Читать книгу Suur vend - Lionel Shriver - Страница 8

Edison läks piredaks, kui keegi kas või vihjas, et mõtte džässklaverist pani talle pähe Caleb Fields. Mina ei suutnudki meenutada, kas vend hakkas ühe legendaarse mustanahalise vana tegija juures South Centralis (ja mitte Melrose᾽is – meie autojuht hoidis selle Jack Washingtoni kahtlast aadressi vanemate eest saladuses ja nii tegin ka mina) klaverit õppima enne või pärast seda, kui „Ühise hooldusõiguse” esimene osa eetrisse lasti. Travise meelest oli Edison alati teletegelasega võistlust pidanud ja ta narris ikka veel oma esiklast seepärast, et too väljamõeldud kuju ambitsioone ahvib – kuigi niisugune süüdistus oli pikantne, kuna Travisele endale olid oma telelapsed alati tegelikest lastest tõelisemad tundunud.

Travis nimetas seriaali „kultussarjaks”, aga sel juhul koosnes kultus täpselt ühest inimesest. Tegelikult ei olnud „Ühine hooldusõigus” selline „Star Treki” moodi legendaarne film, mis edaspidigi kopsakat raha sisse tooks. Näiteks too naine lennujaamas – kahtlemata ei olnud ta „Ühise hooldusõiguse” fänn. Ta oli lihtsalt seda vaadanud. Ka minus ei äratanud suurem osa sellest jamast, mida me teleka ees passinud olime, eriti tugevaid tundeid, kuigi pidin häbiga tunnistama, et võisin siiamaani ümiseda sarja „Love, American Style” tunnuslaulu ja et minus hingitses ikka veel nostalgiline kiindumus lahkunud Bob Crane᾽i vastu.

Öelda, et sarja idee oli „seninägematu”, oleks liigne kiitus, aga produtsendid olid vaeva näinud. Eelkäijad olid sellised. „The Rifleman”: lesestunud rantšopidaja üritab läbi raskuste üles kasvatada poega, kellel on Tourette᾽i sündroomi tõttu kalduvus igal võimalusel „Pahh!” hüüda. „Family Affair”: leskmees kasvatab puise ja tõreda inglasest ülemteenri abiga kaht väljakannatamatut jõnglast. „My Three Sons”: lesestunud, kolme pojaga lennukiinsener abiellub viimaks pärast kümmet hooaega – võttes naiseks järjekordse õnnetu, kelle abikaasa on surma saanud. „Flipper”: nii lesestunud isa kui ka tema kahe poja etteasted trumpab üle pudelninadelfiin. „The

Andy Griffith Show”: lesestunud, üksikvanemast šerifil õnnestub isegi suuremale osale Põhja-Carolina elanikest selgeks teha, et linn nimega Mayberry on tõesti olemas. „The Beverly Hillbillies”: lesestunud maamees ajab pappi kokku „pulbitseva toore … nafta … see tähendab, musta kullaga!”2 „Bonanza”: Nevada patriarh peab talu koos kolme pojaga, kel kõigil on eri emad, kõik surnud. „The Brady Bunch”: leskmees ja (nagu eeldada tuleb) lesknaine, kel kummalgi on kolm last, teavad „mitte ainult aimamisi”, et niisugune peresari elab igasugu kanalite eetris igavesti, mis Travisele erilist meelehärmi valmistas. „The Courtship of Eddie᾽s Father”: torssis väike poiss otsib naist oma lesestunud isale, keda jaapani päritolu majapidaja kõnetab kui „härra Eddie isa”, mis stsenaristide meelest pidi küllap isegi kaheksasajandal korral veel nunnu olema.

Kui tulnukad oleksid kuuekümnendatel ja seitsmekümnendate alguses Ameerika Ühendriikidest kiirgavad signaalid kinni püüdnud, oleksid nad pidanud järeldama, et meie liigiga on samuti nagu lõhekalaga: kui emane on järglase saanud, ei ole temast enam mingit tolku ja ta heidab otsekohe hinge. Teiselt poolt, kui arvesse võtta lesknaisi, kes olid juhtrollis sellistes sarjades nagu „The Lucy Show”, „Petticoat Junction”, „The Big Valley”, „The Partridge Family”, „Julia” ja „The Doris Day Show”, siis ei läinud ka abielumeestel kõige paremini.

Nii oli „Ühise hooldusõiguse” produtsentidel oma missioon. Ligi pooled abielud lõppesid Ameerikas lahutusega ja oli silmakirjalik, et televisioon seda ei kajasta. („The Brady Bunchi” pilootosas oli ema Carol lahutatud, aga telekanal tõmbas sellele mõttele kriipsu peale; edaspidi ei rääkinud stsenaarium enam kordagi sellest, kuidas tema abielu lõppes. Publik võttis üksmeelselt omaks teletööstuses levinud vaikevariandi. Ainult ühel seda sorti seriaalil oli olemas hea vabandus: sarjas „Eight Is Enough” kaotab kaheksa lapsega ajakirjanik pärast neljandat osa oma naise. Näitlejanna, kes naist mängis, suri tõepoolest pärast neljandat osa ära.) Mis veel hullem, väitsid produtsendid, niisugune väärpilt tuleb kahjuks kõigile neile lastele, kelle vanemad on lahku läinud ja kes peaksid saama vaadata saateid, kus tegeldakse samasuguste purunenud perede probleemidega nagu nende endi oma. Nüüd, kus telesarjadesse topitakse nii palju geisid, transvestiite, poolõdesid ja – vendi ning kolmandaid abielusid, kui poole tunni sisse ainult mahub, on see muidugi klišee, aga 1974. aastal oli mõte radikaalne. Paraku ei tulnud mu isa iseloomule sugugi kasuks veendumus, et tema telestaariks hakkamine on teene kogu rahvale, ja see muutis ta kiivaks. Kui tekkis sari „Üks päev korraga”, kus näitlejanna Bonnie Franklin täiesti avalikult lahutatud on, pani ta seda pahaks ja süüdistas produtsente selles, et need on idee varastanud. Niipalju siis sotsiaalse realismi edendamisest.

Tagasivaates moodustas „Ühine hooldusõigus” tõepoolest silla naiivsete kuuekümnendate ja konkreetsete kaheksakümnendate vahel. Eellooks oli, et emal Mimil (keda mängis Joy Markle) on hipindusest kõrini saanud – ta jätab maha oma ideelise abikaasa Emory Fieldsi, võtab tagasi neiupõlvenime Barnes ja hakkab ronima mööda karjääriredelit, asudes tööle oma perekonna advokaadibüroos Portlandis (sarja avakaadrites näidati paar korda Fremonti silda, aga filmitud oli kõik Burbankis). Minevikku toppama jäänud Emory on ökovõitleja, kes elab Kaskaadide mäestikus iseehitatud onnis, kus pole ei vett ega elektrit ja on ainult välikäimla; ta kasvatab ikalduvaid maheköögivilju. Kui pidada silmas, et viimasel ajal on säästlikkus ja kliimamuutus lausa kinnisideed, tundub see aspekt võib-olla väga ettenägeliku täkkessepanekuna, aga ega stsenaarium Emory nõudmisi, et kõike tuleb teha võimalikult keeruliselt, eriti ei toetanud. Ühes osas on Mimi meeleheitel, kuna mees pöörab tähelepanu ainult sellele, et ressursse ei tohi lõpuni ära kasutada ega keskkonda saastada, ning see on lastes tekitanud veendumuse, et „kõige rohkem, mis nad loota võivad, on olla kahjutu”.

Aga peamiselt jutustab sari sellest, kuidas kolm last püüavad hakkama saada vanematega, kes teineteist vihkavad, samuti pingutava logistikaga, mida nõuab eri kodude vahet pendeldamine, nagu viitab juba sarja nimes mainitud juriidiline kokkulepe. Mimi on võimukas, teda huvitavad rohkem laste karjääriväljavaated kui nende loominguline areng. Emory pooldab alternatiivseid eneseteostusviise ja tema leplikkus toob lastele tihti häda kaela. See kõik oleks ju kena olnud, ainult et kolmest võsukesest kaks kohe pidid imelapsed olema.

Eks see ole muidugi ainult üks põhjus, miks need kaks meile nii väga närvidele käisid. Aga ikkagi, väljamõeldud talent on odav, just nagu steroididest saadud spordivõimekus. Stsenarist võib dialoogi pista paar sümboolset võõrkeelset fraasi, ja valmis – tegelane valdab ladusalt kaheksat keelt. Sinclair Vanpelt mängis varavõimekat džässpianisti ilma, et oleks isegi väikese septimi välja võtnud. Ja et miks džäss – 1974. aastal tahtsid kõik lapsed saada rokkstaariks ja pilootosa arendajad tahtsid, et Caleb Fields valiks mõne vähem tallatud tee. Aga kuna ühelt poolt peeti Caleb Fieldsi superlahedaks kujuks ja teiselt poolt oli žanr ise seitsmekümnendate alguses veel elus ja arenes, jäi Edisonile võib-olla ekslik mulje, et džäss ongi hea võimalus rambivalgusse pääseda. See ehk seletaski tema kibedaid tiraade sellest, kuidas vorm on marginaliseerunud ja kui absurdselt pisikest turuosa tema koos oma kolleegidega valdab – „ja isegi sellest on suurem osa Norah Jones”.

Caleb, esimesel hooajal neliteist aastat vana, on kolmest lapsest kõige mässulisem ja elab nagu „lahe tüüp” kunagi tervet salaelu vanalinna ja Pearl Districti tumedates klubides, kus peab varjama, et on alaealine. Tema kui kõige vanem laps ei talu ei isa ega ema, ja teismelised vaatajad said samastuda teda tagant tõukava kihuga jätta mõlemad vanemad kus see ja teine. Tal on peas kitsa servaga kaabu ja seljas kõrge kaelusega must sviiter ning sarjas on läbivaks teemaks see, et ta on hakanud suitsetama. Sinclair ise oli kiitsaka kehaehitusega nagu Edisongi – vähemalt toona – ja kaks poissi nägid ühtemoodi head välja. Sinclairil olid tumedad juuksed, Edisonil määrdunudblondid, aga mõlemal kippus parukas käharaks kätte ja üht sarnasust olnuks mu vennal küll raske eitada: oma pikki, niiske ilmaga krässu minevaid juukseid oli ta eluaeg kandnud samas soengus kui Caleb Fields.

Muidu oli Sinclair ülbe snoob, kes libedalt meie isaga semutses, alati kui Edison ja mina proovi ajal läheduses olime, tõrjudes meid nii statisti rolli. Mäletan selgesti seda korda, kui Sinclair taipas, et Travisel-ehk-Emoryl on umbes temavanune päris poeg. Mina ja Edison jõlkusime stuudios kulisside taga, kuna meie perekond pidi pärast filmimist Griffithi parki NBC piknikule minema. Võtete vahepeal otsustas Edison Sinclairile näidata, kuidas korralikult ristikäsi klaverit mängida – siinkohal kinnitas vend, et jah, ta tõepoolest teab, millest ta räägib: ennäe, päris poeg õppis nüüd päris džässipianistiks. „Jumaluke,” hüüatas Sinclair, „see on – väga pentsik!” Näitleja oli naerust kõveras ja nii sai temast igaveseks Edisoni vihavaenlane. Aga ei Sinclairi tohutu üleolek ega tehtud elutüdimus ei aidanud teda suuremat, kui sarja tegemine peatati ja teda ei võetud enam ühtegi peaossa. (Tal õnnestus saada külalisroll „Familys”, aga silmatorkav homoseksuaalsus ei muutunud kasulikuks teguriks enne üheksakümnendate keskpaika ning selleks ajaks nägi ta juba lodev välja ja oli peaaegu kiilakas.)

Kõige noorem, Teensy, on esimesel hooajal alles nelja-aastane ja tema on matemaatikaspets. Küllap on vist muljet avaldav, kui nii noor näitleja suudab autisti kombel nii palju numbreid ette vuristada, ja stsenaristid jälgisid rangelt, et ta mitmekohaliste arvudega tehetele inimarvutina õigeid vastuseid annaks. Aga oleks ime, kui Tiffany Kite᾽il endal oleks selleks ajaks korrutustabel selge olnud, kui sari kaheksa aastat hiljem otsad kokku tõmbas. Tal olid mustad kiharad ja hingestatud pruunid silmad nagu põgenikul. Minu suureks meelehärmiks muutus Tiffany suuremaks kasvades üha ilusamaks ja hakkas muidugi üha enam printsessi mängima. Teensy on sarjas küll veidrikust geenius, aga ikkagi pisike tüdruk, ja terve üks episood rääkis sellest, kuidas ta lausa foobiliselt oma isa välipeldikut väldib: Emory hoole all olles keeldub Teensy kempsus käimast, ja iga kord, kui tütar tagasi tuleb, peab Mimi vaesele lapsele kõhulahtistit andma.

Ja kolmas on Maple, kogu sarja ainus mitmemõõtmelisem tegelane – laps, kes muudkui oma sõjajalal olevate vanemate teateid vahendab ja selle käigus nende sisu toimetab („Kas su isa tõesti ütles nii?” „Kas su ema tõesti ütles nii?”). Kuna keskmine laps on ainus, keda ei ole õnnistatud võluvõimetega, on ta lausa sümpaatne. Kahe eri tõmbenumbritega tähelepanuröövli vahele muljutud Maple on lihtsa loomuga ja ilma taevalike anneteta, samuti ei ole tal õrna aimugi, kelleks ta suureks saades hakata tahab. Sestap olen mõnikord kuulnud, kuidas mu eakaaslased sildistavad vastutustundlikku, korralikku, aga silmahakkamatut naisterahvast, keda teised täielikult ignoreerivad või vahel ka ära kasutavad: „Teate küll, ta on nagu Maple Fields.” Floy Newport oli nii kaamera ees kui ka muidu kaunis sel häbelikul moel, mis Los Angeleses alati märkamata jääb. Maple Fields oli „Ühise hooldusõiguse” ainus tegelane, kellest Edison peaaegu kunagi juttu ei teinud.

Minul olid isa sarja suhtes ikka veel kahetised tunded. Muidugi olime Edison ja mina saate pilamisest enesele eluaegse meelelahutuse teinud, aga pinnapealne pila on teine asi. Paar aastat tagasi olin Tanneri ja Cody survele järele andnud ja tellinud kõigi kaheksa hooaja DVD-d. Kui HBO sileda pildiga ära harjud, unustad ära, kui toores, läbinähtav ja amatöörlik televisioon toona oli, samuti tehniliselt algeline; mina muidugi mäletasingi dekoratsioone dekoratsioonidena, aga samamoodi nägid neid Tanner ja Cody, kes ei suutnud uskuda, kui „mage” sari on. See tekitas minus ebamugavust. Üritasin naerda koos nendega, aga see ei tulnud välja, ja ma panin DVD-d ära juba enne, kui me esimese hooaja lõpuni olime vaadanud.

Vähemalt oli minu silmad avanud Travise nägemine, sest pilt oma vanematest nooremana, kui sa ise parasjagu oled, on alati silmiavav. Äkitselt pudeneb maha kogu see kindlus ja autoriteet, mis sa neile omistanud oled, ja sa näed üleelusuurusi ikoone harilike, äraeksinud inimestena, kel ei ole käes kaarti, kel ei ole otseteed tõe või õiguse või üldse mitte millegi juurde – oh, selline ilmutus on ühtaegu õrn ja magus ja hirmutav. Korraks isegi leebusin ja jäin mõtlema, kas Edison ja mina olime ehk Travise vastu liiga karmid olnud. Ei olnud ju midagi nii hirmsat selles, et ta uskus, et on ikka veel ilus, või puhus oma tähtsust suuremaks nagu enamik inimesi. Veel üks silmade avamine: kui meie isa ise oli uhke oma rafineerituse üle, siis ilmselgelt oli osatäitjate valijale silma jäänud hoopis tema eluterve, maalähedane olek; esines Travis Appaloosa, aga osa oli saanud Hugh Halfdanarson. Tegelikult oli Travis alguses esinemisproovi teinud sarja „Apple᾽s Way” jaoks, kus pereisa teeb lõpu Los Angelese karjääritrügimisele, et minna elama oma kodulinna Iowas, ning avastab, et parketilt põllu peale kolida on valuline. Aga Travis ei jätnud sellist kala-kuival-muljet nagu tarvis. Produtsentide silmis sobis Travis Iowasse suurepäraselt.

Ühte asja imetlesin isa sarja juures siiski senimaani: seda, kuidas seal näidati õdesid-vendi elamas täiesti eraldi maailmas vanematest, kes laste silmis etendavad üksnes pisirolle. „Ühine hooldusõigus” tabab ära selle õdede-vendade vahelise pingsa, palavikulise kokkumängu, mille juures narriks jäävad Mimi ja Emory. Vanemad, kellel tihti on piinlik, et nad laste usaldust vastassuunas kallutada püüavad, ei taipagi, kus on laste pääsetee: selles, et kõige lojaalsemad on nood hoopis üksteisele.

Niivõrd kui mu abikaasa aimas, kui raevukas oli vastastikune klammerdumine, mis Edisoni ja minu terve nahaga läbi lapsepõlve aitas, pani ta seda pahaks. Meie abielu seisukohast ei oleks ta minu meelest pidanud seda pahaks panema; kui Edison Solomon Drive᾽ile tuli, olin ma ikka veel seda meelt, et õelik pühendumus ei pea kuidagi paratamatult takistama abikaasalikku pühendumust. Aga Fletcher kui ainuke laps kadestas sellist intiimsust omaenese seisukohast. Kui sul ei ole õde ega venda, nii et pooled võrdses seisus oleksid, pead paratamatult kampa heitma oma hooldajatega ja see liit teeb sinust reeturi, iseenese pealekaebaja, kelle psüühika on lõhestunud nagu topeltagendil. Edison ja mina vahel küll kitusime teineteise peale, aga need olid vaid üksikud strateegilised rünnakud lastetoa keerukas poliitikas, millest vanemad midagi ei teadnud. Isa ja ema kasutasime me relvadena märksa tähtsamas omavahelises suhtluses. Tanneri ja Cody puhul püüdsin pidevalt meeles pidada: lapsed teavad sinu saladusi. Sina nende omi ei tea.

Pidades silmas, kui julgena sari mõjuma pidi, oli saatuse pilge, et kui ma olin kolmteist, astus meie endi perekond äkki sammu varasemate aegade teleklišee poole. Koolist koju tulles nägin, et mind ootab ei keegi muu kui Joy Markle. Tagantjärele võib öelda, et Travise otsus lasta halb uudis edasi anda oma kaasnäitlejal – mis lausa füüsiliselt viitas, et nüüd astub päris ema asemele võltsema – oli taktitundetu.

Kui Joy parasjagu Mimit ei mänginud, ei kandnud ta ka oma hõbeblonde juukseid sümboolselt ranges krunnis, mis pidi tal küll peanaha valutama ajama. Eks ta oli vist kena, kuigi mitte imekaunis, ja seda puudust püüdis ta parasjagu iseennast mängides – nagu paljud inimesed, kelle seltsis ma üles kasvasin, Joy Markle tõepoolest mängis iseennast – kompenseerida litsaka noodiga, lastes rinnahoidja pitsil välja paista tükk aega enne seda, kui niisugune komme moodi tuli. Tol pärastlõunal oli tal seljas suure dekolteega kleit, õnnetul kombel sarlakpunane – mis vihjab pordunaisele –, ja kui ta minuga rääkima kummardus, sain aru, et midagi on valesti. Ma ei olnud temast kuigi palju lühem ja otsus põlvili laskuda, et mind „vaese väiksekesena” kõnetada, sai olla üksnes melodramaatiline žest.

Travis ise oli haiglas, oma rolli täiesti sisse elanud, kuigi ta polnud päris siiras. Vastupidi; ja küllap on päris hirmus, kui sa aastatepikku leivatööna tundeliselt käsi murrad ja siis tabab sind äkki lagipähe vilets, tahumatu, väljendusvaene päriselu.

Edisonil ja minul olid asjast erinevad mälestused, sest mu vend pidas end nutikaks, mina ennast seevastu naiivseks. Nii väitis Edison, et tema oli juba aastaid teadnud, et Travis ja Joy on armukesed, mina seevastu väitsin, et me kumbki ei taibanud seda enne, kui Travis pärast ema surma temaga avalikult käima hakkas. (Kaua see ei kestnud. Paljud armusuhted lendavad uppi, kui ei ole enam kedagi petta, nagu kolmejalgne taburet, millele jääb alles ainult kaks tugipunkti. Oli tarvis minu armast, kergeusklikku, Ohio päritolu ema, et nende muidu liiga etteaimatav lavatagune susserdamine lõbus oleks. Samas andis Travise ja Joy peatne tülliminek nende rollidele Emory ja Mimina siiralt salvava värvingu, nii et kaks viimast hooaega olid sarja kõige paremad.) See, kas Edison oli isa üleaisalöömisest kogu aeg teadnud, huvitas mind ainult ühel põhjusel: kui oli, ei mahtunud mulle pähe, et ta ei olnud mulle rääkinud.

Meie tagasihoidlikult nägus ema oli üles kasvanud Oberlinis ja pärines heast, teatava positsiooniga kunagisest tööstusperekonnast; tema isa oli mitu aastakümmet kohaliku ajalehe toimetaja. Ma ei usu, et kui ema Dubuque᾽is maakondlikul hobusenäitusel Hugh᾽d kohtas, oleks ta tolle näitlejaambitsioone tõsiselt võtnud, pigem oletas ta, et mees jätab unistuse varsti sinnapaika ja hakkab pidama tema vanemate talu. Emale oleks igatahes hästi sobinud elu, kus akendel jahtuvad pirukad ja kaua oodatud vihmasadu toob kõigile kergendust. Ema on minu jaoks juba ammu olnud eheduse mõõdupuu, ja kui ma Kesk-Läände kolisin, oli see mingitviisi tema auks.

Los Angelese pidudel jällegi ei teadnud ta, mida selga panna, ja kord usaldas ta mulle, et mitmed joomased olengud veetis ta lukustatud tualettruumis, kuni teised pidulised ust lõgistasid ja viimaks minema läksid. Magnolia Halfdanarson ei sallinud oma mehe uusi ülespuhutud, enesekiitjaid sõpru ja nuttis salaja iga kord, kui „Ühist hooldusõigust” veel üheks hooajaks pikendati. (Appaloosa nime kasutas ta ainult avalikkuse ees, et isale vastu tulla; tema pangadokumentidel seisis selle mehe nimi, kellega ta enese teada abiellunud oli.) Nii et võib-olla oli tal depressioon, ja kui nii, siis oli asi Solstice᾽i sünniga kolme aasta eest hullemaks läinud. Aga minul oli olnud ainult üks ema; kust mina pidin teadma, kas see on normaalne, et ta kõik pärastlõunad magab? Samamoodi ei saanud oodata, et ma teeksin vahet depressioonil, mis tuleb keha serotoniinipuudusest, ja depressioonil, millel on päris korralik põhjus. Kui küsimus on, kas ta teadis, et Travis teda petab, siis on vastus ilmselt jah, juba sellepärast, et selle küsimuse vastus on peaaegu alati jah.

Edisoni ümber tekkis sellest omamoodi aupaiste, et tema ema end ära tappis; niisugust lugu oli New Yorgi džässiklubides hea pajatada. Pidagem meeles – tema kasutas ka silmatorkavat Appaloosa nime, mis paratamatult sundis kulmu kergitama neidki inimesi, keda ei olnud igal kolmapäeval kell üheksa ajupestud seda normaalseks pidama, kuna see kõlas pigem hobusetõu kui mõistliku perekonnanime moodi. Mina, kes ma ei luninud oma elulooga tähelepanu, ei pidanud ema surma üldse enesetapuks. Mind muidugi kurvastas see, et ma emast nii noorelt ilma jäin, aga ma ei võtnud seda, et ta juhuslikku surma suri, viletsa süžeepöördena, ammugi mitte isikliku solvanguna.

Ta seisis Foothill Boulevardi ja Woodland Avenue ristmikul ja astus kõnniteelt maha. See ongi kogu lugu, ainult et juhtumisi kihutas sekundi murdosa hiljem mööda UPS-i postiauto.

Edisoni meelest märkas ema autot ja astus meelega sellele põrkeraua ette – loov variatsioon sillalt allaviskumisest. Magnolia ajas meeleheitele abikaasa reeturlikkus, niisiis oli see Travise süü, et me teismeeas oma ujedast veetlevast emast ilma jäime. See lihtne ja vastupidav konstruktsioon oli juba ammu toetanud mu venna varasemat arvamust: et Travis on mölakas.

Minul oli oma arvamus küll vähestes asjades, aga mõnest pidasin ma kindlalt kinni – näiteks seisukohast, et fakt ja veendumus ei ole sama ning et suurem osa inimesi ajab need segamini. Kui su ema sureb, siis tahad sa, et see kaotus midagi tähendaks ega laseks nii leinal avalduda selle kõige puhtamal ja kõige väljakannatamatumal kujul, mis ongi lihtsalt kaotus, ilma et miski seda kuidagi korvaks või hüvitaks. Kui neid kannustab niisugune iha ehk mitte päris moraali, aga vähemalt mingi lohutusauhinna järele, sätivad ka tavaliselt väga ausad inimesed inetu tõe ümber kaunimasse vormi. Mina jällegi panin sündmused kokku nii:

Sadu, ehk ka tuhandeid kordi päevas teeme me väikesi, primitiivseid otsuseid, ise mõeldes millestki muust. Kui mina välisukse trepist üles tulen, ei mõtle ma kunagi: „Parem jalg üles tõsta; kindel tugi leida; vasak kand üles tõsta ja hoogu anda.” Ei, pigem vaevan ma parasjagu pead, kas mul õnnestuks õhtusesse pajarooga natuke hapukoort nihverdada, ilma et Fletcher tähele paneks. Ma ei ole küll neuroloog, aga ajus peab olema selline valvas osa, mis täidab rutiinseid ülesandeid, nii et ülejäänu võib seni vabalt juurelda selle üle, kui reetliku pastelse tooni piimatooted toidule annavad.

Kui asi on nii, siis ei ole see valvas osa täiuslik. Olen seda korduvalt ise kogenud: mõnikord hakkab järelevaatajal pilt virvendama ja siis kaob nagu vigasel digisalvestisel. Osakond, mis laseb ülejäänud mõtetel hajali minna, muutub ise hajameelseks.

Ema astus kõnniteelt maha. Ta oli traditsioonilises mõttes hea ema ja oma lastele oli ta selgeks teinud, kui tähtis on vaadata mõlemale poole. Seekord ta ei vaadanud.

Võiks öelda, et mulle oli see puhas ja seetõttu väljakannatamatu kaotus. Aga mingi järelduse ma Magnolia saatusest ikkagi tegin. Kord kahekümnendate keskpaigas olles väntasin ma ühel pärastlõunal New Hollandis jalgrattaga mööda tühja kahesuunalist tänavat ja sõitsin otseteed sisse ühele pargitud autole. Püsti kobides ja ratta kõverat raami vaadates mõtlesin oma ema peale. Tema hetkeline tähelepanematus sundis mind tundma ebalevat tänutunnet – selle eest, et ma kogu aeg pargitud autodesse rattaga sisse ei kündnud. Et ma olin mitu aastakümmet välja mõelnud salsakastme retsepte, süüdlaslikult peljanud Solstice᾽i eesootavaid külaskäike või nuputanud repliike oma abikaasat kujutava nuku jaoks, ise samal ajal muudkui tehes lugematul arvul vangerdusi meie hädaohtlikus maailmas, ja ma ei olnud ikka veel surma saanud.

Mulle sellest piisas. Aga niisugune tähtsusetu asi nagu tänutunne selle eest, et 99,9 protsenti ajast suudab inimaju pädevalt rööpseid ülesandeid täita, ei võinud kuidagi rahuldada Edisoni, kelle jaoks kõik pidi alati olema suurejoonelisem. Võib-olla mõtlen ma üle, aga minu meelest oli see kõik üks ja sama asi: tema aplus nii kaneelisaiade kui ka enesetappude järele, tema kindel otsus elada oma elu nii dramaatiliselt, et laiades kategooriates mõtlemine oli laiaks teinud ka tema enese. Kui mu venna kaal näitaski, et midagi on valesti, siis igatahes andis see ühtlasi märku edevusest. Temasugune inimene ei võinud häda ja viletsusega leppides ette kasvatada pisikest kõhukest. Läbikukkumine pidi olema samasugune nagu loodetud edu: mastaapne.