Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 14

Homöopaatilise apteegi ehk kindlate ja ainulaadsete potentsidega ainete kogumi loomine on vast Hahnemanni suurim tehniline saavutus. Tõepoolest, nii väärtuslik kui homöopaatiline filosoofia ka poleks, ei eksisteeriks homöopaatilist tervenemist, kui puuduks aine, mis lisab haiguse kuivale hakatisele tulesädeme.

Ainete valmistamisel kasutas Hahnemann ära kõiki oma homöopaatiaalase uurimistöö käigus saadud teadmisi. Esiteks põhineb apteek taimsel loodusmeditsiini traditsioonil, mille juured ulatuvad Hippokratese aega ja mille kliinilist toimet võib sadade juhtumite puhul tõestada empiiriliste meetoditega. Esimeste ainete allikad valiti välja just seetõttu, et toorainena olid neil ravivad omadused juba olemas.

Homöopaatiline apteek vastas ka vitalismi filosoofiale, sest ained toimisid lahjendatud kujul. Meile on õpetatud, et “mida tugevam on mürk, seda tugevam on ravi” ning mitme aine puhul, näiteks arseenist valmistatud Arsenicum’i puhul, on leitud, et neil on tugevad ravivad mõjud, sest loomulikus olekus on aine väga mürgine.

Hahnemannile ja neile, kes järgisid tema uute ainete tõestamise meetodeid, tuli tõenäoliselt üllatusena, et mitmed ained näivad loomulikus olekus täiesti leebed või passiivsed, kuid muutuvad energeetilises olekus väga võimsaks. Ained, nagu keedusoolast valmistatud Natrium muriaticum ja Lycopodium (allikaks on kold, mida kasutati aastaid valgeks pulbriks jahvatatuna tablettide katmiseks, et neid oleks lihtsam neelata) tõestavad, et vallandatud elujõu võimsust ei saa prognoosida.

Homöopaatilisele apteegile omane paradoksaalsus ja üks homöopaatilise filosoofia kesksemaid mõistatusi seisneb lahjendamises. Paradoksaalsus väljendub kõige paremini Arndt-Schultzi seaduses, mis aitab mõista ravimite bioloogilist aktiivsust. Seaduse kohaselt soodustavad väiksed ravimidoosid üldist elutegevust. Suured ravimikogused üldiselt pidurdavad elutegevust ja väga suured ravimidoosid tegelikult hävitavad elutegevuse.

See ilmselt tõestab Paracelsuse arvamust, et “kõik on mürk.” Iga ainega võib liialdada ning sel juhul muutub aine mürgiseks. Seega loomuõiguse puhul ei vasta tõele Ameerika arusaam “mida rohkem, seda uhkem.” Just see tähelepanek viis Hahnemanni homöopaatilise apteegi loomiseni.