Читать книгу Suur vend - Lionel Shriver - Страница 6

Kui ma esikust hõikasin: „Me oleme ko-oo-dus!”, varjundas teadet minoori langev toon, kuid perekond ei pannud seda hoiatusmärki tähele. Mina olin lootnud Tannerile näidata hõimlast, kellele tal oleks võimalik „alt üles” vaadata, aga nüüd, kus venna selgroog oli kaks tolli madalamaks jäänud, oli Tanner juba liiga pikk. Rasvumine ei vähendanud ju kuidagi Edisoni saavutusi, aga ma aimasin, et Tanner näeb asja teisiti.

Kui Edison minu kannul kööki tuli, heiastus Fletcheri näos seesama mis küllap minul, kui ma lennujaamas oma venna hääle peale ümber pöörasin: see matsatus otse vastu peegliklaasi, šokk sellest, et ootusi nii läbinisti petetakse. Mu abikaasa ei ole ebaviisakas inimene, aga kui ta pliidi kohalt üles vaatas, ei öelnud ta sõnagi ja unustas suu kinni panna. Aeg venis. Ta tahtis kangesti minu poole vaadata, aga pilgu ärapööramine oleks paistnud vaenulik. „Tere,” ütles ta hädiselt.

„Tere, vennas, tore sind näha, mees!” Edison laksas Fletcherile õlale ja üritas läbi viia käepigistust, kus haaratakse teineteise küünarnukist, aga mu abikaasa oli liiga jahmunud, et õigesti reageerida, ja nad piirdusid kerge kallistusega. Edison ehk ei rõõmustanud väga niisuguse taaskohtumise üle, aga ju oli ta küllalt sageli kokku sattunud inimestega, kes olid teda viimati näinud nii saja kuuekümne viie naelasena, et õppida teiste läbinähtavast silmakirjalikkusest hoopis kompensatoorset rahulolu tundma. Inimesed ei saanud midagi öelda, ja mis nad ka selle asemel ütlesid, oli see nii teravalt ja ilmselgelt vastuolus sellega, mis nende peas toimus, et selline ebakõla pidi kindlasti sisimas esile kutsuma hapu muige.

„Tanner?” Juhatasin Edisoni sinna, kus mu kasupoeg laua taga lösutas ja sülearvutit näppides toimuvat jälgis. Juba tema suu kõverusest võis välja lugeda, kui halastamatu kirjelduse ta uuest külalisest Facebooki postitada kavatseb. „Mäletad onu Edisoni?”

„Mitte eriti,” ütles Tanner kõhklevalt.

„Põrgut, poiss, oled sina aga pikkust visanud,” ütles Edison kätt välja sirutades. „Ega ma sind tänaval ära ei tunneks, Tan.” Mitte keegi ei kutsunud Tannerit Taniks.

Tanner lösutas edasi, nii et kui ta käe välja sirutas ja lõdvalt Edisoni kätt surus, siis nii kaugelt kui võimalik. „Ega mina sind ka mitte, Ed.” Mitte keegi ei kutsunud Edisoni Ediks.

„Nii et sa oled seitseteist? Eks mu oma poeg Carson on vist umbes sinuvanune,” oletas Edison.

„Sa isegi ei tea seda?” hüüatas Tanner.

Siis imbuski ukseavasse Cody. Ta oli heledate lendlevate juuste ja häbeliku olekuga uje tüdruk, nagu minagi olin olnud. Tema loomupärane tagasihoidlikkus ja usinus olid mulle südame järele ning olin aastaid üritanud mitte eelistada teda ta ülbele vennale. Tüdruk ei olnud klaveri taga just geenius, ent ta oli varaküpselt tundlik, mis pidi kas olema tema edu valemiks või, vastupidi, temast eluksajaks ullikese tegema. Praegusel hetkel oli tema käitumine lausa eeskujulik, kuna tema vaist toimis täiuslikult. Codyl läks ainult hetk, et olukorras selgusele jõuda, seejärel jooksis ta mu venna juurde, hüüdis: „Tere, onu Edison!” ja kallistas teda tormiliselt.

Onu kallistas teda kõvasti vastu. Mõtlesin, kui palju on teda viimasel ajal sedasi süleldud – rõõmsalt, kiindunult, ilma igasuguse vastikuseta. Mul oli kahju, et ma ise ei olnud teda samamoodi kallistanud.

„Mis siis teoksil?” küsis Edison end pliidi ligi sättides.

„Ratatouille ja krevetid polentaga,” vastas Fletcher.

„Ma kardan, et krevetid on lihtsalt supermarketist ja külmutatud,” ütlesin mina. „Siin Kesk-Läänes merd ei ole ja Fletcher on otsustanud, et loomset valku sööb ta ainult mereandide kujul.”

„Pole hullu – lõhnab hästi!” Edison kahmas käeulatuses olevast suurest purgist pähkleid ja palus õlut. Kallasin talle ühe laagriõlle välja ja läksin tema kannul laua juurde, ise erevil. Söögitoamööbel oli Fletcheri tehtud ja kõigil toolidel olid peened kaardus käsitoed – kuhu vahele mu vend küll mahtunud ei oleks.

„Sa oled kindlasti reisist väsinud,” ütlesin ma kähku, „aga sul võib-olla ei ole … nende toolide peal mugav.” Tegin kärme inventuuri: elutuba oli sisustatud Fletcheri jäikade, tavainimese mõõdus käsitööesemetega. Aga üks vana kulunud lamamistool meie magamistoas pärines sellest ajast, kui ma üksi elasin; ma ei olnud nõus sellest kerratõmbumiseks ja lugemiseks väga mõnusast inetust esemest loobuma. Mu abikaasa tamme-, seedri- ja saarepuidust vaimusünnitised hellitasid rohkem silma kui tagumikku.

Üritasin asja ajada sundimatult. Fletcher keeras stoiliselt ratatouille᾽ alt tule maha, Cody tuli hea meelega appi. Ülakorrusele jõudes vaatasime abikaasa ja mina viimaks teineteisele otsa. Oleksin meeleheitlikult tahtnud temaga tundide kaupa rääkida, aga sain vaid jahmunult pead vangutada.

„Emme,” sosistas Cody, kui me ühele poole lamamistooli põlvitasime ja Fletcher teisele poole asus. „Mis onu Edisoniga juhtus?”

„Ma ei tea, kullake.”

„Kas ta on haige?”

„Kui viimaseid teooriaid uskuda” – me vinnasime tooli maast lahti – „siis jah.” Kuigi mina isiklikult ei olnud päris kindel, mis kasu on rasvumise nimetamisest „haiguseks”.

„Kas ta sööb liiga palju?”

„Ma arvan küll.”

„Miks ta järele ei jäta?”

„See on hea küsimus.” Me seisatasime trepi juures.

„Ta teeb mind kurvaks,” ütles mu kasutütar.

„Mind ka.” Hoidsin oma häält tüdruku pärast kindlana. „Vägaväga kurvaks.”

Olin otsustanud ettevõtmisest mitte suurt numbrit teha, aga lamamistool oli raske, ja et seda trepimademel keerata, pidime tooli külje peale kallutama. Küllap kostis kööki veidi ähkimist ja Fletcheri uratatud juhtnööre. Kui me tooli sisse lohistasime, pidas Edison parasjagu tööpinnale nõjatudes Tannerile loengut. Mul oli kahju, et ta pidi nii kaua seisma, kuna see oli tema jaoks kindlasti väsitav. Pähklid olid otsas.

„Ega ma Wynton Marsalise kohta midagi ei ütle,” leidis Edison. „Temaga on kõvasti krõbisevat kaasa tulnud, kui ka mitte enamat. Aga Wyntoni häda on see, et ta pressib seda nostalgia pedaali, nagu et džässiga on läbi, kui sa aru saad, mis ma mõtlen. Nagu see oleks muuseumis, klaasi all. Standardeid elus hoida on ju kena asi, kuni sa kogu teemat üheks suureks igavaks dokfilmiks ei muuda. Sest värk areneb edasi, mõikad? Ma tahan öelda, et teatud osa on sihuke mõttetu pasane free jazz, mis rahvale ei meeldi, ja need paar venda, kes üldse džässi kuulavad, ajab see veel sügavamale mineviku persse. Need, kes täitsa suvalt mängivad, ei saa aru, et isegi Ornette᾽i riffidel oli struktuur all. Aga ülejäänud postbopi isad on vinged. Isegi mõned Milesi kaasaegsed mängivad ikka veel, mõtlevad ikka veel uusi asju välja: Sonny, Wayne …”

„Mineviku persest rääkides,” ütles Tanner, pilk klaviatuuril. „Mis värk nende „isade” ja „mehe” ja „mõikamisega” on? See oli vist siis juba vanakraam, kui sina veel laps olid.”

„Õu, igal ametil on oma argoo,” ütles Edison.

„Tõsi jah, nad tõesti räägivad nii,” lisasin mina, kui olime lamamistooli kööki maha pannud. „Ma olen su onul mitu korda New Yorgis külas käinud ja kõik teised džässimuusikud räägivad samamoodi. Nagu ajaränd. See on kohutavalt naljakas.”

Kui Edison suitsud välja võttis, juhatasin ta terrassile. Meil ei olnud lubatud majas suitsetada.

„Jumal küll, ta nagu üritaks kõigest väest džässimuusiku muljet jätta,” nurises Tanner, kui Edison oli õue looberdanud. „Nagu mõni džässimuusiku stereotüüp, kes eluloofilmis ei veenaks, sest ta on nii klišeelik. Ära tule mulle ütlema, Pando, et ta juba üles kasvades jive᾽i puhus.”

„Lihtsalt sellepärast, et sa midagi täiskasvanud peast ära õpid, ei pea see veel võlts olema,” nähvasin mina. „Sa võiksid natuke kenamini käituda. Näiteks meile appi tulla, sest me vist peame lauda nihutama.”

Tooli laua otsa seadmine oli suur operatsioon, kuna see ei mahtunud elutuppa viiva astme ette enne, kui lauda jala võrra terrassiukse poole nihutati – mis tähendas, et Tanner pidi oma tooli otse vastu klaasi lükkama. Kitsamates oludes istet võttes tundus ta tujust ära ja see süvenes, kui ta pidi uuesti püsti tõusma, et Edison sisse lasta. Kui mu vend ilmse kergendusega pragulisele nahkpadjale vajus, märkasin, et Fletcher vaatleb ruumi rahulolematult. Ta oli oma kodu üle uhke. Nüüd oli tuba tasakaalust väljas ja määrdunudpruun peletis ei sobinud tema söögilauale taustaks.

„Kuule, Pando, mul läks peaaegu meelest ära,” ütles Tanner, ise klahvidel klõbistades just nii palavikuliselt, nagu olin kartnud. „Mingi fotograaf helistas, kui sa ära olid, Bloomberg Businessweeki sessiooni uue aja pärast. Palun võta oma totakat nutitelefoni vastu. Märkmikku käsitsi teate kirja panemine on sama hea, nagu uuristaks midagi koopaseina sisse.”

„Jumal küll, järjekordne fotosessioon,” ütlesin ma, enne kui taipasin, kuidas see kõlab. „Ma vihkan neid,” rääkisin edasi, ja „neid” tegi asja veel hullemaks, kuna just mitmus oligi probleem. „Ma ei kannata seda, kui ma pean otsustama, mida selga panna, ja vahet ei olegi, sest ma näen alati jube välja,” kaevasin sõnaga „alati” oma hauda üha sügavamaks. Kuna see oli enam-vähem tõsi, siis tuhinas end veel kuidagi halvustada ja sessiooni häbistavat tõika kinni mätsida, oleksin peaaegu lisanud, kuigi sain sõnasabast kinni, et viimasel ajal mõtlen ajalehes oma pilti nähes ainult selle peale, kui paks ma välja näen.

„Alati ei tulegi nii hullusti välja,” ütles Tanner. „Mäletad seda New York Magazine᾽i kaant, kus sulle selja peale nöör pandi? See oli lahe.”

„Samas veits labane,” kuulutas Edison oma uuelt troonilt ja kummutas õlle põhjani. „See seitung on põhja käinud. Peaaegu Entertainment Weekly valmis.” Millegipärast taipasin alles nüüd, et see kaanelugu võis Edisonile tunduda sissetungina. New York oli tema ala.

„Kas sina oled kunagi New York Magazine᾽is olnud?” nõudis Tanner mu venna käest.

„Eih. Ma olen rohkem Downbeati tüüpi.”

Kui ma tema kõrvalt salvrätikuid võtsin, pomises Tanner: „Tundub nagu rohkem lihtsalt taun.” Lootsin, et Edison ei kuulnud teda.

Oleksin pidanud rõõmustama, et Tanner minu eest välja astus, aga ma ei tahtnud, et minu peale langeks vastutus olla inimene, kelle poole ta alt üles vaatab. Tilluke Tüütus oli olnud õnnelik juhus. Ma ei olnud seda ettevõtmist planeerinud ega isegi mitte tahtnud, ammugi ei olnud ma selle nimel rasket tööd teinud, kui see mulle sülle kukkus. Enda meelest andsin ma halba eeskuju.

„Igatahes peaksime me kõik sellest rõõmu tundma, kuniks seda on,” ütlesin ma lauda kattes. „Tillukese Tüütuse nukud on moeasi. Mood ei kesta. Nagu kivid lemmikloomaks – täiesti napakas kingitus, mida teie, lapsed, isegi ei mäleta. Asi kestis umbes viis minutit. Selle viie minuti jooksul teenis keegi hunniku raha. Aga kui ta ei oleks tark olnud, oleks talle kätte jäänud mitu laotäit totakates väikestes karpides kive. Mul on kõvasti vedanud ja te kõik peaksite valmis olema selleks, et see vedamine lõpeb otsa. Tellimusi on juba hakanud vähemaks jääma ja mind ei üllataks, kui neid nukke varsti sadade kaupa eBaysse tekiks.” Tellimusi ei olnud hakanud vähemaks jääma.

„Issi nukku me küll eBaysse ei pane!” ütles Cody.

„Pando, mis värk sul kogu aeg selle oma firma allalaskmisega on?” küsis Tanner. „Kellelgi siin peres hakkab viimaks ometi äri minema, ja sina ei oska muud kui ainult vabandust paluda.”

„Tänan väga, Tanner,” ütles Fletcher pliidi äärest.

„Mööblit täis kelder näitab, et siin majas on ainult üks jätkuvuseeldusega ettevõte,” ütles Tanner.

„Kvaliteetseid asju ei osteta enam.”

„Tänan väga, Fletcher,” ütlesin mina.

See oli kehv katsetus harrastada perekondlikku nokkimist – sellist kiiret lustakat sõnavahetust, mis meil neljal mõnikord tõesti õnnestunud oli, aga mis minu arust enamasti toimus ainult telekas. Kuna olin üles kasvanud sellise instseneeritud perekondliku tolatsemise vahetus läheduses, oleks võinud arvata, et oskan seda paremini järele teha. Aga sestsaati, kui olin uksest sisse astunud, Edison kannul, oli meie vestlus kunstlik.

Ometi kord ei hakanud keegi ohkima, kui ma käskisin lastel enne sööki käed ära pesta; tähendusrikkaid pilke vahetades lippasid nad minema, ning mõlemad otsustasid lähima vannitoa asemel teise korruse kasuks. Läksin väikese viivitusega neile järele. Ma ei olnud kindel, mis ma neile noomituseks öelda tahan – arvatavasti midagi lamedat ja mõttetut selle kohta, kuidas tuleb katsuda viisakas olla. Kui ma ukse taha jõudsin, ei olnud nad vaevunud katteks isegi kraani lahti keerama.

„Ja siis ta nagu pillab paar pähklit maha,” ütles Tanner kähedal sosinal, „ja küürutab neid üles võtma, eks ju? Ainult et ta kaotab tasakaalu, sest see vaalamagu tõmbab teda ettepoole, ja ongi käpuli maas! Tegelt ka, Code, see jobu ei saanud põrandalt püstigi! Nii et mina pidin aitama teda püsti tirida, ja mulle tundus, et me käime mõlemad pikali! Isegi käsi on tal tohutu suur. Ja higine.”

„Ta on vähe vastik küll,” ütles Cody. „Nagu kui ta alla kummardab ja särk on liiga väike, nii et tõuseb üles, ja tagumikupragu on näha, väikeste mustade karvadega, ja siis need suured voldid pungitavad üle püksirihma.”

„Tüüp võiks omaenda retrosaate teha, nagu vanaisal: „Minu kolm lõualotti”,” ütles Tanner. „Ja tal on suurem partii kui Pandol.”

„Kui mina sihuke välja näeks, sureks küll pigem ära. Ta pahkluud on paksemad kui sinu reied. Kuule, mis sa arvad, kas emme teadis, et ta sihukeseks tünniks on muutunud?”

„Ma ei usu hästi. Aga näed, kuidas ta muudkui teeb nägu, et kõik on jumala normaalne? Umbes et keegi ei tohi mainidagi, et „onu Edison” mahub hädavaevalt uksest sisse, raisk.”

Mulle aitas. Selitasin kurku ja astusin sisse. „Saage sellisest suhtumisest kohe üle. See, et keegi on ülekaaluline, ei tähenda, et tal tundeid ei oleks.” Kui ma ukse meie järel kinni panin, jäi õhkkond ometi vandeseltslaslikuks.

„Aga kui kauaks ta siia jõlkuma jääb?” küsis Tanner. „Ta võib kahekümne nelja tunniga kõik sodiks teha. Mis siis, kui ta peldikupotile istub ja see puruks läheb?”

„Ma ei tea, kui kauaks ta jääb,” ütlesin ma vaikselt. „Aga kuni ta siin on, palun kujutage ette, kuidas oleks, kui teie kaks suureks kasvate, ja sina, Tanner, lähed siis oma õe perele külla, ja sul on võib-olla rasked ajad olnud, ja võib-olla oled sa kõvasti jäätist pistnud. Kas sa ei tahaks, et su õde sind siis ikka samamoodi kohtleks nagu enne? Kas sind ei haavaks, kui tema pere sinu üle nalja teeks?”

„Tanner ei lähe kunagi paksuks!” ütles Cody. „Ta peab figuuri hoidma, et ta saaks muudkui kõiki oma tüdrukuid kabistada!”

Mina andsin vastu: „Seda arvasin ma oma venna kohta ka!”

See pani neile mõistuse pähe. Kui me tagasi alla läksime, rippus Cody mul käe küljes. „Palun andeks,” sosistas ta. „Ma ei mõelnud niimoodi.” Ta oli nutma puhkemas. Kinnitasin talle käepigistusega, et ma tean. Cody kaldus kergesti ennast süüdistama ja võis nüüd öö otsa unetult väherdada ja enesega tõrelda, kuna oli onu kohta halvasti öelnud, isegi tolle kuulmata. Mina olin teda vastikult käitumas näinud ainult selleks, et Tannerile muljet avaldada, ja see ei tulnud tal hästi välja. Koolis sõbrustas ta kaastundest alatasa heidikutega ja sattus nii ise oma keskpäraselt positsioonilt mitu pulka allapoole.

Istusime õhtust sööma. Fletcher saatis ringi käima oma krevetiroa koos teravas tomati-, suvikõrvitsa- ja baklažaanikastmes küpsetatud polentaviiludega. Erilise mööndusena lubas ta meil ülejäänutel seda parmesani juustuga maitsestada. Külaline Edison tõstis endale esimesena ja siis oligi meie kõige suurem kandiline küpsetusvorm pooleldi tühi. Mina võtsin tillukese portsu, et kõigile teistele kindlasti küllalt jääks, ja Cody tegi samamoodi – kui just laua otsas aset leidev sümboolne liialdus teda toidust eemale ei tõuganud. Minul oli isu küll, aga ma ei suutnud vennale otsa vaadata; juba pilku tema suunas pöörata tundus ebaviisakas. Nii piidlesin teda salaja, kui ta oma toiduga ametis oli, ise kartes, et ta tabab mind vahtimast: volte tema kaelal, irevil vahesid pingul särginööpide vahel, prinkis, lihavaid sõrmi, mis meenutasid vorste pannil just enne pakatamist.

Kuulutasin, et Cody õpib klaverit, ja tüdruk ütles, et ta „sakib täiega”, aga oleks tänulik, kui Edison talle mõne tunni annaks. Edison oli justkui päri – „Loomulikult, lapsuke, pole probleemi” –, aga tema toon oli ootamatult jahe, arvestades, kui innukalt ta tavaliselt haaras kinni võimalusest ennast tähtsaks teha. Ärgitasin Fletcherit, et ta hiljem mu vennale näitaks, millega ta keldris tegeleb, kuigi Edison ei osanud tisleritöö kohta küsida muud kui „Mis su viimane töö siis on?” (järjekordne kohvilaud) ja „Millest see tehtud on?” (kuigi Fletcher valmistas parasjagu mingit harukordset eset, mis sisaldas pleegitatud lehmakonte, vastas ta napilt, et „kastanist”). Ei ole midagi nürimat kui selline vestlus, ja kuna Fletcher teadis, et Edisoni ei huvita nende nõmedate küsimuste vastused, tõmbus ta turri ja jäi kinniseks.

Ometi Edison elavnes, kui sundisin Tannerit kasuonule rääkima oma huvist stsenaristika vastu.

„Mängufilmitööstus on täielik õnnemäng,” teatas Edison oma lamamistoolis tahapoole nõjatudes. „Pooled korrad läheb nii, et kui pärast mitme aasta pikkust jama on projektil viimaks näitlejad, meeskond ja kõik olemas, tõmbab mingi jobu raha välja. Suurem osa Hollywoodi stsenariste lihtsalt töötleb ümber teiste inimeste töötlusi ja nende endi stsenaariume ei filmitagi kunagi. Sa peaks televisiooni peale mõtlema, mees. Nemad saavad vahel midagi valmis ka. Travis, meie isa – te olete ju nagu mingitmoodi sugulased, eks? Tüübilt, kes öösiti teleturus kokkupandavaid õngi müüb, ei tasu loota, et ta sulle palju häid kontakte puistaks. Aga võib-olla tunneb ta senimaani kedagi, kes kedagi tunneb, ja nii see asi käib. Minul endal on kah sõpru, kes selles vallas tegutsevad, üks tüüp koguni HBO-s. Ma viin teid hea meelega kokku.”

Kui oleksin saanud, oleksin vargsi endal käeservaga üle kõri tõmmanud. Tanneri ootused olid nagunii ebarealistlikud. Ma ei tahtnud, et talle takka kiidetaks.

„Tänan väga,” uratas Tanner skeptiliselt.

„Tanner on oma kasuvanaisa näinud,” ütlesin mina. „Hoiatav juhtum.”

„Mis see tähendab?”

„See tähendab ebameeldivat lugu, mis peaks aitama teistel samu vigu vältida.”

„Mis selles nii hoiatavat on, et vanaisa telestaar on?” Panin tähele, et seekord oli Tanner „kasu”-liite ära jätnud.

„Oli telestaar,” ütlesin ma. „Praegu veedab ta suurema osa ajast kasutatud autode aedu avades ja Rotary klubi lõunatel …”

„Peab loenguid keskkonnateadlikkusest, usu või ära usu,” lisas Edison naerdes. „Vennike pole elu sees isegi limonaadipurki taarasse viinud.”

„… või,” jätkasin ma, „trükib koormate kaupa juubelisärke, olgugi et Travis Appaloosa on ainuke inimene maamunal, kes teab või keda huvitab, millal „Ühise hooldusõiguse” esimene osa NBC eetris oli. TV Land näitas teda vahel öösiti, aga sellele tuli lõpp, kui ta hakkas kanali käest nõudma, et need näitaksid „Ühise hooldusõiguse” maratone, nii nagu tehakse „Twilight Zone᾽i” või „Andy Griffithiga”. Kui ma viimati temaga rääkisin, ajas ta kibedasti asja, et sarjale järg teha, nagu „Brady Bunchi” omad tegid – ainult et Travise lapsnäitlejatest kasvasid päevavargad, kui üksainus välja arvata, ja San Diego linnapeal on parematki teha. Hoiatav juhtum. Selle juurde ma jään. ”

Sain aru, et olen latrama hakanud, aga keegi pidi Edisoni hukutavale abikäepakkumisele vastulöögi andma. Ma ei tahtnud, et meie lapsed valel põhjusel end erilisena tunneksid ja et neid tabaks seesama õigustamatu tähtsustunne, mille all ma ise lapsena kannatanud olin. Pealtnäha jättis oma vanemliku päritolu saladuses hoidmine mind küll tagaplaanile, aga tegelikult võis see olla laostavamgi kui see, kuidas Edison igal võimalusel oma isa isikuga lehvitas. Ikkagi oli mind ju saatnud ennasttäis teadmine, et mu isa on Travis Appaloosa, nagu salajane talisman, kurja peletav amulett, samas kui õieti ei olnud see parem kui kivi lemmiklooma pähe.

Fletcherile oli minu Burbanki-sidemete esiletõstmine veelgi enam vastumeelt kui mulle enesele ja ta vahetas teemat – pöördudes ainevalla poole, mis nüüd pidi täitma kogu ülejäänud õhtusöögi: kogu see džäss.

„Õu, ma olen päris suurte isadega koos mänginud, mõikate?” Polentajäänused pannist kokku kraapinud, kallas Edison sinna otsa tühjaks parmesanikausi. Tanner ja Cody vaatasid teineteisele ühekorraga punni läinud silmadega otsa. „Stan Getz pidas mind kolm aastat palgal – maksis paremini kui Milesile, uskuge või ärge uskuge. Aga joppas nii, et kõige legendaarsemad lindistused ei ole neist mängudest, kus mina kohal olin. Nii et see pole kellelgi meeles, et jah, Edison Appaloosa mängis koos Joe Hendersoniga – sest „Lush Life᾽i” peal mind ei ole. Paul Motianiga sama asi – ja minu süü see küll ei ole, et tüüp enam praktiliselt ei mängigi koos pianistidega. Ja mees, siis ma tahaks küll ennast maha lasta, kui meelde tuleb, et mitte keegi, mitte keegi ei taibanud seda 1991. aasta Village Gate᾽i jämmi koos Harry Connick juunioriga üles võtta. Harry Connick! Neil päevil laulab harva. Ise tippklassi pianist, ja ütles, et minul on „õige puude”. Okei, siis ta veel kuulus ei olnud. Aga pagana pihta, ma oleksin teab kuhu välja jõudnud.”

Mulle ei meeldinud see mõte: ta räägib nagu Travis. Mind häiris, et ta laulab ikka ette sedasama muusikute nimekirja, mille mina juba aastaid tagasi olin ära õppinud, et fännidele muljet avaldada. Nähtavasti korrutas Edison sama nimekirja ka iseenesele.

„Viimasel ajal käib mulle New Yorgis tõeliselt ajudele see,” jätkas ta, suunurgad parmesaniga koos, „kuidas „traditsioonis” kinni ollakse. Mõned nooremad tüübid kõlavad nagu tõelised lubjakad. Muudkui õpivad oma akorde ja intervalle, nagu need ohmud medresetes Koraani tuubivad. Ornette, Trane, Bird – nemad olid traditsioonilõhkujad! Neid ei huvitanud reeglid, vaid reeglite rikkumine! Mina isiklikult süüdistan džässiharidust. Sonny, Dizzy, Elvin – neil ei olnud mingeid kraade. Aga need paipoisid, kes Berkleest ja New Schoolist tulevad – need on nii kuradi viksid. Ja tõsised. See on täitsa haige, mees. Nagu taotleksid läbikukkumise alal doktorikraadi.”

Harilikult me õhtusöögi kõrvale veini ei joonud, aga täna oli eriline sündmus. Edison oli lahti teinud teise pudeli – mille peale Fletcher hambad kokku surus – ja see seletas, miks ta kaashäälikuid vahele jättis, täishäälikutega puterdas ja hakkas rääkima venitades nagu neeger, kelleks ta ennast au pärast pidas. Suurem osa džässi rajajaid olid mustanahalised ja Edison väitis, et valge nahavärv tuleb selles valdkonnas kahjuks, eriti Euroopas, kus „päris” džässimuusikud pidid ka vastavad välja nägema.

„… Sest kui Wynton džässi Lincolni keskusse tõi, muutis ta selle žanri elitistlikuks. Kõrgkultuuriks, kõrgkunstiks. Elististlikuks, kujutate ette? Vormi, mis sai alguse sellest, et valgetele olid eraldi joogikraanid? Aga nüüd käibki asi nii, mees. Keskealised buumerid hakkavad bluusi panema, kui nad ajast nii maha jäävad, et hiphopiga hakkama ei saa, ja leiavad, et neil tuleb popi asemel millegi peenemaga tegelema hakata. See on ju võlts, mees …”

Mul läks mõte uitama ja ma hakkasin kokku panema teksti Edisoni-nuku jaoks:

Ma oleksin kuulsaks saanud, mees, kui ma ainult must oleksin!

Ma olen päris suurte isadega mänginud.

Džässigeenius või asi! Sinclair Vanpelt ei osanud „Koerapolkat” ka mängida.

Jah, Travis Appaloosa õigupoolest on küll mu isa.

Täiesti uskumatu, et keegi seda Harry Connickiga jämmi üles ei võtnud.

Õu, anna juustu.

Hüva, see viimane repliik oli uuema aja asi. Korjasin taldrikud kokku ja Edison hiivas ennast pruunist lamamistoolist üles, et – jälle – terrassile suitsetama minna. Nii pidi Tanner veel kord püsti tõusma, tooli laua alla lükkama ja eest ära manööverdama. Septembri lõpu kohta oli jahe ja iga kohmakas väljaminek-tagasitulek alandas temperatuuri viie kraadi võrra. Keskküte ei pannud sellele vastu ja Cody pidi üleval ära käima, et meile mõlemale kampsunid tuua. Mina olin leppinud, et Tanner ja Cody peavad toime tulema maailmaga, kus suitsetatakse. Kuivõrd mu vend mitte ainult ei hingeldanud kogu aeg, vaid oli ka ise päris suur isa, ei olnud ta neile tõenäoliselt eeskujuks. Aga Fletcher tõmbus iga kord pingesse, kui filtrita Cameli nimel kogu see jant läbi tuli teha. Ta ei tahtnud, et keegi laste nähes suitsetaks.

Tõin oma pekaanipiruka lagedale. Fletcher seda muidugi ei söönud, aga lapsena oli see mu venna lemmikmagustoit. Pirukas oli juba tehtud, mis siis, et nõretas maisisiirupist; pealegi kui teda vaadata, mis vahet seal enam oli? Kuigi arvatavasti ütles ta ise endale kogu aeg sedasama.

„Edison, kas sa jäätist ka juurde tahad?” hõikasin ma kaeblikult. Aga ma teadsin vastust ette.

Mina lamasin voodis, kuni Fletcher oma rõivaid kokku voltis – kuna pruuni lamamistooli ei olnud, pidi ta need öökapile virna panema. Viimaks ütlesin ma: „Mul ei olnud aimugi.”

Linade vahele lipsanud, jäi ka Fletcher pärani silmi tardunult lebama. Nähtavasti kannatasime mõlemad koduse posttraumaatilise stressi all, nagu toibuksime isetehtud lõhkeseadme plahvatusest õhtusöögilaua all.

„Mul on kõht tühi,” ütles Fletcher.

Natukese aja pärast ütles ta: „Ma sõitsin täna viiskümmend miili.”

Lasksin tal maha rahuneda. Veel paari minuti pärast ütles ta: „See polentapann oli hiiglasuur. Ma arvasin, et meil jääb seda lademetes üle.”

Ma ohkasin. „Sa oleksid võinud pirukat võtta. Enne kui Edison selle kõik nahka pistis.” Panin pea mehe rinnale. Ometi kord tundus tema kehaehitus mitte etteheite, vaid imeteona.

„Mis temaga juhtus?”

Jätsin Fletcheri küsimuse õhku. Mul läks mitu kuud, enne kui oskasin kuidagigi vastata.

„Mul on kahju,” ütles Fletcher mu pead silitades. „Mul on vägaväga kahju.”

Olin tänulik, et ta hukkamõistu asemel kaastunnet avaldas. Kaastunnet kellele? Ennekõike oma naisele. Muidugi ka Edisonile. Aga võib-olla – olukorras, kuhu ma teadmatult meid asetanud olin ja mille omal algatusel nii kohutaval kombel määramatuks olin kavandanud – meile kõigile.