Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 120

Maja taga aedades juhtub kummalisi asju. Õhtuti ei käi seal keegi. Mitte tulistamise pärast. Islam ja Umari poeg nägid seal kummitusi. Ma ei tea, kas nad valetavad või mitte.

Veel on aedades ära põlenud Aljonka isa ja üks poiss Vadik.

Pisut enne seda suri Aljonkal kass ära. Selline must. Nimi oli Murik. Ta piinles kaua. Sai mürgituse. Ja suri kausis. Tädi Valja mattis ta mureli alla. Ongi kõik.

Pärast vaatasime tädi Valja pool televiisorit. Mina, ema, tädi Valja, Aljonka, onu Valera, memm Nadja ja tädi Fatima. Ja tädi Amina ka. Äkki läks elekter ära, äike. Ja siis kostis järsku kassi näugatus. Nii hirmus, et higi hakkas voolama. See on TEMA hääl! Tädi Valjal ei ole rohkem kasse. Ta käis nähtamatuna korteris ringi ja karjus. Kõik tardusid hirmust. Keegi ei teadnud, kuidas käituda. Mina nutsin ja katsin kõrvad kinni. Kass-kummitus käis mööda tube ja kisas. Nadja-memm hakkas lugema meieisapalvet. Aga kass ei läinud ära! Siis ütles minu ema:

„Murik! Me armastame sind. Aga sa oled surnud. Me matsime su mureli alla. Mine sinna. Mine! Sa kisad – lapsed kardavad, nutavad. Mine, kullake. Me ei näe sind!”

Ja näugumine jäi tasapisi vaiksemaks. Ja kadus. Kõik istusid veel pool tundi ega suutnud liigutada. Aga jumal tänatud, Murik ei hirmutanud meid enam. Läks ära.