Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 10

Hahnemanni ning tema meetodite ja tegevuse mõistmisel tuleb meeles pidada tema filosoofia kaht olulist aspekti. Hahnemann oli vitalist, veelgi enam aga empiirik.

Kuigi vitalistide liikumist ja vitalismi üldiselt on lähemalt käsitletud minu eelmises raamatus, on oluline siinkohal märkida, et Hahnemann oli vitalismi filosoofia kindel pooldaja. Ta uskus, et kõigis meis on vitaalne jõud ja see nähtamatu, tabamatu energia hingestab meie kehasid ning ühendab mõistust ja keha meie elupäevade jooksul.

Lisaks arvavad vitalistid, et haigus saab alguse segadusest vitaalse jõu tasandil. Kuigi igal vitalistil on oma filosoofiline mudel selle kohta, kuidas ja kus segadus aset leiab, siis nõustuvad kõik, et haigus algab elujõust enesest, ning seda tuleb ravida samal energiatasandil.

Viimaks on vitalistid arvamusel, et kõik looduslik siin maakeral ja maailma loomisel on vitaalne; et kõikidel elus- ja näiliselt elututel objektidel on sama vitaalne jõud; ning et ainese – loomse, taimse, mineraalse – vitaalse jõu harmoniseerimine meie enda omaga toob kaasa energiatasemete tervenemise.

Seetõttu usume homöopaatias, et ainete valmistamise käigus, mürgiste ainete lahjendamisel mikrodoosideks, eemaldame samal ajal nii mürkained kui vabastame vitaalse jõu ehk aine puhta energiamustri. Nii muudame selle meie energia ravimisel kasulikumaks, kui ta oleks eales olnud oma loomulikus olekus.

Kuid Hahnemann oli ühtlasi ka empiirik. Ta uskus meditsiini, mis põhines inimmeelte tasandil tuntavast; seetõttu defineeris ta haigust tasandil, mida nägid ja mõistsid patsient, arst ja patsiendi lähedased.

Hahnemann paigutas haiguse ja tervenemise kogemuse tajumismeelte valdusse. Seetõttu katsetas ta enne homöopaatia arendamist ja homöopaatilise aine loomist oma ravimeid inimestel, nende peal, kes said meditsiiniuuringute tulemuste tunnistajatena teda aktiivselt ja otseselt abistada.

Siiski ei piirdu empiiriline meditsiin vaid homöopaatiaga. Tegemist on hoopis ravimeetodiga, mida tehnoloogiline meditsiin on tänapäeval mõnevõrra välja tõrjunud, kuid sellest hoolimata on empiirilisel meditsiinil kindel metodoloogia, mida järgida.

Kui empiirikutel oli kindel filosoofia ning tervise ja haiguse suhtes tugev seisukoht, puudus neil siiski arvamus ravimite toime kohta. Õieti puudus pikka aega igasuguse meditsiini praktiseerimisel tegelik seisukoht selle kohta, mis on ravim ja mida see teeb.

Keskaja väljapaistev ja ekstsentriline ravitseja Paracelsus arvas, et “kõik on mürk” ja kõigel on võime tekitada organismile kahju, oleneb vaid aine kogusest. Ta leidis isegi, et on võimalik tarbida liiga palju vett ning on olemas piir, mille ületamisel võib liigne veekogus tekitada meie kehale kahju.

Klassikalised homöopaadid on öelnud ka, et “mida tugevam on mürk, seda tugevam on ravi” ning täiustavad sellega Paracelsuse arvamust. Seegaon kõik mürk, mistõttu on kõike võimalik ka ravivahendina kasutada. Kõik sõltub sellest, mida ja kuidas ravimisprotsessis kasutada ning millist kogust on parasjagu tarvis.

Tõepoolest tuleneb iga arvatava ravimi kasulikkus selle võimest kutsuda inimkehas esile muutusi. Seega puudub tegelikkuses mürgi ja ravimi vahel erinevus, või pigem sõltub erinevus rohkem mürgi või ravimi kasutamisega seonduvast ja mitte niivõrd ainest enesest. Kas aine, mis tekitab inimkehas kõhulahtisust on mürk või ravim, sõltub sellest, kas ravimi manustaja kannatab kõhukinnisuse või kõhulahtisuse all. (Loomulikult ka sellest, kas praktiseerite homöopaatiat või allopaatiat.)

Kõik haigused ja kõik ravimid on lihtsalt esilekutsumise ja reageerimise kulg. Tuleb meeles pidada, et pisik ei ole haigus. Külmetusviiruse olemasolu teie kehas ei põhjusta tilkuvat nina ega vesiseid silmi. Tegemist on hoopis teie enda immuunsüsteemiga, mis püüab pisikut välja peletada ning põhjustab sellega haiguse sümptomeid. Pisik on esilekutsuja, haigus on reaktsioon.

Samal viisil kasutatakse esilekutsujana ka ravimit, mis loodetavasti (kui kasutada seda homöopaatiliselt) tekitab inimkehas tervendavat reaktsiooni. See on ka põhjus, miks ravimina võib määratleda kõike, mis tekitab tugeva reaktsiooni ja on tugev esilekutsuja.

Hahnemann kirjeldab seda printsiipi teose “Organon” paragrahvis number 19:

Kuna haigused pole muu kui vaid tervete inimeste seisundi muutused, mis väljendavad end haigusnähtudena ja kuna ravi on sarnaselt võimalik vaid patsiendi tervise seisundi muutumise läbi, siis on lihtne märgata, et ainetel poleks mingil juhul võimalik ravida, kui neil puuduks jõud häälestada inimese seisundit, mis on seotud tunnete ja talitlustega. Tõepoolest on ilmne, et ainete raviv võime peab tuginema ainuüksi nende võimele muuta inimese seisundit.

Hahnemann ei ole nõus piirama aine võimet muutust esile kutsuda. Ta ei väida, et selline muutus on puhtalt füüsiline. Ta toonitab, et see võib olla ka funktsionaalne ja emotsionaalne. Seega võib esilekutsujat pidada teatud tüüpi kaemuseks – patsient näeb esilekutsuja kaudu mõnd olulist tõsiasja, mille mõistmine ja äratundmine lubab tervenemisel aset leida.

Hahnemann laiendab seda arusaama ka hinge valdkonda ja naaseb oma epiiriliste juurte juurde paragrahvis number 20:

See varjatud hingesarnane jõud ravimite sisemises wesen’is, mis muudab inimese seisundit ja seega ravib haigusi, pole iseenesest puhta intellektuaalse ponnistusega eristatav. Me tajume seda selgelt ainult kogemusega, vaid selle ilmnemise kaudu kokkupõrkes inimese seisundiga.

Eriti meeldib mulle termini wesen kasutus paragrahvis number 20. Teose “The Organon” viimase tõlke autorid Wenda Brewster O’Reilly ja Steven Decker on Hahnemanni tööde tolleaegsest saksa keelest tänapäevasesse inglise keelde taastõlkimisel oma suure armastusega sõnade vastu tuletanud meile siin meelde Hahnemanni erilist kavatsust. Oma märkmetes annavad nad wesen’i kohta järgnevat teavet:

“Wesen” on mitmekülgne termin, mis võib tähendada kõiki neist järgnevaist: tuum, aine, olevus, elusolend, loomus või olemus. Pole ühtki ingliskeelset sõna, mis adekvaatselt wesen’i vasteks sobiks. Teose “The Organon” iga näite korral kasutab Hahnemann terminit, et viidata olemusele, mis on millegi hädavajalik muutumatu tuum: selle loomus, selle põhituum.

Seega see vitaalne jõud, see hingesarnane säde, mis eksisteerib kõiges, on olemas ka ainetes. Ja just wesen, selle aine põhiolemus, kui soovite, on see, mis määrab kindlaks ainega esilekutsutava mõju.

Hahnemann väidab, et me saame oma ained kindlaks teha vaid siis, kui suudame tuvastada, millist mõju avaldab see aine inimkehale. Vaid siis, kui oleme endas kindlad, millise esilekutsujaga on tegu.

See on tõene kõikide ravimivormide kohta ning kõige kohta, millel on raviv toime. Tegelikult on kogu moodsa meditsiini aluseks iidne taimne materia medica. Perioodil enne Kristust ravisid rohttaimede tundjad haigusi seespidiselt ja välispidiselt kasutatavate taimsete ravimitega. Isegi tänapäeval kasutame neid ravimeid mitte ainult nende naturaalses taimses olekus, vaid allopaatiliselt nende keemilistes ekvivalentides ja homöopaatias nende potenseeritud ehk energiaks lahustatud olekus.

Samas on ravimi koostisosade määramine siiski keeruline. USA toidu- ja ravimiamet ja kongress püüavad siiani aeg-ajalt otsustada, mis peaks ravim olema. Mõningaid asju on üsna lihtne kategoriseerida, kuid teisi… Näiteks, mida peaksime tegema küüslaugu või sibulaga, mis on mõlemad toiduained, kuid ühtlasi oma toime poolest kahtlemata ka ravivad? Seega ei suudeta isegi tänapäeval otsustada, mis on ravim ja mis mitte.

Kõik see muudab Hahnemanni leiud selles vallas veel olulisemaks. Ta on andnud meile kasutamiseks uue termini, mida võib kõike arvesse võttes lugeda ka tema suurimaks panuseks ravimiteadusesse.

Hahnemann testis oma aineid tervete inimeste peal, sest ta soovis mõõta nende toimet patsiendi terves kehas, mitte vaid haiguse sümptomitel. Ta on ainus meditsiini teerajaja, kes sellisel viisil töötas. Oma meditsiiniuuringute käigus lõi ta oma ainete mõju kirjeldamiseks sõna Arneikrankheit.

Termin tähendab “ravimite haigust” ja viitab asjaolule, et Hahnemann leidis ikka ja jälle, et ainete manustamisel tekitavad need kunstlikke haigusi, rea mitmetasandilisi sümptomeid, mida saab võrrelda “loomulike” haigustega, mis leiavad inimkehas aset spontaanselt. Ta leidis aina uuesti, et kunstliku haiguse sümptomeid pole võimalik eristada sümptomitest, mida tekitavad või põhjustavad pisikud või nakkus.

Tegemist on tähtsa leiuga nii homöopaatia kui ka kogu meditsiini jaoks, sest see viis Hahnemanni järgmise järelduseni.

Kuna Hahnemann oli empiirik, põhinesid tema leiud vaadeldavatel tulemustel. Jälgides oma patsiente ning ainete mõju nende kehale aina uuesti ja uuesti, leidis ta, et kõikidel ainetel, kõigel, mis võivad ravivalt mõjuda, on inimkehas toimeid rohkem kui paar.

Hahnemann lõi avastuse nimetamiseks ka termini. Ta kutsub nähtust hormesis’eks, mis seostub kõikide ainete kahefaasilise toimega – raviva toimega, mis leiab aset kahes eraldiseisvas faasis või astmes. 1796. aasta essees kirjutas ta: “Ainetel on rohkem kui üks toime: esmane otsene toime muutub järk-järgult teiseseks (mida ma kutsun kaudseks teiseseks toimeks). Viimane on tavaliselt täielik vastand esimese olekule.”

Seda väites tõi Hahnemann meditsiinivaldkonda üle ühe füüsika põhiseaduse: igale jõule esineb alati suuruselt võrdne ja suunalt vastupidine jõud. Kahefaasilise toime äratundmisel andis ta meile lõplikult põhjuse, miks nii homöopaatia kui ka allopaatia toimivad inimkehas nii, nagu nad toimivad.

Allopaatia on toimemeditsiin. Ravimeid antakse patsiendile aine esmase toime järgi; järelikult, kui te ei saa magada, antakse teile unerohtu.

Homöopaatia, seevastu, on reaktsioonimeditsiin. Teie algseid sümptomeid ei peeta halvaks, vaid need on märgid, et teie vitaalne jõud toimib. Arsti sõnul tuleb sümptomitega töötada ja austada nende kohalolu. Haigusel on põhjus, olenemata sellest, kas selle põhjus ka kunagi avastatakse või mitte. Seetõttu patsiendile, kes kannatab unetuse all, antakse ainet, mis täiesti tervel inimesel (meenutades, et Hahnemann katsetas oma aineid alati tervete inimeste peal) tekitaks unepuuduse sümptomeid, mis patsiendil juba esinevad.

Mõlemal juhul on otseseks tulemuseks uni. Vaatame aga lähemalt, mis aja jooksul aset leiab.

Päevade ja nädalate möödudes avastab allopaatia patsient, et ta ei suuda enam magada ilma, et ta tarbiks järjest suuremas koguses unerohtu. Leiab aset tema keha võrdne ja vastupidine reaktsioon, kus tema keha töötab ravimi toime vastu oma reaktsiooniga: unetusega. Seega on aja möödudes patsient halvemas seisus kui algselt.

Homöopaatia patsient magas ja magab terve öö. Miks?

Hahnemanni sõnul tekitavad kõik allopaatilised ja homöopaatilised ravimid toime ja reaktsiooni. Tema sõnade kohaselt peaksime nii allopaatilise kui ka homöopaatilise ravimi toimest mõtlema kui “kunstlikust haigusest”. Ravimi põhjustatud muutust sümptomites tuleb pidada haigusseisundiks, mille te olete vabatahtlikult oma kehasse lubanud, lootuses seda tervendada. Haigusseisundina tuleb sellest mõelda kui rühmast sümptomitest. Mitte ühelgi inimesele teadaoleval ravimil pole ühte toimet. Kõikidel ravimitel – kõikidel muutuse esilekutsujatel – on toime ulatusala, milles leiavad aset mitmed muutused erinevatel tasanditel – vaimsel, emotsionaalsel ja füüsilisel. Seetõttu on tegemist allopaatilise illusiooniga, et me võime manustada ravimit ja sellel on vaid üksainus toime. See füüsiline aspekt lisab usutavust homöopaatilisele õpetusele, et iga ravimi kasutamine peaks põhinema sümptomite terviklikkusel, mitte vaid üksikul sümptomil. Olgu tegemist allopaatia või homöopaatiaga, ravimeid tuleks välja kirjutada nende kogutoime põhjal ning mitte kunagi lootuses, et neil on vaid üks toime.

Vaadates USA retseptiravimite ravimiinfo kogumikku, näeme, et allopaatiliste ravimite loetelus on ära toodud ravimi peamine toime ning nimekiri teistest toimetest, mida ravim võib esile kutsuda. Allopaadid kutsuvad neid “kõrvalmõjudeks”. Homöopaat seevastu näeb neid kui võrdselt arvestatavaid mõjusid, mida ravim võib inimkehale avaldada. Ravimi kasutamisel tuleb neid arvestatavaid mõjusid silmas pidada. Esmaste- ja kõrvalmõjude loetelu tuleb võtta arvesse kui ravimi toime ulatusala ning see tuleb sobitada sümptomite terviklikkusega, mille all patsient kannatab. Vaid selline ravimi kasutamine on arukas.

Naastes idee juurde, mis kujutab ravimit kui “kunstlikku haigust”, ütleb Hahnemann, et homöopaatilise aine tarvitamisel lubate kunstliku haiguse vabatahtlikult oma kehasse. Sellise kunstliku haiguse valik põhineb homöopaatilise aine teadaoleva toime ulatusalal ning selle sarnasustel loomuliku haigusseisundiga, mida väljendab olemasolevate sümptomite üldpilt. Hahnemanni sõnul peaks parima tulemuse saavutamiseks olema kunstlik haigus pisut tugevam kui loomulik, sest kui algse aine kokkupõrge hääbub ja meie keha tekitab selle vastu võrdse ja vastupidise reaktsiooni, oleks keha reaktsioon end tervendada, mitte aga nagu allopaatia puhul suunduda sügavamale algsesse haigusseisundisse. Nii loomulikud sümptomid kui ka kunstlikud sümptomid (mõlemad järgivad sama sümptomite kuju) avalduvad kehas koos ja heidetakse süsteemist välja ühiselt, kui keha enda tervenev reaktsioon aset leiab.

Ainete toime/reaktsiooni omaduste tuvastamisega annab Hahnemann meile haiguste ravimise plaani, mis täielikul järgimisel ei saa terveneva reaktsiooni tekitamisel ebaõnnestuda.