega olnud ise lapsi saanud.

Edison oligi minu perekond, ainus veresugulane, keda ma siiralt ja südamest armastasin. Kogu see ustavus, mille enamik inimesi suurema klanni peale ära lahjendab, oli koondunud sellesse ühte sidemesse ja muutunud pühendumuseks, vängeks nagu tamarind. Edisoni käest olingi ma ustavust õppinud, sellepärast lähtusid temast ka kõik teised ustavussuhted; ning seesama võime metsikult klammerduda tõi kasu ka Fletcherile ja meie lastele. Mul olid enese ja Edisoni ühise mineviku suhtes ehk küll kahetised tunded, aga samasugust minevikku ei olnud kellelgi peale meie. Tõtt-öelda ei olnud ma hetkegi kõhelnud, kui Slack Muncie tol hommikul helistas. Fletcheril oli õigus: see oli trump. Edison oli minu vend ja sellega olekski võinud jutu lõpetada.