Читать книгу Suur vend - Lionel Shriver - Страница 5

„Õu, ei tunne oma venda ära vä?”

Õla juurest kostva tuttava hääle poole pöördumine oli, nagu sammuks läbi pöördukse ja matsataks otseteed vastu klaasi. Tervituseks moodustatud naeratus väändus. Suuümbruse lihased tõmbusid kangeks ja hakkasid tukslema.

„… Edison?” Ma piilusin ümara näo poole, mille jooned olid välja venitatud, nagu oleksid need maalitud õhupalli peale. Kui otsisin pruune silmi, mille kottis laud nüüd peaaegu mustaks muutsid, siis ega ma vist ei tahtnudki teda ära tunda. Pikapoolsed juuksed olid tuhmilt rippu. Aga klahvistikuirvitus oli eksimatult sama – ehk küll tubakast kollane ja vanale pahelisusele lisandus ka kerge kurbuse kõrvalmaik. „Vabandust, aga ma ei näinud sind.”

„Seda on küll raske uskuda.” Kusagil kogu selle peki all oli alles mu venna huumorimeel. „Kas ma kalli ei saagi?”

„Ikka saad!” Tema ümara selja taga, mis oli vormilt pehme ja soe, aga võõras, ei ulatunud mu käed kaugeltki kokku. Seekord ei kergitanud ta mind emmates põrandalt üles. Kui me teineteisest lahti lasksime ja ma talle otsa vaatasin, kerkis mu lõug ainult veidike. Varem oli Edison minust kolm tolli pikem olnud, aga enam mitte. Füüsilises mõttes ei olnud enam loomulik vennale alt üles vaadata.

„Kas sa – kas sul siis seda ratastooli vaja ei lähe?”

„Eh, lennufirma omad olid lihtsalt kärsitud. Ma ei kõnni enam nii kiiresti kui varem.” Edison – või see olevus, kes Edisoni alla oli neelanud – hiivas ennast pagasilindi poole. „Aga ma mõtlesin, et sa ei näinud mind.”

„Neli aastat on mööda läinud. Ju mul läks hetk aega. Las ma võtan selle ise.” Ta lubas mul oma päevinäinud pruuni koti õlale visata. Kui ma vennal New Yorgis külas käisin, olin tema vahemaid neelaval kalpsakul sabas sörkides kartnud võõras linnas maha jääda, sellal kui tema aeglasemate jalakäijate vahelt vilkalt läbi nõelus, ilma et oleks nende põlevaid sigarette riivanud. Ometi pidin nüüd tema kõrval lennujaama väljapääsu poole kõndides astuma nagu pruut altari ette: samm-paus, samm-paus.

„Kuidas siis lend läks?” Nõme küsimus, aga mu mõtted tormlesid. Aastate jooksul oli Edison minus väga erinevaid tundeid tekitanud: imetlust, alandlikkust, nördimust (ta ei jäänud kunagi vait). Aga mul ei olnud kunagi oma vennast hale olnud, ja kahjutunne oli kohutav.

„Lennuk tõusis lendu küll,” urises ta. „Isegi nii, et mina pardal olin. Seda mõtlesid?”

„Ma ei mõelnud midagi.”

„Siis ära ütle ka midagi.”

Ma ei tohi midagi öelda. Juba ronisin ma üles mööda uue, tundmatu etiketi järsku õppimiskõverat. Edison ise võis enese kulul nalja visata, ja kui ta oleks kohale ilmunud vormis, mis kuidagigi meenutanuks venda, keda mina mäletasin, oleks ta täiesti kindlasti mind mu puusaümbermõõdu pärast kiusama hakanud. Aga kui su vend lennujaama kohale ilmudes kaalub mitusada naela rohkem kui viimati, siis sa lihtsalt ei ütle midagi.

Lõpuks jõudsime väljapääsu juurde. Küsisin möödaminnes, kas tooksin ehk auto lähemale, kuigi olin parkinud ainult sadakond jardi eemale. Üks elegantse punakaspruuni soenguga keskealine naine, kes enne infoleti juures ootas, oli meile välja järele tulnud – kinnitades nii minu kahtlust, et Edisoni ja mind vahiti.

„Vabandust, et ma tülitan,” ütles võõras. „Aga ega te ei ole juhtumisi Pandora Halfdanarson?”

Paljudele noorematele õdedele oleks see tähendanud unistuse täitumist, et neilt vanema venna nähes autogrammi küsitakse, või mida iganes see naine ka tahtis. Aga täna mitte, ja pidin peaaegu salgama, et ma õige inimene olen, lihtsalt et minema pääseda. Teiselt poolt oleks olnud veel keerulisem Edisonile seletada, miks ma valetan, nii et vastasin jaatavalt.

„Nii ma arvasingi!” ütles naine. „Ma tundsin teie näo Vanity Fairi portreeloost ära. Teate, ma lihtsalt pidin teile ütlema: abikaasa kinkis mulle pulma-aastapäevaks Tillukese Tüütuse nuku. Ma ei tea, kas te mäletate – ega muidugi ei mäleta, te teete neid kindlasti väga palju –, aga tal on seljas range kostüüm ja peas edev kübar, ja ühe käe külge on õmmeldud telekapult. Ta ütleb selliseid asju nagu „George! Sa tead, et sa peaksid vähem soola sööma!” ja „George! Sa tead, et ma ei salli seda särki silmaotsaski!” ja „George! Sa tead, et sa ei taipa Lähis-Ida poliitikast mitte midagi!” Või vahel eputab: „Ma käisin Bryn Maaaaaaaawris!” Ma olin alguses solvunud, aga siis ajas see vägisi naerma. Mul polnud aimugi, et ma nii kriitiline ja kontrolliv olen! See nukk aitas mu abielu päästa. Nii et ma tahtsin teid tänada.”

Ärge saage valesti aru: harilikult käitun ma rahulolevate klientidega väga kenasti. Mulle ei pruugi küll meeldida, et mind avalikus kohas ära tuntakse, nii nagu mõnele inimesele – nagu Edisonile –, aga ma ei pea oma saksikut staatust iseenesestmõistetavaks. Mind pelutab ennekõike selliste kohtumiste piinlikkus: see naine tundis minu ära, mina teda mitte, ja see tundus kuidagi vale. Nii et harilikult oleksin käitunud sõbralikult, jutukalt ja tänulikult, aga täna mitte. Raputasin austaja maha, pomisedes: „Nojah, siis mul on teie pärast väga hea meel,” ja keerasin kannalt ülekäigurajale.

„On see tõsi?” hüüdis naine mulle järele. „Te olete Travis Appaloosa tütar?”

See vihastas mind, kuna ma ei olnud seda Vanity Fairile öelnud ja ajakirjanik oli selle ikka välja kaevanud, nii et ma ei vastanud. Minu selja taga kõmatas Edison: „See läks küll puhta pahupidi, proua. Travis Appaloosa on Pandora Halfdanarsoni isa. Ja see sööb vanal sitapeal hinge seest.”

Õnneks oli naine kadunud, kui ma autoga kõnniteele keerasin. Venna kotti pagasiruumi vinnates ütlesin: „Vabandust selle naise pärast. Ausõna, seda juhtub väga harva.”

„Kuulsuse hind, tibuke!” Ma ei saanud tema toonist aru.

Meie Camry kõrvalistet päris viimase nõksuni tahapoole saada oli omaette tegemine. Sisse ronides toetus Edison ühe käega uksele; muretsesin, kas hinged ikka vastu peavad. Oleksin teda ise aidanud, aga mulle tundus, et kui ta minu peale nõjatub, kukume mõlemad kokku. Koppistmele laskis ta end umbes niisama nõtkelt, nagu hiiglaslik kraana konteinerlaevast transporditavat kaupa maha manööverdab. Kui ta oli end lõplikult maha istutanud, jäi šassii paremale poole kaldu. Venna põlved pressisid vastu kindalaegast ja ma pidin tema uksele eriti hoogsa müksu andma, et see kinni jääks. Millekski oli neist laiadest puusadest kasu ka.

Käsipidurit oli raske maha võtta, sest Edisoni kints oli sinna vastu surutud, ja tema lihav käsivars ei lasknud käigukangi parkimisasendist välja nihutada. Tahtsin kangesti Fletcherile helistada ja teda hoiatada, kuigi poleks mingit kasu olnud ette teadmisest, et lennujaama ilmunud naisevend on kolm korda suurem kui see naisevend, kes kord külas oli käinud. Kui ma parklast välja sõitsin, helises telefon ja sain aru, kust helistatakse. Pärast kõnniteekohtumist Tillukese Tüütuse austajaga oli see küll viimane asi, mida tarvis, ja ma ei võtnud vastu.

Edison soris oma musta nahkjaki taskutes – see oli moodne, revääridega, kuigi käesoleva eksemplari jaoks oli küll tarvis läinud poole lehma panust. Taipasin, et see asendab poolde kintsu nahast trentšmantlit, mida ta aastaid kandnud oli, krae alati üles keeratud, seotava vööga, pehme nagu baklažaanikoor. Ta oli sellega välja näinud väga lahe, salapärane nagu mafiooso – ja sale. Mõtlesin, kuhu vana mantel jäänud on, nostalgiast, aga ka sellepärast, et see, kas Edison oli oma väiksemad riided alles hoidnud, võis midagi öelda selle kohta, kuidas ta oma tulevikku näeb. See laiem, lohvakas jakk meenutas tekstuurilt rohkem plastmassi ega olnud sugugi nii peene disainiga, nagu tal vanasti kombeks. Mul ei olnud aimugi, kust niisuguseid riideid saab; selles suuruses rõivaid ei olnud ma näinud ei Kohl᾽sis ega isegi mitte Targetis.

Ta võttis välja lömmilitsutud Cinnaboni kaneelisaia moodi asja, mille valge glasuur voolas niredena üle vahapaberi. Ma jätsin ütlemata: „Tead, see tundub küll viimane asi, mida sul vaja on.” Ma jätsin ütlemata: „Tead, ma lugesin ükskord, et need saiad annavad üle 900 kalori tükist.” Ma jätsin ütlemata: „Tead, me sööme vähem kui tunni aja pärast õhtust.” Kokkuvõttes oleks kõik see, mille ma ütlemata jätsin, mõnel mu rääkival nukul kenasti terve heliriba ära täitnud.

Ometi tundus salakaval isegi see süütu küsimus, mille ma lõpuks esitasin: „Ja mis sa siis vahepeal teinud oled?” Nagu see poleks silmaga näha.

„Paar plaati,” ütles ta, suu glasuuri täis. „Mängud on peamiselt New Yorgis, suur osa skeenest on Brooklyni kolinud. Lõin ühe kitarrimängijaga punti, Charlie Hunteriga, ta hakkab kuulsaks saama. Mõned vinged tulevased tegijad on veel: John Hebert, John O᾽Gallagher, Ben Monder, Bill McHenry. Eriti hästi klappis meil Michael Breckeriga eelmine aasta ühel 55 Bari olengul, häbilugu, et ta just nüüd leukeemiasse suri. Ah, me oleks kahekesi niiviisi Birdlandi mänginud, et saalis oleks veel ainult seisukohti olnud. Üks püsiots on Nyackis – see on üks restoran, mis on muidugi jama, aga nüüd, kus kohti järjest kinni pannakse, tuleb leppida sellega, mis antakse. Leiba teenin Maine᾽i džässilaagris, aga su vennakesel on seal ka paar paljutõotavat protežeed, usu või ära usu. Muidugi kirjutan ise lugusid. Detsembris lähen pikale Hispaania ja Portugali tuurile. Järgmine sügis võib-olla Londoni džässifestivalile. Brasiiliast on huvi tuntud, aga see pole veel kindel. Raha makstakse seal vähe. Üks tüüp Rios tegeleb sellega.”

Olin harjunud, et Edison loeb ette rea nimesid, mis mulle midagi ei ütle. Kuni mu pilk teel püsis, kostis venna hääl peaaegu samamoodi nagu alati: näpsakas, sile, enesekindel; millised pettumused teda ka ei tabanud, kusagil nurga taga ootas alati midagi tulusat ja lennukat. Mõtlesin, et telefonis ei jätnud ta kunagi paksu inimese muljet.

„Travisega oled viimasel ajal rääkinud?” küsis Edison.

„Travis Appaloosa” kõlab nagu väljamõeldud nimi – sest ongi. „Isa”, sündinud Hugh Halfdanarson, oli hakanud seda sõgedat lavanime kasutama siis, kui mina olin kuuene ja Edison üheksane, nii hilja, et see saigi kõlada ainult võltsilt. Niisiis nimetasime me teda alati Traviseks ja sellega käis kaasas kujutletav müks ribidesse: „No vahi ainult!” Ometigi oli „Travis Appaloosa” kogu minu lapsepõlve ja nooruse helanud niisama tuttavlik-rütmiliselt nagu Bill Bixby, Danny Bonaduce või Barbara Billingsley. Võib-olla ei saagi silbijada, mis igal kolmapäeval kell üheksa üle kogu riigi kostab, naeruväärselt kõlada. Aastatel 1974 kuni 1982 oli Travis Appaloosa olnud osa maastikust, just nii, nagu Hugh Halfdanarson lootnud oligi.

„Umbes kuu aega tagasi,” vastasin ma. „Ta on oma koduleheküljest vaimustuses. Oled näinud? Seal on „Ühise hooldusõiguse” teemaline test. Ja alajaotus „Kus nad praegu on?”, mis annab teada, millist narkotsi Tiffany Kite parasjagu süstib …”

„Või milliseid kümneaastasi poisse Sinclair Vanpelt paneb …”

„Kuigi üllataval kombel on Floy Newport San Diego linnapea.”

„See, keda alahinnati. Need ongi need, kes äkki välja hiilivad. Salakavalad väiksed tõprad, kes su seljataga plaane peavad. Kasutavad ära, et keegi neid tähele ei pane, ootavad parajat juhust ja hakkavad siis tegutsema, kui seda kõige vähem ootaks.”

Edisoni toon oli naljatlev, kuid salvav. Meie isa väidetavalt väga uuenduslikus tunniajases draamasarjas oli Floy Newport midagi minu teisiku sarnast, kuigi Edison pani ühte patta näitleja Floy ja Maple Fieldsi, tegelaskuju, keda too mängis – kummaline, sest just tema pidanuks neil kahel vahet tegema. „Ühise hooldusõiguse” sarjas oli Maple keskmine laps, kes jäi kahe geeniuse vahele, keda ei pandud iial tähele ja kes ei saanud õieti millegagi hakkama. Edison siunas niihästi tegelast, kes kõige rohkem temaga sarnanes, Caleb Fieldsi, kui ka edevat iludust Sinclair Vanpelti, kes toda mängis, aga mina samastusin Maple Fieldsiga küll täielikult.

„Seal kodulehel,” ütlesin ma, „usu või ära usu, aga Travis on ka kirja pannud iga viimase kui episoodi süžee. Järjest. Igaühe kohta mitu lõiku.”

„Vaat mis tähendab, kui aega on laialt käes.”

„Jama, et me tema jaoks seda naist lennujaamas videosse ei võtnud. „Travis Appaloosa” tähendas tema jaoks midagi. Selliseid ei ole enam palju.”

„See naine oli nii neljakümne viiene? Just õiges vanuses. Ilmselt on kõiki hooaegu näinud. Selliseid on terve kari, Pandakaru. Nad ei ole veel väga vanad ja nad ei ole kõik surnud.”

„Neist sarjadest, mida sa lapsena vaatad, jääb ainult paar nime kauemaks meelde,” ütlesin ma. „Travis ei ole tavaliselt üks neist.”

„Ära sa ütle. Sina ei kasuta tema perekonnanime. Minu käest päritakse vanamehe kohta rohkem, kui võiks arvata.”

Õigupoolest olin ülikooli ajal natuke aega Pandora Appaloosa nime kandnud. Olin väheke segaduses ja mulle tundus, et kui teised inimesed enda meelest teavad, kes ma olen, siis saan ka mina seda teada. Aga õige pea ei hakanud taotletud küsimus – „Travise sugulane või?” – mitte lihtsalt sohina tunduma, vaid ka eesmärgile vastu töötama. Klassikaaslased Reedis tahtsid kuulda ainult minu teletähest isa kohta; nüüdisaegses keeles võiks öelda, et minust sai üksnes link kellegi teise Wikipedia-lehele. Nii pöördusin Iowasse kolides jälle Halfdanarsoni juurde tagasi. Viimastel aastatel ei mäletanud isegi vanade sarjade austajad enam isa varjunime, mis kasutamata olekus jälle omandas selle jabura kõla, mille peale ema algul naerukrambid oli saanud. Aga ennekõike oli mul isa poolt hüljatud kohmaka rootsi leelutuse tagasivõtmise pärast hea meel, kuna Halfdanarson oli minu päris nimi.

Harilikult nautisin ma koos Edisoniga isa kallal võtmist, seda rituaalset kontakti meie haiglase ja nõmeda minevikuga. Fletcheriga rääkisin oma lapsepõlvest harva. Meie suhte esimeste kuude jooksul ei olnud ma isegi reetnud, et mu isa oli meeletult populaarses telesarjas näitleja, ja kui see mul viimaks suust lipsas, sain kergendusega teada, et Fletcher ei olnud „Ühist hooldusõigust” vaadanud, kui see tippajal eetris oli. Aga kui selgelt ma ka ei rõhutanud, et mu ebatavaline lapsepõlv Tujunga Hillsis oli üksnes juhuslik lisand muidu igapidi tavalises elus, pidas Fletcher igat vihjet seriaalile oma staatuse rõhutamiseks ja ma vältisin seda teemat. Nii saingi ainult koos Edisoniga puudutada minevikku, mille kaudu ma küll kuidagi ei tahtnud end tähtsaks teha, aga millest ma ka päriselt lahti öelda ei tihanud. See oli minu minevik, mida see ka ei tähenda, ainuke, mis mul oli.

Üles kasvades saatis mind terve rida paralleele, mis kõik olid erineval määral moonutatud ja karikatuursed. Minu isaks ei olnud mitte ainult Hugh Halfdanarson, vaid ka tema kentsakas teisik Travis Appaloosa, kes jällegi mängis veel üht isa nimega Emory Fields, võltsissit, kes oli märksa parem perepea kui see enesekeskne monomaan, keda kodus üksnes harva näha oli. Mina ei olnud lihtsalt Pandora Halfdanarson, vaid võisin soovi korral olla ka Pandora Appaloosa, ja kaheksa aastat järjest nägin kolmapäevaõhtuti omaenese ideaalset versiooni Maple Fieldsis, minust endast armsamas ja heasoovlikumas väikeses tüdrukus, kes kogu aeg püüdis oma vanemaid uuesti kokku viia. Maple Fieldsi mängis omakorda üks neist vähestest lapsnäitlejatest, kes oli talutav nii ekraanil kui ka väljaspool ekraani, olgugi et Floy Newport ei olnud ilmselt ka tema päris nimi. Ta oli minu iidol ja vahel paistis mulle, et sari oleks pidanud edasi kestma ja lõpp tulema meie päris perekonnale. Nii võib tunduda peaaegu paratamatu, et ma hakkasin elatise teenimiseks pilateisikuid valmistama. Lõpuks oli ka „Night Gallery” sarjas minu lemmikosa nimi „Nukk”.

Seekord New Hollandisse tagasi sõites tundus meie traditsiooniline muljetamine – ennekõike sel teemal, missuguse napaka strateegia Travis viimati välja on mõelnud, et uuesti publiku lemmikuks saada – ebaausa suitsukattena. Viimaseid Joy Markle᾽i ja Tiffany Kite᾽i teemalisi uudiseid edasi arutades suutsin ma teemas püsida ainult seni, kuni hoidsin vaate I-80 maanteel. Silmanurgast heidetud pilgud arusaamatule lasule kõrvalistmel lõhkusid lummuse ja korraga hakkas tunduma, et Edisonist on väheke suureline sellises seisundis halvustada kedagi teist, kel ei ole õnnestunud nooruspõlve lootusi täita. Peadpööritav kahjutunne, mis tekkis lennujaamas „kogukat härrasmeest” silmates, oli üha süvenenud ja mul ei olnud aimugi, kuidas ma eeloleva õhtu üle elan, ilma et närvid üles ütleksid.