Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 109

Vahel ööbime kodus, vahel tädi Valja pool.

Ema mõtles välja sellise asja: võtsime vana raadio, lõikasime juhtmed läbi. Tegime juhtmed noaga puhtaks. Mina ja Aljonka aitasime. Akna taga sadas vihma. Keetsime makarone. Aga öösel, kui meie emaga koju läheme, paneb tädi Valja juhtmed aknalauale. Seda nimetatakse maanduseks. Stepsel läheb kontakti. Kui keegi tuleb aknast tädi Valjat tapma, jääb ta voolu alla. Päeval koristame juhtmed ära. Nii elamegi.

Mägedest on tulnud kurjad inimesed. Võtavad kõik endale. Paljud naabrid on ära sõitnud: kes on läbi pekstud, kes minema aetud.

Meie oleme jäänud. Emal on Ruslan. Tal on Venemaal raske elada – seal ei armastata tšetšeene. Tädi Valja jäi Aljonkaga, naaber onu Valera ja vanakesed jäid. Neil pole kuhugi sõita. Omakseid pole kusagil.