Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 12

Ravitseja ei ole patsiendi elus reaktsiooni vallandajaks vaid sel juhul, kui ta ei tee mitte midagi. Tihtipeale piisab isegi patsiendi kuulamisest ilma konkreetset ainet või teguviisi soovitamata, et tema elus muutust esile kutsuda. Paljud patsiendid vajavad ärakuulamist ja tähelepanu nii suurel määral, et lastes neil endaga rääkida, olete juba ravi alustanud. Seega ainus viis, mil te ravitseja rollis patsiendi elus muutusi esile ei kutsu, on mitte vastata oma telefonile.

Vaadates patsienti ja tema sümptomite hulka ning konteksti, tuleb järgmisena otsustada, mida me sümptomite ja patsiendiga ette võtame.

Tulemusteta lähenemine on teha mitte midagi. Jätta kõik Jumala hooleks. Suuresti selliselt lähenesid meditsiinile muistsed inimesed, kes jätsid elu ja surma üle otsustamise tahtlikult Loojale. Ravimise asemel pakkusid nad palveid, mille kohaselt taastus patsient juhul, kui see oli Looja tahteks.

Hetkest, mil ravitseja midagi ette võttis – seadis patsiendile teki ümber või kattis lahtise haava lehega – oli ravi alanud.

Olukord on tänapäeval täpselt samasugune kui kaks tuhat aastat tagasi, mil Hippokrates asus esimest korda ravi üle arutlema. Tegelikult on ravi valimisel vaid kaks võimalust – kaks teed, mida järgida.

ALLOPAATILINE MEETOD

Allopaatilise meditsiini kohaselt ravitakse patsiendi sümptomeid eelkõige ainetega, mille esmane toime lükkab sümptomeid nende kulgemisele vastupidises suunas. Seega ravitakse tilkuvat nina ainega, mis mõjuks tervislikus seisundis ninale kuivatavalt. Filosoofia juurde kuulub vaikiv arusaam, et töötada on võimalik eraldatud keskkonnas ehk ravida üht sümptomit või hulka sümptomeid, muutmata organismi tervikuna.

Allopaatiline meditsiin on toimemeditsiin. Määratud ravimi esialgset toimet võetakse arvesse ning sellele järgnevat reaktsiooni praktiliselt eiratakse. Ravimit antakse pigem ühe, kahe või kolme sümptomi põhjal, mitte sümptomite üldpildile tuginedes.

Allopaatilise ravimi katsetamisel testitakse selle konkreetset toimet. Kõiki teisi organismis tekkivaid muutusi peetakse “kõrvalmõjudeks” ja neid ei peeta oluliseks ei patsiendi üldise paranemise ega ravi avaldatava mõju seisukohast.

Samas tuleb allopaatilise filosoofia puhul käsitleda enamatki. Esiteks tuleb mõista, et allopaatiline ravimeetod sündis muutusest inimese mõttemaailmas. See sisaldab fundamentaalselt erinevat arusaama inimesest.

Hippokratese jaoks oli inimene terviklik ja ainulaadne. Teda ei saa mõjutada ühel tasandil ilma kõiki teisi tasandeid mõjutamata.

Kuid Hippokratese filosoofia, mis nägi inimest olendina, kes on loodud elama tervikuna, asendati Rooma arsti Galeni filosoofiaga. Galen eksperimenteeris loomade surnukehadega ja jõudis teistsugusele ja üllatavale järeldusele.

Kui endisaegsed inimesed nägid inimest tervikliku olendina ja lõid talle kätte sobituvaid tööriistu, nagu lihtsad haamrid ja noad, nägi Galen inimestmehhanismina. Idee inimesest kui mehhanismist muutis lisaks meditsiinipraktikale ka ühiskonna mõistet.

Nii nagu mõiste põhjustas arvamust, et patsient on erinevate organite ja kehaosade kogusumma, kutsus see esile ka ideid loomaks tööriistu, mis käes hoidmise ja kasutamise asemel jäljendasid inimmehhanismi. Primitiivsed tööriistad asendusid rihmarataste, kaaluvihtide ja vokkidega. Idee inimesest kui masinast leidis ulmekirjanduses väljundi robotite näol, kelle seesmised kunstlikud osad jäljendasid meie siseorganeid.

Idee inimesest kui masinast tõi kaasa allopaatilise uskumuse, et meditsiiniliselt on võimalik ravida üht organit või elundkonda ilma teisi osi mõjutamata. Ühtlasi sai allopaatilise meditsiini lõppväljenduseks kirurgia.

Seega on meil tegemist meditsiinimeetodiga, mille kohaselt pole me mitte tervikud, vaid masinad. Samuti ei edasta meie sümptomid meile sõnumeid, vaid pigem on tegemist sissetungiga meie kehasse. Sajandeid on allopaatiline meetod järginud oma lähenemises sõjaväge.

Allopaat ei ravi patsiente, vaid hävitab haigusi. Haigusi nähakse kui otsest tagajärge, mille on põhjustanud meie organismi ründav konkreetne pisik. Unustage asjaolu, et meie kehas ja kehal on kogu aeg sadu tuhandeid nii-öelda pisikuid. Allopaadi sõnul on haiguse põhjustajaks pisikute sissetung. Olime valel ajal vales kohas. Kui oleksime suutnud pisikut vältida, poleks me praegu haiged. (Homöopaat arvaks tõenäoliselt, et kui see spetsiifiline pisik poleks haigust tekitanud, oleks seda teinud mõni muu.)

Kõik see annab aluse ammendamisel põhineva ravi mõistele. Teile antakse ravimit, sest te “vajate” seda. Seega moodustavad üüratu tööstuse allopaatilised ravimid, mis ammendavad kõiksuguseid seisundeid. Siinkohal on kõige märkimisväärsemaks näiteks hormoonasendusravi. Kui kehas puudub teatud aine, ravitakse seda aine kunstliku manustamise teel.

Suur osa allopaatilisest ravist keskendub ka valu vaigistamisele. Mõelge miljardeid väärt valuvaigistite tööstusele. Mõelge peavalust. Kas peavalu korral võetav valuvaigisti ravib tegelikult peavalu? Loomulikult mitte – see lihtsalt eraldab teid valuaistingust. Tegelikult on selline põhimõte paljude allopaatiliste ravimite aluseks. Külmetuse ravim toimib külmetuse puhul samamoodi – see ei ravi külmetust ega enneta järgmist; selle asemel te lihtsalt ei tunne lühikest aega teil juba esinevat külmetust.

Reaalsuses seisneb allopaatiliste ravimite paradoksaalsus aga selles, et nad tuginevad tegelikult keha enda tervenemismehhanismile, mis peaks välja lööma ja haigusest võitu saama. Arvestades kõiki tehnoloogiaid ja nii-öelda meditsiinilisi arenguid, oodatakse endiselt, et meie enda elujõud saaks haigusest jagu.

Siinkohal on oluline pidada meeles homöopaatilisi põhimõtteid ja teadvustada, et iga uue telereklaami taga, mis lubab meile “varasemast tugevamat” ravimit, peitub asjaolu, et ravim on nüüd palju tugevama toimega, selles on rohkem toimeaineid või on nõrgem toimeaine asendatud tugevamaga. Kui igat “uut ja uuendatud” ainet antakse järjest tihedamini, nõrgeneb patsiendi üldine elujõud, sest algset haigust surutakse järjest enam alla.

Sarnaselt Hahnemannile omistab Boericke allopaatilistele ravikuuridele loomulikult vähe väärtust. Ta toob järgmised vastuväited:

1. Tegemist on üksnes sümptomaatilise raviga, mis ründab mõnda üksikut väljapaistvat sümptomit, mitte haigust tervikuna, ning eeldab tingimata polüfarmaatsiat ehk ravimite liig- ja ületarbimist, püüdes ravida erinevaid sümptomeid samaaegselt.

2. Lühiajalisele paranemisele järgneb tuntav halvenemine seisundis, mida ravitakse. Sellest tulenevalt on tarvis annuseid suurendada.

3. Ravimitest tulenevad haigused raskendavad lootusetult patsiendi algset haigust; vajaliku suure ravimidoosi ja võõrkehade kasutuselevõtu puhul on kahju tekitamise võimalus alati väga ilmne.

4. Ükski neist ravimeetoditest pole tõeline ravi, mis muudaks organismi elulisi talitlusi otseselt. Juhtudel, mil selline ravi on lõppkokkuvõttes edukas (ja teatud ajutisi kasulikke tulemusi ei saa eitada), on homöopaatiline meetod palju otsesem, ohutum ja tõhusam ning ei avalda patsiendile kahju.

Boericke ütleb seda paremini, kui mina oleksin osanud. Põhjus, miks allopaatilisele ravile vastu vaielda, seisneb selle eranditus bumerangiefektis. Alguses tunneb patsient end paremini, sest sümptom surutakse sügavale tema organismi. Allasurumine – allopaatilise ravimi vastupidine mõju haigestunud inimorganismile – kuulub allopaatilise ravi keskmesse. Samas ei ole haigusnähtude allasurumisel mitte mingisugust seost haiguse tegeliku raviga.

Kuid sümptomid naasevad – pidage meeles, nad on allasurutud, mitte terveks ravitud. Allasurumisest tingitult naasevad sümptomid tugevamana kui algselt ning teisel korral on nende järjekordseks allasurumiseks tarvis tugevamat allopaatilist ravi. Halvemal juhul viib esimene allasurumine uue ja sügavama haiguse tekkeni.

Mõelge sellele: kuna allopaatiline ravi ei tegelenud kordagi haiguse põhjusega energeetilisel (või isegi füüsilisel) tasandil, on põhjus endiselt alles ja võimeline tekitama edasisi haigusseisundeid. See liigub patsiendi nõrgimatesse kohtadesse. Kui algne haigus surutakse piisavalt sügavale, tekitab haiguse põhjustaja esimese haiguse asemele teise. (Mõelge imikust, kelle mähkmelöövet ravitakse antibiootiliste salvidega ning mähkmelööbe kadudes on tal kõrvainfektsioon.) Kahjuks ei pea enamik allopaatia praktiseerijatest teist haigust esimesest tulenevaks ning käsitlevad seda kui uut sissetungijat, mida rünnata ja mis tuleb lõpuks hävitada.

Veelgi halvemini mõjub allopaatiline allasurumine kogu patsiendi organismile. Iga allasurumisega nõrgeneb patsiendi üldine elujõud ja immuunsüsteem. Mida tugevam on allopaatiline ravim, seda tugevam on allasurumine ja selle mõju immuunsüsteemile. Seetõttu on meil põlvkond patsiente, kelle puhul antibiootikumid enam ei toimi ja põlvkond haigusi, mille jaoks on antibiootikumid kõigest nali. Oleme kaotamas sõda haigusega, sest ainuüksi mõte haigusega peetava sõja võitmisest on ise paras nali. Kui haigus onmeie reaktsioon vallandaja kohalolule ja me peame haiguste vastu sõda, pea-me sõda ka iseenda vastu. Sellises sõjategevuses on ohvriks meie immuunsüsteem, mida on korduvalt rünnatud antibiootikumide ja muu sarnasega.

Niisiis tuleb seda lühikest allopaatilise filosoofia ja ravi uurimist kokku võttes märkida, et kuigi allopaatia pakub haiguse ravimiseks ühtset ja süstemaatilist lähenemist, on sellel ravil kallis hind patsiendile tervikuna. Konkreetset sümptomit ravitakse üldist elujõudu nõrgestades.

HOMÖOPAATILINE MEETOD

Siinkohal on meie mõtteviis ja ravimeetod hoopis vastupidine ja kuigi võib öelda, et homöopaatiline meditsiin on iidsete praktikate juurde tagasipöördumine, tuleb seda kaasaegsete teaduslike avastuste kõrval pidada ka kõige tänapäevasemaks meditsiinivormiks.

Allopaatia sobitub kehamehhanismiga, mida kirjeldas algselt Galen, ning kuulub Newtoni universumisse. Homöopaatia sobitub Hippokratese tervikuks ühendatud olendiga ja kuulub Einsteini universumisse.

Kahekümnendal sajandil muutus taas inimkonna nägemus endast ja ümbritsevast universumist. Jällegi väljendus muutus kõige selgemalt tööriistades, mida inimkond leiutas ja kasutas.

Einsteini sõnul koosneb kogu universum ja kõik sellesse kuuluv samast ainest – energiast – ning tegelikult oleme lihtsalt energeetilised olendid. Sellistena oleme tõeliselt terviklikud ning meid tuleb ravida tervikuna.

Me oleme mehaanilised tööriistad, nt trükimasina, kalkulaatori jms asendanud arvutite ja selliste masinatega, milles mehhanism ja töötavad osad ei puutu asjasse. Nad sobituvad paremini meie kujutlusvõime kui kätega ja nende otstarve ei jäljenda mingil viisil meie keha talitlusi. Selle asemel peegeldavad nad meie meele tegevust.

Seega on reeglid muutunud ja meie maailmavaade koos nendega. Ning just sellises keskkonnas näeme taas homöopaatilist meditsiini kui meditsiinifilosoofiat ja – praktikat, mis toimib ka tegelikult ja laseb meil päriselt terveneda.

Selleks tuleb aga alati ravida inimest ja mitte kunagi haigust. Haiguse ravimisel on tegemist automaatselt allopaatilise meditsiiniga. Homöopaatilise meditsiini puhul oleme kogu aeg teadlikud, et kõik toimed, mida avaldame väikseimale keharakule, mõjuvad kõikidele keharakkudele. Kõik, mis mõjutab füüsilist keha, peab ühtlasi mõjutama ka mõistust, emotsioone ja hinge.

Homöopaatiliselt ravimiseks tuleb mõista midagi, mida allopaadid kutsuvad “keha tarkuseks.” See tähendab, et meie elujõud koos füüsilise kehaga püüab alati terviseni küündida ja seda säilitada. Meie sümptomitel on tähendus, olenemata sellest, kas nende täpset tähendust on antud hetkel oluline teada.

Seega ravime inimesi, patsiente, kui tervikuid. Ravime sümptomeid neist kõigepealt lugu pidades ja mõistes, et nad esinevad põhjusega. Seejärel toimime reageerivalt, määrates ainet, mis tekitaks tervel inimesel sellise sümptomite üldpildi, mis patsiendil juba esineb. Just see moodustab homöopaatilise meetodi ja praktika keskme. Kutsume seda sarnasuseks. Tegemist on ravipõhimõttega, millega Hahnemann kujundas meditsiini täielikult ümber. Tegemist on ravipõhimõttega, mis pärineb Hippokratese ajast.

Hahnemann tutvustab meile homöopaatia mõistet paragrahvis number 24:

Niisiis ei jää peale homöopaatia ühtki teist ravimeetodit, mis pakuks haiguste korral abi. Homöopaatias otsitakse ainet haigusseisundi sümptomite üldpildi järgi ning arvesse võetakse haiguse algset põhjust (kui see on teada) ja selle juurde kuuluvaid asjaolusid – otsitakse ainet (kõikide ainete hulgast, mille toimed on välja selgitatud tervete inimeste peal) millel on jõud ja suundumus kutsuda esile kunstlik haigusseisund, mis sarnaneb kõige enam käsiloleva haigusseisundiga.

Homöopaatiline ravimeetod seab meile mitmeid nõudmisi. Esiteks peame mõistma haiguse mõnevõrra subjektiivset olemust ning teadma, millal ravida ja millal mitte. Samuti peame mõistma, et ravitsejad astuvad patsiendiga partnerlusse, mille käigus panustab kumbki juhtumisse oma teadmisi.

Teiseks ei tohi me eales laskuda juhtumi draamasse ega lubada endal ravida haigust, mitte haigusega inimest. Lõppude lõpuks tekitab haigusseisundit patsiendi reaktsioon vallandajale. Mismoodi on siis võimalik käsitleda ükskõik millist haigust mõnel muul viisil, kui mitte ravides haiguse all kannatavat inimest?

Kui tahame olla ühtaegu ravitsejad ja homöopaadid, peame järgmiseks õppima vaatama haiguse sümptomite tervikpilti. Peame mõistma, et ükski haigus ei eksisteeri vaakumis, ükski valusümptom ei saa eksisteerida inimorganismis ilma muude sümptomite kohaloluta. Peame õppima mõistma iga patsiendi sümptomeid, nende põhjuseid, muutusi ja kulgu. Peame mõistma, mida tähendab tervislik seisund selle konkreetse patsiendi jaoks ja kuidas seda saavutada. Peame õppima, millised muutused peavad aset leidma patsiendi mõistuses, kehas ja hinges, et ta saavutaks seisundi, mida peab terviseks.

Veelgi enam, peame õppima kuidas tekitada patsiendil paremat tervislikku seisundit, kui tal oli algselt meie juurde tulles. Liigagi tihti jätavad allopaadid oma patsiendid olukorda, mis erineb lihtsalt algsest seisundist, millega arsti juurde mindi. Mõnel juhul võib erinevus tähendada üldiselt halvemat seisundit, kuid seisundi muutust peetakse kordaminekuks.

Seega tuleb meil ravitsejate ja homöopaatidena aidata patsiendil tervis uuesti defineerida – jõuda eesmärgini, mis on kõrgemal patsiendi esialgsest kavatsusest. Mitmed meist seavad patsientidena väga lühinägelikke eesmärke. Tahame lihtsalt, et valu lõpeks.

Tõepoolest pole paljud meist kunagi kogenudki perioodi, mil oleksime võinud ausalt öelda, et oleme täiesti terved. Meil tundub alati midagi viga olevat. Näime alati mõne piirangu all kannatavat. Sellisel juhul võib olla ravitseja rolliks võimaldada patsiendil näha, et ta võib täielikult terveneda ja elada oma elu vabalt. Homöopaadi pakutav uus definitsioon peab aga alati olema esialgsest eesmärgist suurem ja mitte kunagi ei tohi leppida millegi vähemaga.

Kui ravi vajadus ja eesmärk on paika pandud, peavad ravitseja ja homöopaat töötama patsiendi sümptomite tervikpildiga ja määrama aine, mille toimeväli sobitub kõige paremini käsiloleva haigusseisundiga. Samuti peab homöopaat oskama valida aine potentsi. Aine kasutamisel peab tekkima kunstlik haigus, mis on pisut tugevam ja intensiivsem kui käsilolev loomulik haigusseisund. Sel juhul suudab aine loomulikust haigusest vabaneda.

Samas pidage meeles, et homöopaatiline meetod on reaktsioonimeetod. Aine tööks on toimida vallandajana. Kui keha immuunsüsteem reageerib ainele võrdselt ja vastupidiselt, tekitab reageerimise jõud haigusseisundi asemele tervise seisundi. Selline on homöopaatilise meetodi lihtsustatud tööpõhimõte.