Читать книгу Suur vend - Lionel Shriver - Страница 9

Järgmise kümne päeva jooksul pakkusin Edisonile mitu korda, et näitan talle Tillukest Tüütust, aga ta vabandas alati, et tahab internetis mõnda džässiintervjuud lugeda. Lõpuks hakkasin lausa peale käima. Kui minu äri huvitas Vanity Fairi ja Forbesi, võis ka mu oma vend näidata üles natuke uudishimu selle vastu, millega ma elatist teenin.

Edison magas hommikuti kaua, sellepärast korraldasin nii, et sain lõuna paiku kodust läbi tulla ja ta töö juurde sõidutada. Kui toidu valmistamine välja arvata – see on nii suur teema, et jätame selle edaspidiseks –, ei teadnudki ma täpselt, millega mu vend tegeleb, sellal kui mina tööl olen. Küllap veetis ta tubli tüki aega internetis, missugune ajaraiskamisviis on oma võrgutava tegususeillusiooniga asendanud silmanähtavalt passiivse telekavaatamise – kuigi Fletcher ütles, et ta kuuleb alla keldrisse ka tundide kaupa telekamöla. Seevastu kui Cody just parasjagu ei harjutanud pala „Sild üle vaevavete”, siis klaverimängu Fletcher ei kuulnud.

Võib-olla oli pidev askeldamine minu jaoks liiga oluline ja ma oleksin pidanud ka ise õppima rohkem lõõgastuma, aga mind tõesti häiris see, kuidas eriti meediavidinate kaasabil saab mööduda üha rohkem ja rohkem ja rohkem aega nii, et inimene ei tee absoluutselt mitte midagi. Mulle meeldis mõelda, et mina ise ei suuda veeta terveid pärastlõunaid mitte midagi tegemata, aga võib-olla häiris mind hoopis see, et tegelikult suudan küll. Ma kartsin, et see on harjumus, mis võib kergesti külge hakata, ja nüüd luusiski see mu majas ringi ja ootas, et ma ta üles korjaksin nagu talvise gripi.

Kui ma nelja paiku pärastlõunal tagasi Solomon Drive᾽ile läksin, et Edison kontorisse viia, leidsin ta köögist Fletcheriga vastamisi, ümberringi igal võimalikul pinnal toidukaubad. Edison oli näost punane. Ta hingas raskelt, käed külje ligi, justkui valmis relva haarama. Fletcher seisis jäigalt tema vastas, näol raudkindel ilme. Kui tegemist oli duelliga, siis oli mu abikaasa šerif ja vend lindprii.

„Edison,” ütlesin ma, „oled valmis?”

„Küll ma juba olen,” vastas ta pahuralt, silmad kissis.

Silmitsesin pindu, kus seisis kuhjade kaupa maisisipse, kamarakrõpse, konserveeritud loomalihatšillit, sarvesaiu, limonaadi, mitmekihilisi kreemiküpsiseid, pitsasaiakesi, külmutatud friikartuleid ja keekse. Autos pidin kindlasti kõigest lähemalt kuulma, aga silmanud kaupu, mis oli vaja külmkappi panna – kolm pakki võid, suitsumaitsega mozzarella ja kaks kvarti koort –, võisin asja tuuma ka ise ära aimata.

„Kas me võime sinu kastiauto võtta?” küsisin Fletcherilt, et kiiresti minema saada. Ma ei tahtnud poolt valida. „Edisonil on seal vist mugavam.”

„Laske käia. Ta on sellega nagunii juba pool Hy-Vee-täit rämpsu meile koju vedanud.”

Edison haaras kamarakrõpsud kaasa, võttis oma jaki ja köökas uksest välja. Kõrvalistmele roninud, vedas ta turvavöö täispikkuses lahti, samal ajal kui mina juhi vööst kahe jala jagu lõtku koomale võtsin. Ta pani käed vaheliti ja surus oma kolm lõualotti vastu rangluud. Kulmu kortsutades tõmbas ta silmad vidusse. Kaitsva laia rasvalasu keskel oli tema sisemine mina tihkeks kuulikeseks kokku kägardunud; ma sain aru, et ta ei suuda end piisavalt väikeseks teha ja ühtlasi ei saa tema turvav ümbermõõt kunagi olla küllalt suur tekitamaks tunnet, et vaenulikud jõud on temast ohutus kauguses. Nagu tõestamaks, et puhtalt enesekaitse eesmärgil on tal vaja võimalikult kiiresti veel paksemaks minna, oli ta selleks ajaks, kui ma sissesõiduteelt välja tagurdasin, krõpsupaki lahti teinud ja toppis krõpse oma pruntis huulte vahelisest tihkest avausest sisse, närides isolatsioonivahu tekstuuriga suupisteid, nagu oleksid need viimane abinõu. Ma mõtlesin, kas ta taipab, et maksab kätte iseenesele.

Me ei rääkinud sõnagi, kuni kotitäis otsa sai.

„Ära võta isiklikult,” uratas ta kilepakki kokku kägardades, „aga su abikaasa on mölakas.”

„Mis ta ütles?”

„Ma ei hakka seda kordama.”

Nägin vaimusilmas, kuidas mu abikaasa hoolikalt sõnu valib. Sellepärast nõelasidki tema harvad solvangud nii valusalt: ta ei läinud endast välja. Ma teadsin, kui pikalt võib mõjuda hästi valitud haavus – nagu siis, kui mind Verdugo Hillsi koolis „saamatuks pesunartsuks” nimetati, ja minu pomisetud vastus „See on vigane metafoor” sildistas mind ainult veel lõplikumalt nõmedikuks.

„Teil oli vist mingi sõnavahetus,” ütlesin ma. „Toidupoes käimise pärast.”

„Ma tahtsin aidata. Aga tuli ainult paks pahandus.”

Ootasin, kuni tal sõnavaliku pärast enam piinlik ei olnud. „Sa ju tead, et tal on toidu suhtes omad seisukohad.”

„Kellel ei oleks? Keegi ei käsi tal minu toodud asju süüa.”

„Ma oletan,” ütlesin ma taktitundeliselt, „et asi oli lastes?”

„Nad on teismelised. Kui kodus peale läätsetangu muud ei anta, lähevad nad Mäkki. Jumal küll, kui ma viimati siin käisin, siis Fletch ei olnud toidunats. Mis juhtunud on?”

„Noh … enne oli meil köök Leivakorvi ülejääke täis: mooniseemnetega plaadiküpsised või plastikaatkotis kartulisalat, mille me pidime kas ära sööma või ära viskama. See on omamoodi lõks, kui sind on lapsest saati õpetatud, et pillaja on paljas.”

„Ja sa teed kuradi hästi süüa,” ütles Edison.

„Aitäh. Kuigi see on kah omamoodi lõks.”

„See kartulisalat tundub päris ohtlik asi.”

„Jah, hakkad mõtlema, kas inimesed on üldse kunagi lihtsalt söönud ja siis eluga edasi läinud. Iga kord, kui ma külmkapi ukse lahti teen, on mul tunne, nagu vahiksin eneseabiraamatuid täis raamatukokku, kus on konditsioneeritud õhk. No igatahes kui Flethcer taipas, et toidujääkidel ongi üsna aimatav mõju, sattus ta paanikasse. Sellest võib aru saada: tema esimesel naisel tekkis raske metamfetamiinisõltuvus. Sellepärast Fletcher saigi Tanneri ja Cody hooldusõiguse endale. Naine hakkas metat tegema just sellepärast, et kaalust alla võtta. Aga varsti hakkas ta lapsi hooletusse jätma, oli päevade kaupa kadunud. Jäi mitmest hambast ilma … Tekkisid haavandid, ta näppis neid ja need läksid mädanema … Ja kui ta siis järjekordsest tsüklist välja tuli, ei teinud ta muud, kui magas. Kogu see protsess – see oli päris ränk. Siis Fletcheril tekkiski kontrollivajadus.”

„Selliseks ei muutu ühe pärastlõunaga. Sel tüübil,” torises Edison, „ on alati „kontrollivajadus” olnud.”

„Ta kipub loomu poolest sellega liialdama,” möönsin ma. „Igatahes kui ta otsustas paar naela maha võtta, hakkas see füüsilise vormi ja toitumise kinnisidee kumuleeruma. Tanner jällegi ei lase oma sõpradel kunagi unustada, et tema päris ema on narkosõltlane. Nii nagu sina muudkui praalid sellega, kuidas ema ennast ära tappis. Ta jätab niiviisi sünge ja salapärase mulje.”

„Sa mait, see ei ole seesama Iowa, kus me vanaisal külas käisime.”

„Ega jah, Iowale on päris jäle pahupool tekkinud,” ütlesin ma – kuigi aknast paistev süütu vaade ei oleks seda kuidagi reetnud. Küntud maisipõldudel olid mättad kuivanud kõlkatopsudest ehmelised. Nuumaaedikutes nuhisesid prisked lehmad. Sirgel silmapiiril tõusid esile fotogeensed silotornid. „Siin on metaga päris tõsine probleem tekkinud.”

„Mehhiklased,” oletas Edison.

„Ainult alguses. Walmartist saab kõik koostisosad kätte, välja arvatud mingisuguse ammoniaagi, mida farmid väetisena kasutavad. Nii et nüüd on see oma aia toode, nagu tomatid ja piprad. Mis on eriti halb. Kohalik kraam on puhtam. Mehhiko jää …”

Edison turtsatas. „Jää! Poleks arvanud et mu Kesk-Läänes elav väike õde tarvitajate argooga nii hästi kursis on.”

„Siin osariigis on riikliku ravikindlustusega vanaemad kah tarvitajate argooga kursis. Talunikud teevad metat, et ärkvel püsida, näiteks siis, kui saagikoristuse ajal on tarvis terve öö üleval olla. Veoautojuhid samuti. Nemad ütlevad selle kohta „tõhus tibutoit”. Ja kuna see nii palju energiat kulutab, on meta siin kandis koduperenaiste probleem. Dieediravim.”

„Võib-olla ma saangi aru, miks metanarkarist eks inimese konservatiivsemaks muudab,” ütles Edison jälle käsi ristates. „Aga see ei anna põhjust mulle peale hüpata.”

Ehk küll jõhkralt, aga Fletcher oli ilmselt viimaks ometi puudutanud teemat, mida mina olin Edisoni saabumisest alates vältinud. Mul oli kõrini enese argpüksina tundmisest. Olin arvanud, et minust on kena taktitunnet üles näidata, aga võib-olla püüdsin lihtsalt iseendal elu kergemaks teha.

„Kuule …” ma rihtisin pilgu teele. „Me ei ole sellest rääkinud. Aga paramatult panin ma tähele, et … sestsaati kui me viimati nägime … oled sa natuke tüsedam.”

Edison laksas endale vastu põlve ja huilatas. „„Oi, härra Quasimodo, paratamatult panin ma tähele, et te olete natuke kühmus.” „Vabandage, härra Libahunt, paratamatult panin ma tähele, et te olete natuke karvane.” Eks sa oled vist ka lõpuks „tähele pannud”, et Empire State Building on natuke kõrge, päike on väheke ere ja Maa on tiba ümaravõitu.”

Ka mina naersin, kuigi kergendusest. „Olgu, olgu! Ma ei teadnud, kuidas seda jutuks võtta!”

„No näiteks: „Ohoh, vennas, oled sina aga paks!” Kas sa arvad, et ma ei tea, et ma olen paks? Tead, New Yorgis toodetakse ka peegleid.”

„Hea küll.” Suunasin silmad jälle roolilt vennale. „Kui ma lennujaamas esimest korda sulle pilgu heitsin, olin täitsa nõutu. Ma olen ikka veel nõutu. Ma ei saa aru, kuidas sa oled saanud ainult paari aastaga nii palju juurde võtta.”

„Proovi mõnikord. See polegi nii raske.”

Tal oli õigus. Kui tavakalorsusega dieedile päevas neli kaneelisaia lisada, võib üheainsa aastaga kolmsada kuuskümmend viis naela juurde võtta. „Aga …” küsisin ma nõrgalt, „miks?”

„Einoh! Mulle meeldib süüa!”

„Eks kõigile meeldib.”

„Nii et asi polegi nii imelik, eks? Mina olen ka kõik, ja mulle meeldib väga süüa.”

Ohkasin. Ma ei tahtnud teda nurka suruda. „Kas sulle meeldiks alla võtta?”

„Muidugi, kui ma saaksin lihtsalt nuppu vajutada.”

„Mis mõttes?”

„Et mulle meeldiks kümme miljonit dollarit. Mulle meeldiks imekaunis abikaasa – taas kord, võiks lisada. Mulle meeldiks maailmarahu.”

„See on sinu enda võimuses, kui palju sa kaalud.”

„Nii arvad sina.”

„Jah. Nii arvan mina.”

„Sa oled ise ka paar naela juurde võtnud. Kas sulle ka meeldiks neist lahti saada?”

„Jah, tegelikult küll.”

„Nii et miks sa seda siis ei tee? Või ei ole juba teinud?”

Ma kortsutasin kulmu. „Ma ei teagi. Sestsaati kui Fletcher sihukeseks paipoisiks hakkas, tundub, et mina nagu pean halva inimese rolli mängima. See, kui ma supermarketist küpsisepakiga koju tulen, on omamoodi abiventiil. Sul on õigus, kui meil ainult tooreid sojaube antaks, siis lapsed koliksidki Burger Kingi.”

„See on väga keeruline jutt, kui võiks lihtsalt lõunasöögi vahele jätta, tibuke.”

„Ja võib-olla asi ongi keeruline.”

„Nii et mul on veel keerulisem, mõikad?” Vend hakkas vaenulikuks muutuma. „Sina ei saa isegi kolmekümmet naela maha võetud, ja mina pean maha võtma – ma ei teagi, kui palju.”

„Mul ei ole vaja kolmekümmet naela maha võtta, tänan väga. Äärmisel juhul kakskümmend.”

„Ära muretse. Kui see võistlus on, siis medali saad sina.”

„See ei ole võistlus. Aga me võiksime ju kokku leppida, et ei aja asja hullemaks. See oleks ka juba algus, või kuidas? See, kuidas sa viimasel ajal sööd, teeb su ainult paksemaks.”

„Asja juures on ka selline väike probleem, et mind see ei koti.”

See ei olnud muidugi mitte „ka selline” probleem, vaid peamine probleem.

Kui ma Tüütuse ette parkisin, ütles Edison: „Ohoh. See kõik on sinu oma? Päris suur.”

See ei olnud palju enamat kui laohoone, mille ühes otsas asus kontor – aga see oli minu laohoone. Minu mõte, minu töötajad: minu projekt.

„Seda ma alguses ei aimanud,” selgitasin ma, kui Edison ennast kabiinist välja hiivas, „aga üks põhjus, miks see toode edukas on olnud, on see, kuidas ta võistlusvaimu tekitab. Mitte firmade, vaid klientide vahel. Kellel on kõige vaimukam nukk. Või kõige labasem. Meil on olnud mitu tellimust meesoost Tüütusele, kes ainult röhitseb, norskab, aevastab, rögiseb ja sülitab. Kellel käivad luksud ja kuiv köha. Üks klient tahtis, et nuku peeretus haiseks, aga see ei olnud tehniliselt meie võimuses.”

Lühike teekond vastuvõttu ei olnudki koos Edisoniga nii lühike. „On ka pornonukke,” ütlesin ma. „Alguses pidin ma otsustama, kas võtan sellised tellimused vastu, aga neid tuli nii palju … Kui naine tahab oma abikaasale kinkida nukku, kes käratab: „Ime mu munni, eit!”, siis mis mul sellest?”

Tutvustasin Edisoni Carlottale, meie sekretärile, keda olin hoiatanud, et mu vend tuleb ringi vaatama. Millegi muu osas ma teda hoiatanud ei olnud ja mul oli hea meel, et ta suhtus perekondliku sarnasuse puudumisse külma kõhuga. „Väga meeldiv teiega kohtuda,” ütles ta soojalt venna kätt surudes. „Teie õde on küll nii hea boss, nagu inimene ainult loota võib. Ja ma ei ütle seda lihtsalt selleks, et palgatõusu välja kaubelda.”

Viisin venna suurde avatud ruumi, kus surises kaks tosinat õmblusmasinat. Seintel seisid riiulis sajad kangad, ühte nurka olid kuhjatud läbipaistvad plastikaatkotid puuvilltäidisega. „Kõik nukud on tellimustöö, aga me oleme neid natuke standardiseerinud,” ütlesin ma häält tõstes, et see üle masinate kostaks, ja viisin ta sinna, kus lamasid hunnikus alasti nukud, kellel ei olnud juukseid ega näojooni. „Näed, siin on meil mõlemast soost kolm peamist kehatüüpi: kõhn, keskmine ja tüse. Kolme värvi kangast paistab rassid ära katvat. Neid teeme masstootmise korras. Angela vihub ka teksajakke ja nahktagisid teha, kuigi me paneme tihti mingi eripärase detaili külge – tikandi, hüüdlausega märgi. Inimestele meeldib niisugune isiklik lähenemine.”

„Nii et – mis nad saadavad sulle foto või?”

„Vahel teeme kõik üheainsa pildifaili järgi, teised kliendid saadavad neli-viis tükki. Ja nimekirja väljenditest. Soovitame vähemalt kümmet. Teha võime kuni kakskümmend, aga paistab, et luule – ausalt, see on omaette luuleliik – on löövam, kui neid vähem on.”

Edison kortsutas kulmu. „Need on siis need asjad, mida foto peal olev tüüp kogu aeg ütleb. Päriselus.”

Oli näha, et vend ei olnud ei mu intervjuusid lugenud ega ka veebilehte vaadanud. Mõtlesin, kas olen solvunud. Taipasin imestusega, et ega vist. Selle asemel oli mul Edisonist nüüd üha rohkem kahju. Kui mul temast veel enam kahju oleks hakanud, oleksin minestanud.

„Nii jah,” ütlesin ma. „Me kõik kordame ennast, aga teatud vormelfraasid muutuvad omamoodi kaubamärgiks. Enamik inimesi ei teagi, mida nad kogu aeg ütlevad, kui sellele nende tähelepanu ei juhita. Kordused on väga kõnekad. Meie nukud on kallid. Aga teraapia aseainena on nad väga odavad.”

Tutvustasin Edisoni töötajatele. Olin oma alluvate üle uhke. Tegevusala, kuhu huumorisoon oli sisse kirjutatud, tõi kaasa rõõmsameelse õhkkonna, ja kuni tellimustest väga pikka järjekorda ees ei olnud, oli meil lõbus. Nad olid kenad inimesed ja seepärast hämmeldas mind enese kihk venda alluvate eest kaitsta; esimesi tutvustussõnu varjutas minu riiakas olek, midagi laadis „Ja siis? Mis te vahite?” , mis sundis töötajaid pilku maha lööma. Mõni neist luges mu karmist pilgust ehk õigesti välja: „Tead, ega sa ise kah nii kõhn ei ole.” Mind jahmatas, et venna kogu paistis olevat ainus asi, mida inimesed näevad. Tahtsin protestida: „Aga tema vaim ei ole paks, tema hing ei ole paks, tema minevik ei ole paks, ja tema klaverimäng ei ole kah paks.”

Aga ma usaldasin oma töötajaid liiga vähe. Iowalastel on tarvis väga head põhjust, et kellegagi tõredalt käituda, ja pigem muutis silmanähtav nõrkus kamarakrõpsude vastu mu ööklubilembese, idarannikult pärit venna nende silmis kodusemaks.

„Ära sa seda loba usu, mis meie proua räägib, et Tüütusel iga hetk lõpp peal on,” ütles Brad, vilajas mees, kes nukkudesse salvestusmehhanisme pani. „Äri läheb nagu lepase reega. Seda päeva minu silmad ei näe, kui selle maa rahval enam kedagi narrida ei ole.”

Seletasin, et Edison on New York Citys džässpianist.

„Et nagu – du-du-du-RIII-du-RIII-du-du-du-dum-dum-DADII-DADII-dum-di-dum …?” Bradi kriiskav leelutus oli naljakalt kakofooniline.

Edion naeris. „Rohkem nagu: dit. Du-dit. Du-duu-dudi-du …” Ta lõpetas improviseeritud ska-käigu kaasakiskuvas svingirütmis ja kõik plaksutasid.

„Jummel, see on küll üle mõistuse!” kilkas Angela tillukese teksajaki varrukaid õigetpidi sikutades. „Ma kardan, kullake, et te olete praegu rohkem Barry Manilow' maal. Häbilugu, et te maisihooaja maha magasite. Aga kuni te siin olete, laske õde varub teile mõned head maastiilis ribid. Ja minge president Herbert Hooveri muuseumi – see on tõeline maiuspala.”

„Kohe, kui oleme Enroni monumendi ära näinud.” Angela ei saanud naljast aru ja Edison neelas alla ülejäänud vaimukused selle kohta, kuidas meie osariik austab kohalikku, kelle nimi ülejäänud riigis tähistab ikka veel katastroofi ja suutmatust.3