Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 107

Eile oli Aljonkal sünnipäev. Nüüd on ta kümneaastane. Aga mina saan varsti 11! Mina olen tähtsam!

Elekter võeti jälle ära. Istume pimedas. Kirjutan küünlavalgel.

Naabrid on tädi Valja ära tüüdanud. Nad tahtsid rõdu kaudu sisse tungida, et ta ära tappa. Aga minu ema võttis naelad ja lõi seestpoolt rõdupiirdesse. Naaber Jim vastasmajast ja naaber Baud hakkasid öösel ronima. Nad tõid köögiviljamaalt redeli. Toetasid selle rõdule ja hakkasid ronima. Pärast pistsid röökima! Naelad olid nende käed katki teinud. Karjusid! Kisa peale ärkas ema üles. Me ööbisime Aljonka pool. Ema läks rõdule ja tõukas neid. Nad lendasid koos redeliga alla. Röökisid üle hoovi:

„Vene tõprad! Elajad! Pussitame surnuks!”

Aga ema ütles:

„Malka on teile vaja, mitte vene korterit! Alatud lurjused, ärge puutuge Valjat!”

Teised naabrid ütlesid emale, et ta ei kaitseks tädi Valjat. Kõik armastavad ema. Teda hüütakse Leilaks. Aga ema ütles, et ei anna alla.

Leilaks kutsub ema minu kasuisa Ruslan. Ta on tšetšeen, ema südamesõber. Ema päästis ta. Turul: saabusid soomustransportöörid ja hakkasid mehi kinni võtma. Pärast piinavad ja tapavad ära. Viiakse ühte kohta, mille nimi on filtratsioonilaager, ja seal tapavadki.

Ruslan müüs autode varuosi. Turul võeti tema vahekäigust kõik kinni – noormehed ja neiud. Ema andis Ruslanile tühja pudeli vee jaoks ja hakkas karjuma:

„Süda jukerdab! Vett! Vett!”

Ta ütles sõduritele, et Ruslan on tema naaber ning toob talle vett ja ravimeid. Ja Ruslan lasti vabaks.

Neid, kes kinni võeti, ei nähtud enam kunagi.