Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 110

Varsti on uus aasta. Otsustasime Aljonkaga soovida, et enam poleks kunagi sõda. Tuleb teha nii: soov kirjutada paberile, see ära põletada ja puistata šampuse sisse. Meile ei anna šampust keegi, seepärast puistame tee sisse.

Naabrid, kes on elama asunud ümberkaudsetesse majadesse, pilluvad prügi aknast välja. Toidujäätmed, koored. Röögivad, kaklevad. Hiljuti oli hoovis kaklus. Vanad naabrid kaklesid uutega. Nii ühed kui ka teised on tšetšeenid. Nad peksid üksteist mingisuguse kännuga, mis läheduses lebas. Meie vaatasime Aljonkaga rõdult.

Aljonkal on oma tuba, veel on elutuba ja tädi Valja tuba. Neil on palju mööblit nagu meilgi. Igasugused vaasid, nõud. Mulle meeldib hiiglaslik tugitool elutoas. Me istume seal alati kahekesi. Mina ja Aljonka.

Veel on minu emal võimed. See on see, kui inimene teab seda, mida keegi teine ei tea. Ema tuli eile tädi Valja juurde ja räägib:

„Sul on surm majas!”

Me ehmatasime väga ära. Tädi Valja ütles, et see pole tõsi. See on rumalus! Aga pärast ronis voodi alla ja seal oli surnud hiir.