Читать книгу Suur vend - Lionel Shriver - Страница 7

Kui ma järgmisel hommikul, pühapäeval, alla loivasin, leidsin Edisoni köögist, mille Fletcher ja mina olime eelmisel õhtul suurte raskustega puhtaks küürinud ja kus nüüd valitses jälle segukausside mäsu.

„Hommikust, Pandakaru! Mõtlesin, et teenin väheke oma ülalpidamist välja. Hommikusöök maja kulul.” Ta oli kuumaks ajanud meie malmpanni ja tilgutas sinna dramaatilisest kõrgusest tainast. Kui laar särisema hakkas, tõmbas ta ahjust küpsetuspanni, millel oli kuhi pannkooke – šokolaaditükkidega, nagu ma hiljem avastasin.

Harilikult sõin ma tüki röstsaia.

„Aitäh, Edison, see on väga – lahke.”

Tanner ei olnud veel üleval ja Fletcher oli keldrisse põgenenud. Nii istusin ma Cody kõrvale, kelle ees laiutas viiene koogihunnik. Seni oli ta ülemise koogi küljest üheainsa riba saaginud ja taldrikuservale asetanud. Viisakuse mõttes lõikas ta riba küljest nuku mõõtu ampsu ja näris seda hoolikalt. Peale pannkoogilisandite – mooside ja hapukoore – oli laual ka kauss jahtuva munaroaga, nii suur, et sinna olid ära kulunud mõlemad karbid. Kui ma röstsaia tahtsin, oli pakkuda ka seda – terve virn, või juba peale määritud. Näksisin üht kolmnurka. See nõretas.

„Ohoo,” ütlesin ma jõuetult, kui saabus minu hunnik – peal veel võid, vahtrasiirupist läbi imbunud. Mu leidlik vend oli avatud pudelile otsa peale teinud ja sahvrist varud üles leidnud. „Kas kohvi ka on?”

„Kohe tuleb!” Ta kallas mulle tintmusta kruusitäie.

Vupsasin püsti ja vaatasin külmkappi. Ma jõin kohvi piimaga. Tühi plastpakk seisis laua peal.

„Mis sa otsid?” Edison oli juba hakanud meie kööki suhtuma omanditundega.

„Koort.” Harilikult võtsin ma sealt piimale lisaks väikese törtsu, aga täna tuli leppida ainult sellega.

„Palun vabandust,” ütles Edison. „Mul läks endal kah väheke kohvi vaja, et jõuaks pannakad ära küpsetada. Palju ei olnud järel, nii et ma tegin otsa peale.”

Eelmisel hommikul olin uue paki lahti teinud. „Ega siis midagi. Ma joon mustalt.” Pöördusin tagasi pannkookide juurde, mida ma ei tahtnud, püüdes äkilist pahurust alla suruda. See, mida ma tahtsin, oli oma tavaline piimaga kohv, mitte see maohaavu tekitav vedelik. Ütlesin endale, et ta üritab lihtsalt kena olla, aga väga kena tunnet see küll ei tekitanud.

„Mis sa arvad, kas viin Fletcherile kah hunniku?”

„Ei, tema neid ei puuduta. Need on valgest jahust, ja pealekauba šokolaaditükkidega.” Mu toon oli pisut terav.

„Pole hullu, ma võin veel ühe laari teha, täisterajahu ja metspähklitega. Siis peab lihtsalt piima juurde tooma.”

„Ei, palun ära tee enam pannkooke!”

Edisoni kulp peatus õhus; oleksin nagu talle vastu vahtimist andnud. Etteheide kõrvus kõlamas, tundsin kahetsuspuhangut. Mu vend oli äsja kohale jõudnud, temaga oli kindlasti midagi väga hullu lahti, kui ta selline välja nägi, ja ma tahtsin, et ta tunneks, et on oodatud ja armastatud, sest ainult nii saab ta ennast edaspidi kokku võtta.

Läksin koos kohvitassiga pliidi juurde ja panin käe talle ümber õlgade. Mind jahmatas, et omaenese venna puudutamine nõuab väikest, aga tuntavat vastikusest ülesaamist. „Ma mõtlesin ainult seda, et jäta see askeldamine ja söö koos meiega hommikust. Ma just proovisin, ja pannkoogid on suurepärased.”

Talle mõjus pigem puudutus kui rahustavad sõnad. „Vanilliga,” teatas ta. „Ja neil sindrinahkadel tuleb silm peal hoida, muidu läheb šokolaad kõrbema.” Ta tahtis kindlasti kogu taina ära küpsetada, ja siis ilmus parasjagu välja ka Tanner.

„Assa türa! See on ju suurepärane!” Tanner, kes oma isa manitsevaid toitumisjuhiseid taluda ei võinud, tundis tõelist võidurõõmu, et hommikusöögiks on valge jahu ja šokolaad. Kuus pannkooki kadus vähimagi probleemita tema kõhnast kõrist alla ja mu kasupoja entusiasm aitas õhkkonda parandada. Edison nautis Tanneri tunnustust tema valmistatud hommikusöögile. Mina sõin ehk küll rohkem, kui isu oli, aga see oli tühine ohver selle nimel, et mu vend end vajalikuna tunneks, ja Cody manustas viimaks pool pannkooki. Tundus lausa, et kuni me kõik sööme, on meil üheskoos väga lustlik ja jutukas olemine.

Kell üksteist oli eesootav päev veel tühi, kui järjekordne köögikoristus välja arvata. „Kuule, Edison,” küsisin südant rindu võttes, „oled sa ka mõelnud, mis sa siin olles teha tahad?”

„Lehmavaatlust harrastada?”

„Me ei käi lehmi vaatamas!” ütles Cody.

„Jah, usu või ära usu, aga Kesk-Läänes on nüüd elekter,” ütles Tanner. „Räägitakse isegi mingi „lairiba”-nimelise asja sisseseadmisest, nii et tsivilisatsiooniga saaks kontakti otse läbi õhu – kuigi mina isiklikult arvan, et see on üks pöörane kuulujutt.”

„Tanneril on õigus,” ütlesin mina. „Iowas on paljugi teha, sa igavene idaranniku snoob.” Samas ei olnud ma ise kunagi armastanud midagi teha lihtsalt tegemise pärast. Eelistasin ajaviitele tööd – ja sama meelelaadi olin ära tundnud Fletcher Feuerbachiga kohtudes. Olin toitlustanud Monsanto iseseisvuspäevapiknikku, kus üks omamoodi, sõnaaher seemnemüüja kolleegide mokalaadalt grilli juurde põgenes. Hiljem aitas ta koristada ja asju kokku panna ning ma veendusin, et prügikottide kokkusidumine ja allesjäänud täidetud munade plastkarpidesse pakkimine ongi tema meelest meeldiv tegevus. Mõni ime, et ma ta koju tõin – kus ta enne mu suudlemist iga viimase kui serveerimisvaagna puhtaks pesi. Meie mõlema jaoks töö oligi meelelahutus.

„Sa võid alati ka harjutada,” lisasin ma. „Cody ei pane klaverile kauemaks käppa peale kui tunniks ajaks päevas.”

„Niipalju siis puhkusest!”

Seda vastust ma ei oodanud. „Ma võiksin sulle Tillukest Tüütust näidata.”

„Miks ei,” ütles Edison midagi lubamata, ise oma kleepjat koogihunnikut rünnates. „Aga ma olen hullupööra tööd rabanud. Mängud, jämmid, harjutamine; kuni viimase ajani olen klubisse esinejaid otsinud. Skeenel silma peal hoidnud, täie tambiga kütnud. Ma olen suht läbi. Hea meelega natuke aega ei teekski mitte tuhkagi. Mul oli hea meel, et plaanidesse väike auk tekkis ja üldse jõudsin külla tulla. Et teid üle vaadata, uudiseid kuulda. Lõpuks lapsi väheke tundma õppida.”

Edisoni kirjeldus oma kibekiirest elust ei läinud kokku Slacki hoiatusega, et mu vend tundub kuidagi loppis, aga nüüd järeldasin, et tema sõnad olid käinud Edisoni vööümbermõõdu kohta. Pealegi olin harjunud sellega, et venna elu jääb minu eest varjule. Mul ei olnud aimugi, kuidas korraldatakse Euroopa-tuuri. Ma ei teadnud midagi kõigist neist nimedest, mida ta loopis – Dizzy ja Sonny ja Elvin –, ja olin õppinud, et ei tohi küsida: „Kes see on?”, kui Edison mõnda lugu laseb; sain tema käest alati peapesu, sest mul ei jäänud kunagi meelde, kas „Trane” mängib saksofoni või trompetit. Kui välja arvata see, et ma viisakalt tema enese salvestisi kuulasin – ühe korra, enne kui pistsin karbid meie muusikakogu neile riiuleile, mis tolmu kogusid –, siis džässi ma ei kuulanud ega mõistnud, mis inimesed seal klubides üldse käivad, kui seal ei mängi klaverit nende vend.

„Mis su kava ette näeb?” küsisin ma. „Ma mõtlen, nüüd edasi.”

„Üks tuur Hispaanias ja Portugalis. Kolm nädalat jutti sõidus. Kurnab rohkem kui vanasti. Ma ei ole puhkust võtnud sellest saati, kui ma 1980. aastal New Yorki läksin. Tegelikult Iowa võib-olla olekski õige koht – kui sulle sobib. Siin oleks ometi hea vabandus mõnest Village᾽i mängust välja vingerdada: et tööle on tuhat viissada miili. Saaks patareisid laadida. Kohvi lõhna nuusutada.”

Koos tohutu koguse koorega.

„Millal see Hispaania ja Portugali tuur oligi?” küsisin ma neutraalsel toonil.

„Detsembri alguses.” Tema vastust summutas pannkook.

Sinna oli natuke üle kahe kuu. Kui ma sain õigesti aru, mida Edison „puhkuse” all mõtleb, ja ta kavatses kuni tuurile minekuni meie juurde jääda, olnuks see külaskäigu kohta küll hirmus pikk, aga samas ka mitte igavik. Meil tuli see lihtsalt üle elada nii, et kõik pereliikmed viiskümmend naela juurde ei võtaks.

„Ma saan aru, et sul praegu oma korterit ei ole,” uurisin areldi. „Nii et kus kõik su asjad on? Su klaver?”

„Laos.” Ka see vastus oli šokolaaditükkidest paks. „Mul on sihuke tüüpiline sularahakriis, mõikad? Tulemas on honorar kõrgeauliselt Steeple-Chase᾽ilt. Ja muidugi silmapiiril kõvasti tööd. Niisiis ma, ee …” Ta pühkis suu ümbert vahtrasiirupit. „Saad aru. Nii et mul oli väikse laensi üle hea meel.”

„Oi, see oli tühiasi!” Tal oli olnud raske seda öelda. „Ja kui sul on vaja …”

„Nojah, nüüd, kui sa juttu teed – natuke, saad aru, taskurahaks …”

„Muidugi, lihtsalt ütle …” Lapsed olid arvutite taga, aga nad kuulasid pealt. Ma ei tahtnud talle häbi teha. „Pärast.”

Kui hea meel mul ka ei olnud anda talle niipalju, kui ainult tarvis, et teda raskustest üle aidata, ei olnud ma kunagi olnud oma vanemale vennale taskuraha andja vanemlikus positsioonis. Edison oli alati ise suur priiskaja. Kui ma tal New Yorgis külas käisin, ei lasknud ta kunagi mul millegi eest maksta, vaid pani mu omaenda esinemistel listi, smugeldas mind piletiga kõrtsidesse ilma rahata sisse, kuna teda tunti seal, ja vehkis ettekandjate ja taksojuhtide ees sajalistega. Nüüd, kus mina olin rahakam, oli mul sellest kahju, ja küllap temalgi. Talle oli meeldinud olla suur priiskaja. Talle oli meeldinud olla minu kaitsja. Ja see oli meeldinud ka mulle.

Ometi ei häirinud mind pliidi küljest kõrbenud tainatilku maha nühkides mitte Edisonile raha „laenamine”. Seni ei olnud veel keegi, isegi mitte mu taktitu kasupoeg, otsesõnu midagi öelnud mu venna mõõtmete kohta. Mina ise ei olnud Edisoni kuuldes kordagi tema kaalule vihjanud ja see tekitas minus kergelt hullumeelse tunde.

Tähendab, ma lähen talle lennujaama vastu ja ta on nii … ta on nii PAKS, et ma vaatan talle otsa ega tunne omaenese venda ära, ja nüüd teeme me kõik näo, nagu oleks see täiesti normaalne. Selle viisakuse, selle seltskondliku möödavaatamise pärast tundsin ma ennast nagu petis ja valetaja, ning diplomaatilisus paistis kaassüüna. Nüüd olin ma selleks, et koos meeldivat hommikut veeta, söönud viis korda toitvama hommikueine kui tavaliselt, ning Tanneri ja minu õgimine oli aidanud varjata seda, et Edison ise sõi veelgi rohkem. Kõnekäänd, mis räägib „elevandist keset elutuba”, hakkas muutuma sõnasõnaliseks.