Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 129

Algas sõda. Kõikjal on võitlejad. Nad kihutavad Vene sõjaväelasi Tšetšeeniast minema. Meie rajoonis on võitlejaid umbkaudu sada. Neil on komandör. Selline pisike onuke, käbe.

Kõik kutsuvad teda Vanaks. See on hüüdnimi. Veel on neil üks kahekümnendates aastates võitleja. Nahaalne. Läks ja varastas kuskilt seepi. Aga rahvas kaebas Vanale. Küll see tarkpea siis sai!

Vana pani ta hoovis kõigi teiste ette seisma ja hakkas karjuma:

„Me sõdime Vene vallutajatega!” edasi tuli midagi tšetšeeni keeles, aga seejärel: „Allah, kui häbi mul sinu pärast on! Haram! Sa pole sõdalane, sa oled varas!”

(Haram tähendab pattu.)

Aga noor võitleja lõi käed puusa ja vastas:

„Mina olen Dudajevi onupoeg. Ära karju mu peale! Käi minema!”

Kus Vana alles vihastas! Ta hakkas karjuma vene ja tšetšeeni keeles vaheldumisi. Aga mõte oli selline: kui ta veel kord varastab, siis ei hooli Vana, kelle sugulane ta on, vaid kihutab ta rühmast häbiga minema! Kõik naabrid rõõmustasid. Olid Vanale tänulikud. Ülejäänud võitlejad on madalamad kui muru. Ei roni kuhugi.

Võitlejad on üldiselt elama asunud korteritesse. Inimesed võtavad nad vastu! Toidavad.

Esimeses trepikojas elatakse esimesel korrusel. Hava jooksis kohale, rõõmustas. Nad sõidavad emaga Inguššiasse – seal on rahu, aga isa Sultan jääb asju valvama. Tema isa meeldib mulle. Ta ei riidle Havaga kunagi, annab talle kõik andeks. Armastab väga!

Tädi Marjami korteris magab üks neiu. Tema nimi on Laila. Tal on pikk pats, aga ise on ta imekõhn. Pearätita. Ema ja tädi Marjam andsid talle süüa. Ta keeldus. Jõi ainult tassi kohvi. Laila on võitleja. Ta on 19aastane. Vene sõdurid piinasid tema meest ja tapsid ta ära. Nad viskasid mehe ja teised inimesed tehases lubja sisse. Ema ütleb, et õudne! Põletasid elusast peast.

Laila sai kõik teada. Ta jättis kaheaastase lapse vanaema ja vanaisa juurde ja võttis automaadi. Ta polnud kunagi relva käes hoidnud, aga kui tema mees lihtsalt niisama ära tapeti, siis võttis relva. Ja nüüd sõdib.

Rühmas on veel kaks kuueteistkümneaastast võitlejat. Nad panid mütsid pähe nagu mereröövlid. Nende ees keerutavad viieteistaastased hooviplikad. Üks on Tamara tütar, meie trepikojast. Tema hüüdnimi on Ehmeke. Ta käib kergelt, nagu tantsides. Aga teine plika on vastasmajast. Tema nimi on Rita. Tal on lokkis juuksed. Nad käivad võitlejate juures, naljatavad nendega. Naeravad. Kostitavad moosiga. Määrivad moosi leiva peale ja annavad võileiba.

Aga ema ütles mütsidega võitlejatele:

„Te olete lapsed! Miks te need mütsid pähe panite ja veel suled ka külge? Minge koju!”

Aga võitlejad piiksuvad vastu:

„Tädi, meid tapetakse niikuinii. Me panime nimme ilusti riidesse. Me tahame, et jääksime meelde ilusatena!”

Mu ema vangutas pead ja läks ära, aga mina istun, panen kõik kirja. Päike paistab! Kõikjal tulistatakse, kuulid lendavad, aga plikad kõkutavad mütsides võitlejatega naerda. Söövad moosi. Ehmekesele meeldib väga sinisilm. Poisi nimi on Ratmir.

P