Читать книгу Suur vend - Lionel Shriver - Страница 4

„Ma toon kell viis teie onu lennujaamast ära.” Piruka peal olevad pekaanipähklid tundusid lõhna järgi mõnusalt krõbedad ning ma võtsin selle ahjust välja. „Tulge kindlasti õhtusöögi ajaks koju.”

„Kasuonu,” parandas Tanner, kes seisis laua ääres ja ajas põrandale röstsaiapuru. „Minu poolest sama hästi kui võhivõõras inimene. Vabandust. Mul on teised plaanid.”

„Tee ringi,” ütlesin ma. „See ei olnud palve. Cody ja sina olete õhtusöögiks kohal ja punkt. Kell seitse, kui lennuk hiljaks ei jää.” Mul oli alati olnud kõhe kasulaste peal võimu näidata, veel kõhedam nüüd, kus Tanner oli seitseteist, ja kui inimene oma võimus kindel ei ole, polegi tal võimu. Kui poiss ka tegi, nagu ma palusin, siis kuuletus ta ainult haletsusest. „Kui majas on külaline,” lisasin veelgi ilmekamalt vanemarolli etendades, „siis iga söögikorra ajal võib-olla ei pea kohal olema, aga esimesel õhtul küll.”

„Ah nii?”

Ma ei olnud kindel, kas öeldu vastab tõele. „Ma tahan öelda, et mul oleks hea meel, kui te tuleksite.”

„Nii et see siis ikkagi on palve.”

„Tungiv palve.”

„See on teine asi.” Ta pühkis varrukaga suu võist puhtaks. „See tüüp on siin varem ka käinud, eks?”

„Natuke rohkem kui neli aastat tagasi. Sa mäletad teda?”

„Mul on ähmane mälestus mingist kehkatsist. Muudkui latras bändidest, keda keegi ei tea. Talle, raisk, ei jäänud mu nimigi meelde.”

See iseloomustus torkas mind. „Edisonil on küll poeg, aga tema endine naine sai hooldusõiguse, kui poiss veel imik oli. Nii et su onul ei ole lastega rääkimisel palju kogemusi …”

„Mulle jäi mulje, et viga on selles, kuidas ta täiskasvanutega räägib. Ta tüütas kõik surmani ära.”

„Ta on väga andekas inimene, kes on elanud väga huvitavat elu – palju huvitavamat kui mina. Teda tundma õppida on harukordne võimalus.” Rääkisin nagu seinaga.

Ma ei olnud oma kasupojast päriselt aru saanud. Tanner tundis süüdimatult, et tal on suured õigused, ta oli kindel, et teda ootab ees kuulsus mõnes seni teadmata valdkonnas. Kuigi ta käis juba kuu aega lõpuklassis, ei olnud ta veel ilmutanud vähimatki huvi kolledžihariduse vastu, mille jaoks mina ekstra oma firma tulusid kõrvale panin. Ta tahtis midagi kirjutada, aga lugeda talle ei meeldinud. Tol suvel oli poiss teatanud, et on otsustanud hakata stsenaristiks, nagu teeks sellega Ridley Scottile isikliku teene. Minul tekkis selle peale tahtmine teda raputada; oli tal üldse mingit aimu, kui väike on võimalus Hollywoodis kas või toimetajana läbi lüüa? Kuna ma polnud kindel, kas see kihk ei tule mitte õelusest, olin suu pidanud. Olin osutanud, et tema keele- ja kirjaoskus on kohutavad, aga Tannerile tundus, et kogu sellise proosastiiliga seotud tühja-tähja eest kannavad hoolt arvutiprogrammid. Igatahes, oli ta öelnud, stsenarist peab teadma, kuidas inimesed päriselt räägivad, ja korrektse grammatika valdamine on sealjuures rohkem takistuseks. Olgu, mõtlesin vimmakalt, üks punkt Tanneri kasuks. Kogu tema teismeea olime Fletcher ja mina kiitnud kõiki tema luuletusi, ülistanud tema pooleleheküljeliste jutukeste loovust. Vanemad ju peavad seda tegema. Aga minu õuduseks oli Tanner meid uskuma jäänud.

Poiss oli pikk, kaame ja kõhetu, niisuguse nälginud välimusega, nagu see sageli tüdrukud ära võlub. Tema tumedad juuksed olid püüdlikult sassi aetud. Kokkusobimatud rõivakihid olid näha nagu vana, kooruv tapeet: ruuduline T-särk lipendavate triibuliste särgihõlmade peal, mis olid eest lahti ja lasksid paista allavajunud, rihmata teksade alt välja ulatuvate ruuduliste aluspükste kummipaelal. Suurem osa sõpru, kes tal külas käis, olid samamoodi pooles rõivas nagu pajatsid. Tanner seisis, puusad ettepoole tõugatud, ja viimasel ajal oli tal tekkinud häiriv komme rääkimise ajal end puudutada: libistada peopesadega mööda puusi alla või mööda roideid üles lameda rinnani. Ta suhtus küll kõigesse kroonilise üleolekuga, aga talle enesele see skepsis ei laienenud ja mind hämmastas, kui kergesti nii kaaslased kui ka õpetajad tema pindmist enesekindlust uskuma jäid.

Pidin Tanneriga ette vaatama. Kui märkisin, et tema välimus „tüdrukud” ära võlub, siis oleksin pidanud täpsustama, et tema vanuses oleksin ma ise olnud üks neist tüdrukutest. Mitte et mul oleks olnud kiusatus temaga flirtida; lõpuks võisin ikka veel aimata teatud jooni sellest kahtlustavast, enesessesulgunud kümneaastasest, kes mulle tookord üle anti ja keda tuli valguse kätte meelitada nagu kassi voodi alt. Ent siiski tundsin oma teismelises kasupojas ära just seda sorti enesekindla, laheda, iseteadliku noormehe, kellesugustesse ma olin keskkooli ajal kõrvuni armunud olnud, ise koridorides kössitades ja palvetades, et mind lihtsalt rahule jäetaks. (Klassikaaslased Verdugo Hillsis tegidki seda suurima rõõmuga. Erinevalt Edisonist kasutasin mina ikkagi Halfdanarsoni perekonnanime, mille olin sündides saanud; ma ei reetnud iialgi, et olen Travis Appaloosa tütar.) Ettevaatlik pidin Tanneri juures olema hoopis vastureaktsiooniga. Mul tekkis kiusatus iseenesele demonstreerida, kuidas sellised sullerid mind täiskasvanud naisena enam ära ei peta, ja ma ei tahtnud anda järele raevukale, pisut õelale tungile ta paljastada.

Abielu turvalisusest vaadatuna oli mu kuni varaste kolmekümnendateni kestnud kalduvus vastamata kirgedele ära tasunud. Tanneri-sugused ei olnud ehk küll ei märganud, et ma olemas olen, aga kui noormehega kunagi juttu ei tee, ei selgugi iial pettumust valmistav tõsiasi, et ta armastab Bee Geesi. Olin oma armumisi salajas pidanud, nad sedaviisi rikkumatuna hoidnud, ja nüüd ei olnud mul tarvis jahmunud uskumatusega meenutada tervet rodu hullumeelseid hurmusi. Maratonivääriline pühendumus muutis mu emotsioonid kestlikuks, erinevalt Tannerist, kes tegi aastas kolmneli pruudisprinti. Kartsin, et mu kasupoeg ei õpi mitte naisi armastama, vaid põlgama naisi, kes teda armastavad.

„Kui sa oma saia peale nii palju moosi lätserdad,” urises Fletcher, kes läks klaasi vett võtma, „võiksid niisama hästi juba kooki süüa.”

„Täisterajahust!” ütles Tanner. „Ja ikka ta õiendab.”

„Vabandust, aga ma ei söö piiiiiiiiimatooteid!” Meie kolmeteistaastane, Cody, oli klaveri harjutamise katki jätnud, et nöörist käima sikutada rääkiv nukk, kes istus sööginurgas keskmise riiuli peal, juhuks kui on tarvis isa nokkida. Nukk oli nelja aasta tagune esimene katsetus, toona ainult naljatlev jõulukink. Olin selle Fletcheri ootamatu tervislikkusesööstu peale ise kokku õmmelnud. Käsitöö oli mind ka rahustanud – see kujustas minu püüdu suhtuda naljaga sellesse, et mees ei olnud enam nõus minu paljukiidetud manicotti᾽t puutumagi.

Täistopitud kaltsupuntral oli seljas Fletcheri tavapärase musta fliisi tilluke koopia, mille külge olin liiminud iseloomulikku saepurupudi. Nukul olid süsimustad teksad ja ta oli kiilakas, kui välja arvata paar karedalt ülespoole turritavat niidikest. Poolde säärde ulatuvad nahksaapad olid tehtud ühe ärakulunud täissuuruses paari keeltest ja tallaks oli neil kummiriba, mis mõne veoauto küljest E36 kiirteele oli kukkunud. Traatraamis klaasid olin väänanud alumiiniumkirjaklambritest ja otsaesisele õmmelnud pideva pahameelekurru. Üks käsi pigistas peos meislit (tegelikult minikruvikeerajat), teine vahtkummist kuubikut, mille kohta pidin seletama, et see on tofu. Kangas hakkas juba hargnema, aga ametialases mõttes oli minu jaoks nüüd oluline, et sisemine mehhanism töötas veel korralikult.

„Jalad käsipuu pealt maha, Tanner! Bumerang võttis mul kolm kuud!”

Kuna olin kohe algusest peale naljas kaasosaliseks teinud oma parima sõbra Oliver Allblessi, rääkis lindistus tema häälega ja oli selgunud, et ta oskab suurepäraselt oma tooni turtsakaks ja kriitiliseks peenendada. Nuku rindkerre peidetud elektrooniline aparaat sisaldas kahtekümmet korraldust ja hüüatust. Ma ei olnud aimanud, et minu ulakas väike kätetöö õige pea koletiseks muutub.

Lapsed olid Fletcheri-nukust esimesest hetkest saadik vaimustuses ja isa võimukaid käske pilkavad lindistused tegid kasuema neile lähedasemaks. Fletcher suhtus aasimisse sõbralikult ja teda liigutas see, kui palju vaeva ma olin näinud, lastes koguni Oliveril viimase moe järgi digitehnika valmistada. (1960. aastate Chatty Cathyde sees plastmassist plaate ja kettaid jooksutanud regulaatorrihmad ei olnud palju rohkem kui kummipaelad ja katkesid kergesti – sellepärast ongi nii vähesed neist haruldustest töökorras.) Külalistel ei saanud nööri sikutamisest kunagi küllalt. Järgmisel aastal oli Solstice anunud, et ma valmistaksin samasuguse karikatuuri tema uuest peikast, kes lakkamatult kordas moeväljendeid, nagu „Valmis ta ongi!” ja „Minu viga!”, nii et see teda hulluks ajas. Mina tõrkusin. Ma juhatasin ikka veel Leivakorvi. Et asi niisama hästi välja tuleks, oleks nukk pidanud matkima peika kehaehitust ja rõivastumisstiili. Taibates, et ma kõhklen, pakkus Solstice, et maksab mulle. Nimetasin kõrge hinna, et õde taganeks, aga samal päeval saatis ta mulle meiliga fotod ja nimekirja mehe lemmikfraasidest.

Suusõna ei tähenda enam üle lattaia latramist ja internetis sai tellimise peale tehtud rääkivatest nukkudest sensatsioon. Sama aasta lõpuks olin Leivakorviga otsad kokku tõmmanud ja Tillukesel Tüütusel – kuigi tänu Fletcheri pilkenimetusele arvasid paljud kohalikud, et firma tõeline nimi ongi Tilluke Totrus – oli New Hollandi lähistel peakorter ja täisajaga töötajaskond. Valem oli vastupandamatu: pilge üheskoos kiindumusega. Ja kuigi nukke oli kallis valmistada, oli neid osta veel palju kallim. Pealegi ei oleks nad odavana nii menukad olnud. Tillukese Tüütuse nukk, mis maksis niisama palju kui KitchenAidi mikser ja kõige parem Dyson kokku, oli muutunud staatusesümboliks, mis pealegi üleüldise arvamuse kohaselt valmistas inimestele rohkem rõõmu kui keskmine tolmuimeja.

Täpselt isa ja poja viimase sõnavahetuse vaimus teatas nukk, kui Cody kolmandat korda nöörist tõmbas, üleva võltsvagadusega: „Ma tahan KUIVA saia! Ma tahan KUIVA saia!”

Mõlemad lapsed puhkesid ohjeldamatult naerma.

„Ma tahaksin teada, miks see nali kunagi ära ei kulu,” ütles Fletcher.

„Vahet pole, miks,” ütles Tanner, püüdes end sirgu ajada. „Need on kogu aeg naljakad, aina naljakamaks lähevad, ja sellepärast Pandora ongi rikas.”

„Me ei ole rikkad,” ütlesin mina. Isegi kui mitte arvesse võtta mu kasupoja liiga suurejoonelist hinnangut meie pere majanduslikule seisule, oli „rikas” sõna, mis käib teiste inimeste kohta, üldiselt selliste kohta, kes ütlejale ei meeldi. „Meil lihtsalt läheb normaalselt. Ja ära sa oma onu kuuldes midagi sellist ütle.” Parandasin silmi pööritades: „Kasuonu.”

„Miks mitte?” küsis Tanner.

„Rahast rääkida on ebaviisakas. Ja paistab, et sinu onu Edisonil on rasked ajad. Ei taha ju seda talle nina alla hõõruda.”

Tanner kõõritas kasuema poole. „Ei taha, et ta sinu käest raha hakkaks lunima.”

„Seda ma ei öelnud.”

„Polnud vaja öeldagi.” Tanner ehk küll ülehindas oma kirjanduslikku annet. Aga ta oli päris taibukas.

Cedar Rapidsi lennujaama sõites mõtlesin, kuidas küll sai möödunud olla neli aastat, kõige pikem aeg, mis Edison ja mina kunagi lahus olime olnud. Olime rääkinud telefonitsi – kuigi mitut puhku ei olnud tema numbriga võimalik ühendust saada. Ta vahetas alatasa elukohta ja viibis tihti ära tuuril Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Jaapanis. Minu ülesandeks jäi tema jälgi ajada, helistades teistele muusikutele, nagu Slack. Ei olnud mõtet ahastada sellepärast, et vend meie suhte säilitamiseks midagi ei tee. Tundus, et tal on alati hea meel mu häält kuulda, ja see oligi peamine.

Kangarullide ja puuvilltäidise pallide tellimise virvarris ei olnudki ehk ime, et ma Edisoni näinud ei olnud. Kuni ma kontorit sisse seadsin, lindistuste jaoks näitlejaid palkasin ja üha uusi alluvaid tööle võtsin, et tellimustega hakkama saada ja kindel olla, et tüüakas kõvakübaraga nukk, kes nõuab: „Kus mu lobi on?”, läheb Lansingisse Michiganis ja mitte Lansingisse Idahos, oli keeruline olnud koguni Fletcheri, Tanneri ja Cody eest hoolitseda, rääkimata siis kaugel viibivatele pereliikmetele helistamisest. Kuigi üks kolme aasta tagune telefonikõne oli olnud kriipsukese kahtlane. Minu toode oli just hakanud rahvamasside teadvusse jõudma ja ma olin ikka veel põnevil: paistis, et mu rääkivad nukud on venna kodulinna kõrgkihi hulgas viimane mood, kuna New York Magazine oli neist äsja teinud esikaaneloo „Tüütu Manhattan”, vahepaladeks Donald Trumpi ja linnapea Bloombergi nukkude tekstiread. Aga Edison oli mind ajakirjakaanel esinemise puhul õnnitlenud niisuguse tooniga, et see ei tekitanud minus tahtmist niipea uuesti helistada. Kõik tema sõnad olid küll asjakohased ja kerge halvakspanu või turtsakuse võisin ma ka ise juurde mõelda; telefoni ei saa ju kunagi päriselt usaldada.

Sellest ajast saadik oli Tilluke Tüütus nautinud minu arust liiga suurt edu – selles mõttes, et edaspidi võis see vaid kahaneda. Ees ootas ainuüksi murdepunkt, kustsaati tellimusi tuleb üha vähem. See ei olnud selline „probleem”, mille pärast oleksin teistelt kaastunnet oodanud, aga viimasel ajal oli mind vaevanud salakaval tülpimus, mis tulenes sellest, et olin saanud kõik, mida iial tahtnud olin – õieti rohkemgi. Isikliku poole pealt olin leidnud Fletcher Feuerbachi, kes teiste ees oli kinnine, aga suletud uste taga soojem ja vaimukam, kui enamik inimesi kahtlustada oskas. (Alasti oli ta üllatavalt kena mees, ja kord oli ta sama öelnud minu kohta: me olime „salailusad”.) Ise ma lapsi saanud ei olnud, aga kasulapsed rääkisid minuga ikka veel ja tavaliselt ei läinud lihaste teismelistegagi nii hästi; olin lastekasvatamise juures titekisa perioodi vahele jätnud ja kohe kõige meeldivama koha pealt pihta hakanud. Karjääri osas ei olnud mul kunagi suuri ambitsioone olnud ja nüüd juhtisin ma äkki edukat äri, mis oli äärmiselt ootamatut laadi: nimelt naljasoonega. Olin teeninud nii palju raha, et võimalus veel natuke juurde teenida jättis mind külmaks.

Targemad läbilööjad hoiavad seesugust võitlust edu uskumatu lamedusega diskreetselt enda teada. Kujutlege vaid, kui kibedasti reageeriksid läbikukkunud, pettunud, laostunud inimeste hordid kaebusele, et rahuldus ja rikkus on liiga suured. Hea küll, aga tegelikult ei ole väga mõnus tunne mitte midagi tahta. Lootuste purunemine pole muidugi naljaasi, aga iha iseenesest annab energiat. Ma olin alati kõvasti tööd rabanud ja see neetud küllastumus kurnas mind. Kahtlemata oli minu üha kasvava tuimuse, minu tänupühaõhtusöögi väärilise rammestuse ravimiseks ainult üks lahendus, ja see teatas tulikirjas:

Mul on uut projekti vaja.

Akna tagant libisesid läbi oktoobrikuise lõikuse eel kuivavad maisiväljad, pruunid nukra kollase varjundiga. Rütmiliselt lainetasid mööda kreosoodiga töödeldud postidele kinnitatud elektrikaablid, ümmargused veepaagid peenikeste varte otsas kiiskasid sügispäikese käes nagu hiilgaslikud hõõglambipirnid. Idüllilise mulje hävitasid ketikauplused ja kaubanduskeskused – Kum & Go, Dollar General, Home Depot, samuti viimasel ajal vohama hakanud Mehhiko restoranid; Super 8 motell teatas nagu alati räiges mustkuldses plastikkirjas: „Edasi Hawkeyes, toetage meie meeskonda!” Ometi õhkus maastikust puutumata lõikudel sedasama ajatut, toekat maisust, mis mind lapsena veedelnud oli, kui ma isapoolsetel vanavanematel külas käisin: valged voodrilauad, kartulipõllud, siin-seal mõni hobune. Mis trall ülejäänud riigis ka parasjagu ei käinud, siit tundus see väga kaugel.

Sestsaati oli Iowa muutunud. Sealihavabrikutesse oli tööle tulnud terve laine illegaalseid immigrante. Osariigi poliitikasse oli tekkinud ärev äärmusparempoolne tiib. Seda sorti perefarmid, nagu mu vanavanemad pidanud olid, olid enamasti ammu maha müüdud või tööstuslikele põlluharijatele rendile antud, nii et arvukad teeäärsed talumajad, laudad ja kõrvalhooned olid kokku varisenud. Viljakasvatust subsideeriti juba täienisti ja üle poole maisist pidi tehtama piirituseks – nii tõi see sisse veelgi enam tulusaid riiklikke toetusi ja viljale, mis kord seostus tervislike eluviiside ning maalähedase huumorimeelega, sigines peale terve korruptsioonikiht. Tasane eraldatus, mis mind rahustas, mõjus nüüdisaegsetele noortele inimestele uinutavalt ja minu meelest mõnus anonüümsus tundus neile hukatuslik. Nagu mu oma isa nooruses, ihkas mu kasupoeg palavalt kodust minema.

Fletcher jällegi oli Muscatine᾽is sündinud ja see, et ta koduosariigist minema ei olnud kolinud, ei osutanud mitte madalale mõttelennule, vaid pigem rahulolevale leppimisele ja koguni teatavale sügavmõttelisusele. „Iowa on kindel koht,” ütles ta kord, „ja rohkem ei saagi ühelt paigalt tahta.” Meile mõlemale meeldis tagasihoidlik Kesk-Lääs, siinne turvaline ja vähenõudlik eneseteadlikkus, see, et siin kasvatatakse vilja, mida inimesed söövad, ja mitte ei pakuta mingeid arusaamatuid „teenuseid”.

Lennujaamale lähenedes ootasin pikisilmi Edisoni taasnägemist – lõpuks ometi keegi, kellel on isu. Minu vend pakatas kogu sellest elaanist, stiilist, elukunstist, mis minul puudu jäi. Ta oli pikk, heas vormis ja tore, pärinud meie isa Jeff Bridgese laadis hea välimuse, aga ilma selle õlise varjundita, mis Travise juures alati häiris. Nooremana oli Edisoni näoplaan peen, peaaegu õrn, ja kui ma teda viimati näinud olin, ei olnud neljakümnesena veidi rohmakamad jooned veel kõrgeid põsesarnu varjanud. Oma määrdunudblonde juukseid kandis ta piisavalt pikana, et need pealae ümber korratuks pärjaks kaharduksid. Pöörase naeratuse hambaklahvistikus vilksatas kübeke pahelisust, suure kaslase kiskjalikku aplust. Minu varajases teismeliseeas sattusid mu heidikutest sõbrad alati vennast vaimustusse. Ta oli energiline, innukas, himukas; isegi täiskasvanuna mind kallistades kergitas ta mu alati põrandalt üles. Kindlasti pidi Edison elu tooma sellesse tohutusse, ilmetusse Solomon Drive᾽i majasse, asupaika, mis Fletcheri hullumeelse rattasõidu ja rõõmutu dieedi algusest saati oli kaldunud pigem süngusse.

Mina ise olin nimelt kodusistuja. Ma ei sallinud reisimist ja lasksin hea meelega vennal oma alter ego᾽na öösiti ringi lennata, sellal kui ise magasin. Mina hoidusin tähelepanust; Edison ei saanud juba lapsena sellest kunagi küll. Kui välja arvata ilmne konkurents isaga, jäi mulle saladuseks, miks tahtis vend nii kangesti, et teised inimesed teaksid, kes ta on. Oleksin mõistnud igatsust oma ande tunnustamise järele, aga mitte see ei kihutanud teda tagant. Nii kaua kui mul meeles oli, oli ta alati tahtnud kuulsaks saada.

Miks peaks keegi tahtma panna miljonid inimesed uskuma, et nad tunnevad teda, kui see tegelikult nii ei ole? Mina jumaldasin seda, et mind ümbritsevad võhivõõrad, kelle hooletu huvipuudus kujutas enesest teatud laadi kaitset, pehmet ja süüdimatut apaatiasülti, kuhu sain enese peita nagu puuviljatüki maasikatarretisse. Kui räige ja alasti tunne olnuks selle asemel viibida võõraste keskel, kes sinu käest midagi tahavad, kes on veendunud, et nad mitte lihtsalt ei tunne sind, vaid sa kuuludki neile. Ma ei suutnud ette kujutada, miks peaks keegi tahtma, et kari tähenärijaid kommenteeriks tema uut soengut ja võtaks enda asjaks nii tema kummalise kodusisustuse kui ka tselluliidi kintsude peal. Mina hindasin üle kõige seda, et saan tänaval kõndida, ilma et keegi mind ära tunneks, või tülitamata restoranis istuda.

Aga tundmatuks jäämise rõõmud olid muidugi mu isiklik avastus. Nagu kõiki teisi Los Angelese lapsi, oli ka mind kasvatatud teadmises, et tähtsusetus on niisama hea kui surm. Vahest oli mul kergem seda mõtet valeks tunnistada, kuna alates kaheksandast eluaastast kasvasin üles, kuulsus käeulatuses – täpsemalt kaaskondlase kuulsus, see kõige hullem: teenimatu ja odav.

Mina pidasin ebameeldivaks, kui keegi mind imetles, ja eelistasin ise kellegi teise poole alt üles vaadata. Lapsena oli ma küll alt üles vaadanud mitmele õpetajale, aga sellist mugavat hierarhiat, kus alluvusvahekord nõrgemat poolt ei alanda, on suurest peast üha raskem leida. Oma ülemust täiskasvanud pigem põlgavad kui jumaldavad, ja kuna mina olin eraettevõtja, sain ka põlata või jumaldada ainult iseennast. Ammu olid möödas ajad, mil Ameerika valijaskond vaatas alt üles mõnele Kennedy moodi presidendile; nüüd piidlesime poliitikuid pigem kahtlustavalt. Kuulsused kõmuajakirjades tekitasid pigem kadedust kui imetlust; ajal, mil oldi tuntud lihtsalt tuntuse pärast, võis eeldada, et õige agendi abiga võiksid ka sina ise olla samasugune rikkuses suplev andetu tühisus. Vanasti vaatasin ma alt üles oma isale ja see, et ma seda enam ei teinud, vaevas mind rohkem, kui ma tunnistasin. Fletcheri nõtke, käänuline mööbel meeldis mulle väga, aga ma ei vaadanud tema poole alt üles. Tegelikult ongi ehk midagi valesti, kui inimene oma abikaasale alt üles vaatab.

Edisonile vaatasin ma alt üles. Džässist teadsin vähe, aga igaüks, kes võis esile manada nii palju keerukaid kõlasid, ilma et kostaks puhas kakofoonia, pidi olema võimekas. Ma ei olnud päris kindel, kui suure tunnustuse osaliseks sai Edison oma kitsas ringis, aga ta oli esinenud koos muusikutega, kes paistsid teadjamale rahvale tuttavad olevat, ja olin nende nimed pähe õppinud, et muljet avaldav nimekiri Fletcheri-sugustele skeptikutele ette vuristada: Stan Getz, Joe Henderson, Jeff Ballard, Kurt Rosenwinkel, Paul Motian, Evan Parker, ja ükskord isegi Harry Connick juunior. Edison Appaloosa nimi seisis kümnetel plaatidel ja need kõik troonisid aukohal otse meie muusikakeskuse kõrval – olgugi et me neid tihti ei kuulanud, kuna me kumbki eriti džässi ei armastanud. Ma imetlesin tema reise, kolleege igas maailma otsas, julgeid avalikke esinemisi ja seksikat eksnaist – kogu seda tohutut lõuendit, kuhu ta oli maalinud oma elu. Ehk tekitaski ta minus sageli saamatu, kidakeelse tunde, nagu ei oleks ma päris mina ise. Mul ei olnud selle vastu midagi: vähemalt oli keegi meie peres särav ja uljas, vähemalt vajutas keegi meist niidumasinaga läbi argirutiini heina sõites pedaali põhja. Hea küll, ta suitsetas liiga palju ja tema unerežiim oli mõistusevastane. Fletcher ja mina olime kõriauguni mõistlikud ja annus anarhiat oli väga teretulnud.

Ometi tabas mind lühiajalisse parklasse sisse keerates halb eelaimus. Edison ise ei olnud küll enam selline piitsavars nagu keskkooli ajal kõva jooksjana, aga kuigi ta enam ei jooksnud, oli ta alati olnud seda sorti mees (ja selliseid naisi lihtsalt ei olegi), kelle loomupäraselt atleetlik kehaehitus kannatab välja kõiksugu joomise ja lodevuse. Kindlasti hakkab vend mind halastamatult mõnitama selle eest, et ma näen välja nagu mõni keskealine kaubamaja klient.

Cedar Rapidsi lennujaam oli väike ja sõbralik, beež sisekujundus kenaks raamiks igat masti värvikirevatele reisijatele, kes seal lennukist maha astusid. Oli septembri lõpp, pagasiala oli tühi ja mul oli hea meel, et olin kohale jõudnud enne Edisoni lennu maandumist. Kui inimesed jagunevad nendeks, kes muretsevad sellepärast, et neil tuleb oodata, ja nendeks, kes muretsevad sellepärast, et teised peavad nende järele ootama, kuulun mina kindlasti viimaste leeri.

Varsti ilmus kolmanda pagasilindi juurde teade Detroitist saabuva jätkulennu kohta ja ma saatsin Fletcherile sõnumi, et lennuk ei hiline. Saabuvate lendude saalist hakkas ilmuma reisijaid, kes lindi ümber kogunesid, ja mina viivitlesin sammuke maad eemal. Minu ees vestles saleda brüneti naisega keegi kõhetu, korralike khakipükstega mees, tennisereket üle õla ja nahal suvise päevituse jäljed. Noor naine oli küllap lennukis pakutud õuna söömata jätnud; ta hõõrus seda oma kašmiirkampsuniga, nagu võiks puuvili täita tema kolm soovi.

„Uskumatu, et talle keskmine iste anti,” ütles tennisemängija.

„Ma olin väga tänulik, kui te pakkusite, et võiks kohti vahetada,” ütles naine. „Ma olin täiesti vastu akent litsutud. Aga ega teil endal sellest palju kergemaks ei läinud, et ta vahekäigu äärde istus.”

„Selle eest tuleks tõesti lisatasu võtta ja kõrvalkoht tühjaks jätta.”

„Aga kujutage ette, milline jama sellest tuleks, kui peaks veel ka kaalu peale astuma, lisaks sellele, et hemorroidikreem tuleb läbipaistvasse kilekotti panna. Siis tuleks küll mäss.”

„Jah, ega see ühiskondlikus mõttes mõistlik ei oleks. Aga oma käetoest jäin ma ilma ja see sell oli mul pooleldi süles. Ja nägite ju, kui raske stjuardessil oli käruga temast mööda saada.”

„Mind häirib see,” nurises naine, kui pagas lindile ilmus, „et kõigil on ühesugune pagasipiirang. Meie sõber reast seitseteist tiris salongi veerand tonni kaasa. Ausõna, kui mult järgmine kord tahetakse lisatasu võtta, sellepärast et paar kingi on koti üle kahekümne kuue naela ajanud, siis teen ettepaneku, et söön need ära.”

Mees pugistas naerda. Edisonist ei olnud ikka veel mingit märki. Lootsin, et ta ei ole lennukist maha jäänud.

„Ilmselt tuleb ümber arvutada, kui palju „keskmisi” reisijaid vanemasse lennukisse mahub,” ütles mees. „Aga teil on õigus – normaalsed inimesed maksavad kinni …”

„Millised „normaalsed” inimesed?” pomises naine. „Vaadake enda ümber ringi.”

Uuesti Edisoni otsides lasksin pilgu üle teiste reisijate, kelle geomeetrilise kujuga olin nii ära harjunud, et alguses ei saanud arugi, mida too ninakas naisterahvas silmas peab. Kui varasemad põlvkonnad koosnesid teravnurkadest, siis tänapäeva ameeriklased olid kokku pandud täisnurkadest ja järeltulev põlv, kes pagasilinti ümbritses, oli ühtlaselt kandiline. Kuna mingil arusaamatul põhjusel olid moes „madalad” teksad, lõikusid liibuvad värvlid puusadesse kõige laiemas kohas, veidi maad allpool kõhupekist, mille imelikult napilõikeline särk paljastas kogu tema kummuvas hiilguses. Mina vältisin selliseid õnnetuid moeröögatusi, aga oma kümne lisakiloga ei erinenud ma rahvamassist kuigivõrd. Nii võtsin seda isikliku solvanguna, kui sportlane oma kaaslasele pomises: „Tere tulemast Iowasse.”

„Oi, see on minu oma.” Naine pistis nüüd väga läikiva Granny Smithi õuna käekotti ja naaldus uuele tuttavale lähemale. „Muide, teate, mis mulle lennukis selle tüübi juures kõige rohkem vastu hakkas? Lõhn.”

Mul oli hea meel, et naise kohver saabus, kuna too paaria, keda tema ja istmenaaber nii õelalt taga rääkisid, oli küllap seesama väga kogukas meesterahvas, keda kaks stjuardessi parasjagu ülemõõdulises ratastoolis pagasialale sõidutasid. Heitnud uudishimuliku pilgu raskekaalulise reisija suunas, tabas mind nii kõrvetav kaastunne, nagu oleks mind tulistatud. Toda meest silmitseda oli nagu kuristikku kukkuda ja ma pidin eemale vaatama, kuna vahtida olnuks ebaviisakas, aga nutma hakata veel ebaviisakam.