Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 105

Pole olnud aega kirjutada. Me käisime reisil: mina, ema, Aljonka ja tädi Valja. Sõitsime bussiga ja nägime mägesid! Ja eeslit! Käisime Mozdoki linnas. Külastasime kahte küla Stavropoli krais. Seal elavad lahked vene inimesed. Ema ja tädi Valja tahtsid osta väikest maja, et koos elada. Ema müüb oma korteri maha ja tädi Valja enda oma. Nii otsustati. Ja ostame ühe maja! Meie Aljonkaga oleme siis alati nagu õed.

Kohe, kui inimesed vene külades kuulsid, et oleme Groznõist, kutsusid nad meid külla, pakkusid süüa ja teed. Tädi Lizaveta ja vanaema Olga kinkisid meile mänguasju.

Kallistasid. Ütlesid, et võime mõnda aega nende juures elada. Kohalikud inimesed aitavad põgenikke. Toovad aiamaalt süüa. Korjavad asju. Meile anti kottide kaupa! Me ei suutnud isegi kõike kaasa võtta.

Leidsime maja jõe ääres, seitsme tuhande eest. Jões on kala ja metsas seeni. Meid võetakse sinna kooli. Direktor on sõbralik. Mulle meeldis kõik väga!

Siis tulime tagasi, tahtsime korterid maha müüa. Aga keegi ei ostnud. Tädi Valja mõtles järele ja otsustas, et siia on maetud tema mees, omaksed. Et ilmselt ei ole vaja ära sõita. Äkki saabub rahu?

Ema armastab Groznõid. Ja me jäime.