Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 92

Vaat, mis ma välja mõtlesin: kallan ämbrisse vett, lahjendan paki Yupi mahlaga. Pärast kallan klaasidesse, panen jääd sisse ja käin müümas. Ma müün Keskturul. Mul on valge rätt ja valge põll. Aga kleit on roheline, pikk. Ema aitab kohvikus, müüb pirukaid. Selle eest antakse talle pirukaid koju ja natuke raha. Ema töötab tšetšeenide juures. Neil on hüüdnimed Edik ja Arlet. Tegelikult on mehel ja naisel teised nimed. Nad võtsid enda juurde elama ühe vene tüdruku joodikute perekonnast.

Aga mahla müün ma ise. Raha annan emale. Teenin vähe. Saab ainult leiba osta ja natuke kartulit, aga ma püüan.

Täna käisin reavahes, kus müüakse patareisid, kellasid, kassette ja šokolaadi ning kohtasin tundmatut naist. Ta ostis minult klaasi mahla ja hakkas nutma. Siis küsis:

„Mis su nimi on?”

„Polja.”

„Minu tütre nimi oli Fatima.”

Ja nutab.

„Kui vana sa oled?” küsib ta.

„Kümme,” vastan ma.

„Tema oli ka kümnene,” ütles naine. „Ta on sinu moodi nagu kaks tilka vett. Ta sai talvel maal surma. Mürsuga. Üksainuke tütar mul oligi!”

Siis sööstis naine laua juurde ja ostis suure karbi šokolaadi. Andis mulle ja läks ära.