Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 131

Plahvatused hoovis. Istun köögis. Meie maja põleb. Kõik ülemised korrused. Suits. Aga ma ei lähe ära. Ma võpatan, kui ülemisi korruseid tabab mürsk, aga istun edasi. Ei liiguta. Ei lähe koridori ega tänavale.

Ema ei ole. Ta läks koos teistega kalabaasi. Seal on kastide viisi kala. Ema lubas tuua kala teise korruse ja vastasmaja vanakestele. Neil pole midagi süüa. Ema läks koos teiste tädidega.

Ma istun köögis. Ma ei tea, kuidas tuleb surm, aga hirmu ei tunne ma ainult siis, kui ma kirjutan. Mulle tundub, et teen midagi tähtsat. Ma kirjutan edasi.

Meie pool käis paar päeva tagasi onu Adam. Vabandas. Ema ütles talle kõik näkku tädi Valja eest. Adam vabandas, ütles, et tal on häbi. Ta mõtles: hirmutab Valjat ja too põgeneb, aga tema saab korteri ja asjad!

„Ma ei tahtnud tappa,” ütles onu Adam. „Ainult hirmutada.”

Tema käis ka kalabaasis, aga ei andnud ilma rahata kellelegi. Müüs!

Meie trepikojas kustutati tulekahju ära, aga maja nr 88 põleb. Oh, kuidas põleb! Tuleb musta suitsu. Kõikjal tulistatakse. Laila on kuhugi kadunud. Võitlejad on kuhugi läinud. Kas Vene sõdurid tungivad peale?

Keskmises trepikojas sai poiss haavata. Ta on 7aastane. Jalad on kilde täis. Paistes.

Tuli ema. Jagas kala laiali. Tasuta. Meile jättis kaks kala. Ema ja naabrinaised jäid tule alla.